Veekindlate kompaktkaamerate võrdlustest :: Digitest
Eelmisest seikluskindlate (või hoopis seiklussõbralike) kompaktkaamerate testist on möödunud ligi neli aastat ning on paras hetk olukorrale pilk uuesti peale visata. Kas, kui palju ja millises suunas on vahepeal arengud toimunud. Oli ju neli aastat tagasi see turg veel suhteliselt lapsekingades, nüüd on erinevaid tootjaid ja mudeleid tublisti juurde tulnud. Võib kohe ennetavalt öelda, et mõnes suunas on areng olnud tormiline ning võib juhtuda, et ka paremusjärjestus ja valikukriteeriumid on seeläbi muutunud.
Sel korral on vaatluse all Nikon Coolpix AW110, Panasonic Lumix FT5 ja Pentax WG-3 GPS – kõik vee-, põrutus- ja kõige-muu-kindlate kaamerate lipulaevad. Kõik värsked mudelid, välja tulnud 2013. aasta alguses. Kaamerad, millega ei pea pelgama ei reisile minekut, üksikule saarele jäämist ega erakordse hetke jäädvustamist.
Nii nagu eelmise testi, ei ole ka käesoleva eesmärgiks piksleid piiluda (kuigi eks veidike teeme ka seda). Palju olulisem on kasutusmugavus ja -loogika, disain, võimalused. Või nende puudumine. Ja muidugi ka see salapärane “miski”, mida iga edukas kaamera vajab – kas sellega on mõnus toimetada ning kas selle peale saab kindel olla.
Kuna ka peegelkaameratel muutub üha olulisemaks videovõimekus ning tänapäeval video on uus foto, siis ongi sel korral just videovõimalused veidi suurema luubi all. Milline kaamera saab videoga hakkama kõige suuremalt, sujuvamat, värvilisemat või teravamalt.
Seiklus alaku!
Seiklus alaku!
Seega istugem rongi ja sõitkem seiklusele vastu. Et kõik oleks nii, nagu enamasti päriselus käib, vaatasin ma kaameraga kaasaolevat manuaali alles pärast nädalapikkust reisi koos kaameratega. Ehket üritasin erinevatest kaameratest ja nende loogikast aru saada intuitiivselt. Tuleb tunnistada, et esimene tutvus manuaaliga oli rohkem olude sunnil, sest avastasin ühel kaameral paar uut nuppu… Aga sellest juba veidi hiljem.
Eelmise testiga võrreldes on edasiarengud tõepoolest olnud märgatavad. Näiteks on CCD sensorid asendunud CMOS sensoritega, mis on kaasa toonud tunduvalt parema ISO võimekuse ning parema pildikvaliteedi ka hämaras. Saab teha 3D pilti ja jäädvustada panoraame lihtsalt kaamerat sujuvalt liigutades. Loomulikult on juurde tulnud megapiksleid (kui kusagil peaks endiselt peituma inimene, kellele see väikekaamerate puhul rõõmu teeb) ning eriti tormiliselt on paranenud videovõimalused. Ei ole enam mingeid maksimaalset 10 sekundi pikkusi klippe ja hädist 15fps Full-HD salvestust. Ja nagu seikluskindlale kaamerale kohane, sisaldavad kõik kolm endas GPS moodulit, nii et soovi korral on kõik pildid geosildistatud ning neid on võimalik kuvada kaardil just selles kohas, kus pilt tehtud.
Võrdlustabel
Võrdlustabel
Nikon AW110 | Panasonic DMC-FT5 | Pentax WG-3 GPS | |
Välja kuulutatud | – 29.01.2013 | – 07.01.2013 | – 29.01.2013 |
Mõõtmed | – 110 x 65 x 25 mm | – 110 x 67 x 29 mm | – 125 x 64.5 x 32 mm |
Kaal | – 193 g | – 214 g | – 239 g |
Efektiivsed pikslid | – 16,0 miljonit | – 16,1 miljonit | – 16,0 miljonit |
Pildi resolutsioon (px) & küljesuhe | – 4608 x 3456 – 4608 x 2592 – 3264 x 2448 – 2272 x 1704 – 1600 x 1200 – 640 x 480 Küljesuhe: 4:3, 16:9 |
– 4608 x 3456 – 4608 x 3072 – 4608 x 2592 – 3648 x 2736 – 3456 x 3456 – 2560 x 1920 – 2560 x 1920 – 2048 x 1536 – 2048 x 1536 – 2048 x 1536 – 2048 x 1536 – 640 x 480 Küljesuhe: 4:3, 3:2, 16:9, 1:1 |
– 4608 x 3456 – 4288 x 3216 – 4224 x 2376 – 3216 x 3216 – 3072 x 2304 – 3072 x 1728 – 2592 x 1944 – 2592 x 1464 – 2048 x 1536 – 1920 x 1080 – 1024 x 768 – 640 x 480 Küljesuhe: 4:3, 16:9, 1:1 |
Video resolutsioon (px) & küljesuhe | – 1920×1080 @30fps (16:9) – 1280×720 @30fps (16:9) – iFrame: 960×540 @30fps (16:9) – 640×480 @30fps (4:3) – HS: 320×240 @8x (4:3) – HS: 640×480 @4x (4:3) – HS: 1280×720 @2x (16:9) -HS: 1920×1080 @0,5x (16:9) |
– 1920×1080 @50fps (16:9) – 1280×720 pixels @50fps (16:9) – 1920×1080 @25fps (16:9) – 1280×720 @25fps (16:9) |
– 1920×1080 @30fps (16:9) – 1280×720 @60fps (16:9) – 1280×720 @30fps |
Sensor | – CMOS – 1/2,3″(6,17 x 4,55 mm, 0,28 cm²) |
– CMOS – 1/2,3″(6,08 x 4,56 mm, 0,28 cm²) |
– CMOS – 1/2,33″(6,17 x 4,55 mm, 0,28 cm²) |
Stabilisaator | – optiline | – optiline (Mega O.I.S.) | – sensori nihutamisega |
Objektiiv | – 28 mm – 140 mm (5x) – digitaalne 4x – F3.9 – F4.8 |
– 28 mm – 128 mm (4.6x) – digitaalne 5x – F3.3 – F5.9 |
– 25 mm – 100 mm (4X) – digitaalne 6,28x – F2.0 – F4.9 |
Tundlikkus (ISO) | – auto, 125, 200, 400, 800, 1600, 3200 | – auto, hi-auto (1600-6400) 100, 200, 400, 800, 1600, 3200 | – auto (125-6400), 125, 200, 400, 800, 1600, 3200, 6400 |
Teravustamine | – 9 punktiga TTL kontrastituvastusega süsteem – minimaalne teravustamiskaugus 1 cm |
– 23 punktiga TTL kontrastituvastusega süsteem – manuaalne teravustamine – minimaalne teravustamiskaugus 5 cm |
– 9 punktiga TTL kontrastituvastusega süsteem – manuaalne teravustamine – minimaalne teravustamiskaugus 1 cm |
Säritamine | – 1/1500 – 1 sek – särikompensatsioon -2 kuni +2 EV, sammuga 1/3 EV – 24 võtterežiimi |
– 1/1300 – 60 sek – särikompensatsioon -2 kuni +2 EV, sammuga 1/3 EV – 29 võtterežiimi |
– 1/4000 – 4 sek – särikompensatsioon -2 kuni +2 EV, sammuga 1/3 EV – 29 võtterežiimi |
Sarivõte ja iseavaja | -2,1 kaadrit sekundis ~37 pilti – 8 kaadrit sekundis, max 6 pilti – 120 kaadrit sekundis ~50 pilti – 60 kaadrit sekundis ~20 pilti – pildistamiseelne salvestus (vähendatud resolutsiooniga) – 2 sek, 10 sek iseavaja |
– 2 kaadrit sekundis ~100 pilti -10 kaadrit sekundis ~7 pilti – burst mode: 40 kaadrit sekundis (5MP); 60 kaadrit sekundis (2.5MP) – 2 sek, 10 sek iseavaja – intervallvõte |
– 1 kaader sekundis mälukaardi täitumiseni – 10 kaadrit sekundis, max 30 kaadrit 2 sek, 10 sek iseavaja – intervallvõte |
Värvustasakaal (WB) | – automaatne – päevavalgus – pilvine – hõõglamp – luminofoorlamp – välklamp – kasutajarežiim |
– automaatne – päevavalgus – pilvine – varjus – välklamp – hõõglamp – kasutajarežiim |
– automaatne – päevavalgus – pilvine – hõõglamp – luminofoorlamp – kasutajarežiim |
LCD-ekraan | – 3,0″, 614 000 px | – 3,0″, 460 000 px | – 3,0″, 460 000 px |
Välklamp | – automaatrežiim – täitevälk – välgukeeld – 5,2 m |
– automaatrežiim – täitevälk – välgukeeld -punaste silmade vähendus – 5,6 m |
– automaatrežiim – sundvälk – välgukeeld – pehme välk – punaste silmade vähendus – 10,4/4,2 m |
Veekindlus | – 18 m sügavuses vees | – 13 m sügavuses vees kuni 60 minutit | – 14 m sügavuses vees kuni 12h |
Põrutuskindlus | – kuni 2 m kõrguselt kukkumisel | – kuni 2 m kõrguselt kukkumisel | – kuni 2,0 m kõrguselt kukkumisel |
Töötemperatuur | – -10°C – 40°C | – -0°C – 40°C | – -10°C – 40°C |
GPS ja andmeside | – GPS – maailma kaart + POI – WIFI (telefoni/arvuti kaudu juhitav, piltide saatmine ja kuvamine) |
– GPS /GLONASS – WIFI (telefoni/arvuti kaudu juhitav, piltide saatmine ja kuvamine) – NFC |
– GPS |
Muud lisad | – näotuvastus – naeratustuvastus – silmapilgutustuvastus – Action-nupp vasakul küljel – 3D pildistamine – elektrooniline kompass – altimeeter, baromeeter, sügavusmõõtur – maailma kaart + POI (huviväärsused) – lihtne panoraamirežiim (vähendatud resolutsiooniga) – LED-tuli – pre-shooting cache -aegluubis video (madalaresolutsiooniline) – piltide ja videote töötlus – auto sort mode – best shot selector |
– näotuvastus – naeratustuvastus – silmapilgutustuvastus – 3D pildistamine – POI (huviväärsused) – altimeeter – histogramm – intervallvõte -LED-tuli – stereomikrofon – piltide ja videote töötlus – lihtne panoraamirežiim (vähendatud resolutsiooniga) – Motion Deblur – intelligentsed võtterežiimid (kaamera tuvastab sobiva vastavalt oludele) |
– näotuvastus – naeratustuvastus -silmapilgutustuvastus – pildi salvestamine videorežiimis (kuni 3 tk) – karabiiniga rihm – altimeeter – seadistatav roheline nupp – seadete salvestamine – aegluubis video – intervallvõte – intervallvideo – pan-fookus – intervallvõte – intervallvideo – 6 LED-tuld ümber objektiiv – digitaalne mikroskoop – filtriadapter – kaugjuhtimispuldi kasutamise võimalus |
Salvestusmeedium | – SD või SDHC mälukaart, sisemine mälu (83 MB) | – SD või SDHC mälukaart, sisemine mälu (10 MB) | – SD või SDHC mälukaart, sisemine mälu (70 MB) |
Vooluallikas | – EN-EL12 – 250 pilti |
– LI-50C – 370 pilti |
– D-LI92 – 240 pilti |
Hind | – 299 EUR | – 349 EUR | – 349 EUR |
Laboratoorsed katsed
Laboratoorsed katsed
Aga enne veel, kui väljas ringi seigelda ja kaameraid proovida, veidi kuivi (mitte otseses mõttes) tulemusi ja laboratoorseid mõõtmisi, et edaspidine analüüs ja võrdlused oleks vettpidavad (nii otseses kui ka kaudses mõttes).
Mõõtmed ja nupud
Nii nagu pole rannas kahte ühesugust liivatera, ei ole testis kahte ühesugust kaamerat. Mingi üldine nuppude paigutus küll osaliselt kattub, aga tootjate loogika on kohati ikka väga lahknev. On huvitav, et kuigi kõik kaamerad omavad tagaküljel neljasuunalist valitsat, kus paiknevad ka võrdlemise analoogilised funktsioonid, asuvad need kõigil kaameratel erinevates suundades.
Nikon ja Panasonic jätsid esmapilgul välimuselt väga sarnase üldmulje. Umbes nagu Peugeot Expert ja Renault Traffic – et mark on küll erinev, aga tegelikult sisu on samast kohast pärit. Järgnev tutvumine selle mulje aga kustutas, nii välimuse kui sisemuse seisukohast.
Kõigil kolmel kaameral on olemas eraldi videosalvestuse alustamise nupp. Tegelikult väga mõistlik lahendus ning tekib küsimus, miks vanasti nii ei olnud. Ilmselt ei olnud video funktsioon nii tähtis. Ära peab märkima selle, et Nikon ja Pentax on video nupu paigutanud traditsioonilisele videokaamerale kohaselt – salvestusnuppu vajutatakse pöidlaga, mitte nimetissõrmega. Panasonic on enda kaameral videonupu viinud pildipäästiku kõrvale, mis ei pruugi kõige parem lahendus olla – vahel võib sõrm eksida.
Nikon AW110
Nikon kaamera on kõige lihtsama välimusega, mis on plussiks. Samas liiga sile korpus põhjustab seda, et kaamera ei taha stabiilselt käes püsida, mis omakorda põhjustab seda, et appi tuleb võtta vasak käsi. Aga sellele pole enam ruumi, sest keegi on objektiivi sinna nurka pannud.
Kaameral on kokku 15 erinevat funktsiooni täitvat nuppu. Pean häbiga tunnistama, et kaks täiendavat nuppu avastasin ma kaamera korpuselt alles nädal pärast esimest kokkupuudet. Ja seda ka täitsa juhuslikult, kui tahtsin akut välja võtta ja kogemata sattusin kaamera vasakut serva lähemalt silmitsema. Ja üllatus-üllatus, seal oli veel kaks nuppu. Üks kuvas ette maakaardi ja teine mingi kummalise uue menüü, kus navigeerida ei saanud ühegi nupuga. Samas vahel nagu valikud ikka muutusid…. Nii ei jäänudki muud üle, kui manuaal välja otsida ning selgus, et tegu on Action Control nupuga, mida all hoides tuleb kaamerat liigutada ja raputada, et soovitud valikuid teha saaks. Tagasihoidliku hinnangu kohaselt täiesti mõttetu ja kasutu lahendus, isegi vee all ja paksude kinnastega. Suhteliselt kasutu nupp Nikonil on ka Makro-nupp. Töötab ainult ühes režiimis ja siis saabki sellele vajutades reaalselt sisse välja lülitada ainult makrofunktsiooni. Miks ei võiks seal veel olla mõned enamkasutatavad võimalused – maastik, portree jne. Manuaalfookusest parem ei räägigi – see võimalus puudub kaameral üldse.
Samuti on Nikoni kaamera suumi nupp kehvasti kasutatav, kuid eriti mugavad pole ka muud nupud – liiga lähestikku koos. Eriti neljasuunaline valits. Menüüde ülesehitus pole Nikonil samuti eriti kiita. Kohati on mingid kummalised valikud ja kohati oleks nagu miskit puudu. Mingit loogikat ei suutnud küll tabada, iga kord midagi otsides, oleks seda kaamerat justkui esimest korda näinud. Aga kõigega saab harjuda, kui tahta.
Panasonic FT5
Panasonic on välimuselt selgelt kõige esteetilisemate puhaste joontega ning samal ajal ka käes mugav. Isegi väikese käepidemelaadse asja peale on mõeldud. Kuigi see võiks plasti asemel olla veidi kummisemast materjalist.
Kokku on kaameral 14 nuppu. Eraldiseisev WiFi nupp tundub ülepakutud. Kas see nüüd ikka on nii tähtis funktsioon. Äkki oleks saanud midagi veidi fotograafilisemat sinna alla mahutada. Või siis vähemalt anda võimaluse selle nupu ümberseadistamiseks. Vabalt oleks võinud selle alla paigutada hoopis kiirmenüü nupu (Q.MENU), mis praegu jagab piltide kustutamise nuppu. Aga vähemalt positiivne, et sellise funktsiooniga nupp üldse olemas on.
Üdliselt on Panasonic kasutamiseks väga mugav ja nupud satuvad näpu alla nii nagu peab. Menüüd on loogilised, kuid oma kujunduselt ja ülesehituselt lausa karjuvad puutetundliku ekraani järele. Ehk mõnel järgnevalt põlvkonnal on ka see juba olemas. Mõningaid asju saaks ilmselt kiiremini ja mugavamalt seada just ekraani katsudes.
Pentax WG-3 GPS
Kui eelmises testis oli Pentax (W80) kõige väiksem ja kergem kaamera, siis nüüdseks on ta üksjagu kogemust kogunud ja üsna kopsakaks muutunud. Tundub, et kätte on jõudnud varajane keskiga ning peaks trenni tegema asuma. Võiks isegi öelda, et kaamera on mugavalt kasutamiseks juba liiga raske ja kobakas, aga seda muidugi pelgalt kompaktkaamerate skaalas. Üldine välimus on vähemalt minu maitse jaoks veidi liiga ülepakutud oma erinevate triipude, täppide muhkude ja lohkudega. Algusaegade mudelid oma lihtsuses olid esteetilisemad. Aga jällegi – maitse küsimus. Samas jätab Pentax selgelt kõige tugevama mulje. Ei hakanud katsetama, kas mulje on petlik või tegelik, seda on juba tehtud. Positiivne on see, et kaamera kere on piisavalt kare, et hästi käes püsida. Esiküljel on käepideme asendusainena sobiv triibutus. Lisaväärtust stabiilsuse näol loob komplektis olev karabiiniga rihm, mis kenasti pihku istub ning lubab kaamerat hästi käes hoida ka vaid paari sõrme abil ning toimib teatud mõttes stabilisaatorina, kui kaamerga videot tehes ringi jalutada.
Pentaxil on 13 nuppu, seega vähem kui konkurentidel. Nuppude paigutus on endiselt lihtne ja loogiline, suhteliselt mõttetu näo ja naeratuse tuvastamise nupp on õnneks asendud videosalvestusnupuga. Endiselt on Pentax truuks jäänud green buttonile, mille alla saab ise võimalusi seadistada. Väga mõistlik ja vajalik lisa. Ei tea, kas nad on selle ära patenteerinud, et teised tootjad sellist asja kasutusele ei taha võtta?
Positiivne on, et menüüs on palju valiku ja seadistamise võimalusi ning need paiknevad võrdlemisi loogiliselt ja arusaadavalt, kuigi navigeerimine on veidi aeganõudev. Üks kasulik lisavõimalus on näiteks see, et saab ära näidata, millised seaded kaamera väljalülitamisel meelde jätab.
Funktsionaalsuse võrdlus
Kui nüüd kaameraid omavahel võrrelda, siis tänu laiale rihmale istub käes kõige paremini Pentax, sellele järgneb tänu väikesele käepidemele Panasonic ning kõige lõpus longib oma libeda kerega Nikon. Kõige raskem-pikem-paksem on Pentax. Kompaktkaamerate kategoorias on see miinuseks. Ei teagi miks see nii olema peab. Juhul, kui vaid tänu sellele on olnud võimalik paigutada objektiiv kaamera keskele, annan suuruse suurima hea meelega andeks. Võibolla on tegu vaid minu kasutamisharjumustega, aga Nikoni ja Panasonicu ülanurgas asuv objektiiv kipub jube tihti ülearuseid objekte pildile jäädvustama. Näiteks pildistaja sõrmi – seega Pentaxi keskel asuv objektiiv tundub jätkuvalt palju mõistlikum. Samuti oleks see lubanud statiiviaugu objektiiviga samale joonele panna, aga irooniliselt asub Pentaxi statiiviauk nii servas kui üldse võimalik ja näiteks hoopis Panasonicul keskel ning Nikonil kusagil ebamäärases kohas. Ehket mitte ühelgi kaameral pole see objektiiviga kohakuti. Kummaline ja veidi arusaamatu disainilahendus. Teisalt, kes see seikluskaamerat ikka statiivile kinnitab, see poleks ju enam kellegi seiklus, vaid ühe koha peal passimine, eksole.
Üks parimaid asju, mis Pentaxit teistes eristab, on lainurkobjektiiv (25 mm). Kuna tegu on seikluskaameraga, siis on alati positiivne, kui pildi peale mahub pigem rohkem kui vähem. Seda eriti näiteks mõnes aktiivsemas situatsioonis videot tehes. Päris GoPro tasemele Pentaxi vaateväli muidugi ei ulatu, aga antud testi konkurentidele teeb kenasti ära. Laiemas otsas on igal millimeetril juba oluline kaal ning 25 mm VS 28 mm on vägagi tuntav erinevus.
Pentax lubab spetsiaalse adapteri (on komplektiga kaasa) abil lisada kaamera objektiivi ette filtreid (ei ole komplektiga kaasas). Samuti on väga abiks asi ümber objektiivi paiknevad 6 LED-tulukest. LED valgustus on olemas ka teistel konkurentidel, aga vaid ühe tulukese näol, mis ajab küll asja ära, aga ei anna näiteks makropildistamisel nii ühtlaselt valgustatud tulemust.
Nii Pentaxil kui Panasonicul on olemas intervallvõte. Seejuures selgus Pentaxi puhul küll üsna tobe disainiviga. Kui kasutada 10 sek tagant piltide tegemist, siis ei ole kaamerat võimalik enam pilditegemiserežiimist välja tuua. Kaamera lihtsalt teeb enne uue pildi, kui väljalülitamiseks vajalikku nuppu saab pressida. Õnneks aku eemaldamine aitab hädast välja. Panasonic seevastu on teistipidi veidi ebapraktiline – intervallvõte toimub selliselt, et ekraani välja ei lülitata. Aku ei saa niiviisi pilti tehes küll väga kaua vastu pidada.
Üks asi, mis selgelt silma torkas ja närvidele hakkas käima on see, et Nikoni kaamera on masendavalt aeglane, eriti päras sarivõtteid jms. Ei loe ka kaardi kiirus – sai proovitud erinevaid, aga suurt vahet polnud, ikka mõtleb kauem, kui mõistlik oleks. Sama lugu on nii piltide kuvamisega, kui ka lihtsalt menüüde avamisega. Mitmel korral jõudsin mingit nuppu juba teist korda ka vajutada enne, kui midagi toimuma hakkas. Panasonic ja Pentax selle mure käes ei kannatanud. Eriti kiire ja lühikese reaktsiooniajaga oli Panasonic.
Kõikidel kaameratel on olemas GPS, nii et kui see sisse lülitada, on pildid varustatud geograafiliste koordinaatidega ning neid saab näiteks Picasa abil üsna lihtsalt kaardil kuvada. Ainukesena on Panasonicul venelaste GLONASSi tugi, mis muudab täpsuse ja ühenduse saavutamise paremaks. Nikonil on sisse ehitatud küllaltki detailne maailma kaart, isegi Eesti kohta on üht-teist olemas – nii väiksemate teede kui huvipunktide osas. Kuigi maapiirkonnas on valik loomulikult hõredavõitu – näiteks Kurtna järvestikus viibides kirjutas Nikoni kaamera, et asun sõjaväekalmistul… Nikonil ja Panasonicul on lisaks ka WIFI tugi, nii et kaamerat saab juhtida läbi arvuti või nutitelefoni – teha pilte, neid alla laadida jne.
Vastupidavus ja veekindlus
Selleks, et kaameraga midagi teha saaks, peab see olema vastupidav. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka energeetiliselt. Nii on väga tähtsal kohal akude kestvus. Suurima mahutavusega on Panasonicu aku (1250 mAh), mis avaldub lubatud suurimas piltide arvus – 370 pilti. Üsna sarnased on Nikoni ja Pentaxi akud (vastavalt 1050 mAh ja 925 mAh), mis avalduvad samuti piltide arvus – vastavalt 240 ja 250 pilti. Nii et kui aku kestvus tähtis, pole Panasonicule vastast. Kolmandiku jagu rohkem pilte on oluline argument. Ning WiFi-t ei maksa sisse unustada.
Ühendusauke on kaameratel võrdselt, kõigil on mikro-USB piltide allalaadimiseks ja aku laadimiseks ning mikro-HDMI näiteks video saatmiseks telerisse. Kõik need ühendused koos SD-kaardi pesaga ja akuga asuvad seitseme riivi ja luku taga veekindlas kohas. Kui Pentax ja Panasonic on oma luugisulgurid lahendanud veidi sarnaselt – on üks nö lisalõkats, mis tuleb paika lükata, et peamine avaja üldse töötaks. Nikon on enda kaamera luugile ehitanud miski ümmarguse nupu, mille keeramiseks tuleb all hoida selle keskel olevat väikest nuppu. Veidi kohmakas, aga samuti väga tõhus. Kõik testitud kaamerad pidasid vähemalt vett ka mitme meetri sügavusel vee all.
Samas tasub alati jälgida, et kõik luugid ikka korrektselt suletud on ning mingit sodi neil tihendite küljes ei oleks. Oleks vist veidi nukker, kui kena seiklus päädiks uppunud elektroonikaga.
Pildistamisvõimekus
Pildistamisvõimekus
Makrofotograafia
Kuigi antud ülevaate eesmärk ei ole piiluda piksleid vaid rohkem üldist kasutusmugavust hinnata, pühendame siiski lõigukese ka sellele teemale. Kompaktkaamerad on eriti kuulsad, ja tundub, et ka populaarsed, oma makropildistamise võimekuse tõttu. Tänu peegelkaameraga võrreldes suuremale teravussügavusele ka lahtise ava juures, annab see võimaluse igaühel saada suhteliselt lihtsa vaevaga pilt, mis hea õnne korral väärib ka mõnel konkursil äramärkimist. Lisades siia pildistamisvõimaluse vee all, siis viimase tõenäosus isegi suureneb. Allveemakrofotograafia kõlab ju uhkelt.
Et jällegi teha täpselt nii, nagu ilmselt lõviosa kasutajatest teeb, ei näppinud ma eriti ühtegi seadet vaid lülitasin kaamerad lihtsalt makrorežiimi ja vaatasin, mis juhtub. Kuna piltidel olev röövik oli männi varjuküljel, siis hoolimata tegelikult päikeselisest päevast, on kaamerad vähese valguse lahendanud üsna erinevalt. Kõik on muidugi ava väga lahti lükanud, aga mõni mängib rohkem ISO väärtuse suurendamise peale (Pentax) ja teine jälle lühikese säri (Panasonic) peale. Tulemused täissuurusel vaadatuna ja piksleid piiludes ei ole seetõttu tea’p mis ilusad, aga arvutiekraanil kuvamiseks täitsa piisavad. Tunneb ju ära, et tegu on röövikuga, mis sa hing veel ihaldad. Ühtegi ülalolevat olevat pilti töödeldud või lõigatud ei ole, lihtsalt keeratud portreeformaati.
Kõrval olevad 1:1 väljalõiked vesiroosi õiest annavad ehk veidike aimu ka pildi detailsusest. Siinkohas tuleb öelda, et nii valgustingimused kui ka õied ei ole kõikidel piltidel samad. Paat lihtsalt triivis vahepeal teise kohta.
Tavapildistamine ja panoraamvõtted
Kui võrrelda mitte makro- vaid “tavalisi” pilte, siis normaalsete valgusolude korral teevad kõik kaamerad ilma oluliste probleemideta kenasid pilte. Kuna lisaks kassi-, koera-, toidu- ja lapsepildistamisrežiimidele saab kasutada ka erinevaid küljesuhteid, sari- ja intervallvõtteid, kaamerasisest järeltöötlust jne, loob see uusi kreatiivseid võimalusi igaks elujuhtumiks. Selge on see, et õnneks ükski kaamera normaalse pildi tegemisel hätta ei jää – neid saab soovi korral vast mitte alati plakatimõõdus, aga 10 x 15 cm või 15 x 20 cm suurusena ilma häbita välja trükkida.
Samas tuleb tunnistada, et kui vaadata pilte 1:1 suuruses, siis ausalt öeldes ei ole ühestki testitud kaamerast tulnud pildid ideaalsed – ka minimaalse ISO väärtuse juures on tulemus veidi “seebine” ning näiteks Nikoni puhul avaldub vähegi kontrastsemate servade puhul üsna tugev kromaatiline aberatsioon. Aga ilmselt olen ma veidi peegelkaamera piltide vaatamisest rikutud. Sest tegelikult ei ole 99% juhtudest täissuuruses pilti kellelgi vaja vaadata.
Nii Nikon kui Panasonic omavad moodsat panoraamirežiimi, mis paneb pildi kokku kaamerat soovitud suunas sujuvalt liigutades ning seda kuni 360 kraadiseid pilte tehes. Pole paha. Paraku Nikon sellega enamikel kordadel väga hästi hakkama ei saanud – mõni ots jäi alati puudu.
Panasonic sai panoraampildi märksa tihemini valmis ning olulisi liitmisvigu ei leia ka liikuvaid inimesi sisaldava kaadri puhul. Samas on selline panoraam vähendatud resolutsiooniga, lühema külje mõõt on ~1000px ringis. Mis mõneti kaotab panoraami tegemise mõtte – väga suurt väljatrükki sellisest pildist ju ei tee. Aga alati on muidugi võimalus lihtsalt teha järjestikused pildid ja need hiljem arvutis kokku liita. Teine miinus liigutatava kaameraga panoraami tegemisel on see, et kui valgusolud on veidi kehvemad ja statiivi ei kasutata, võib tulemus olla veidi ära värisenud ja udune. Pentaxil on klassikaline “vanakooli” panoraamiprogramm, millega tuleb järjest teha ülekattega pilte, eelmist pilti näidatakse poolläbipaistavana kaadri servas.
Küll on üsna erinev pildistamismugavus, aga sellest oli juttu juba ülalpool.
Videovõimekus ja dünaamiline ulatus
Videovõimekus ja dünaamiline ulatus
Erinevalt pildistamisest, mille jaoks tuleb kaameraid eraldi käsitleda ning selle aja jooksul võivad välioludes valgustingimused muutuda, on liikuvaid pilte (Motion picture, nagu Panasonic oma kaameras video tegemist nimetab) korraga teha üksjagu lihtsam. Seetõttu vaatleme sensorite võimekust reageerida erinevatele valgusoludele pigem video- kui pildiformaadis. Sellise paralleelse analüüsi jaoks oli abiks spetsiaalne kõrgtehnoloogiline seadeldis, mis lubas muuhulgas jäädvustada järve põhjas toimuvat. Kuna tegu on eelkõige fotokaameratega, on maksimaalne video pikkus limiteeritud. Täispikka mängufilmi järjest ära ei tee, aga võib ette kujutada, et enamikel juhtudel täiesti piisav aeg. Panasonicu puhul mahuks 16GB kaardile umbestäpselt kaks sellist klippi. Teistel kaameratel veidi rohkem. Järgnev tabel annab videote kohta veidi detailsemat tehnilist infot.
Nikon AW110 | Panasonic DMC-FT5 | Pentax WG-3 GPS | |
Video max resolutsioon | 1920×1080 @30fps (16:9) | 1920×1080 @50fps (16:9) | 1920×1080 @30fps (16:9) |
Video max pikkus | 29 min 59 sek | 29 min 59 sek | 29 min 59 sek |
1 min klipi maht (MB) | 117 | 200 | 111 |
Bitrate (Mbit/sek) | 16 | 28 | 16 |
Üks asi, mis Panasonicut teisest kahest eristab, on see, et video jäädvustatakse 50 kaadrit sekundis, mitte 30 kaadrit sekundis. Põhimõtteliselt ainult Panasonic vastab Euroopa videostandardile (PAL, 25 kaadrit sekundis), kui Nikon ja Pentax triivivad oma 30 kaadriga sekundis USA paadis (NTSC standard). Seda erinevust tuleb veidike arvesse võtta ka järgnevate videote vaatamisel, sest Youtube omakorda mängib videosid 30 kaadrit sekundis. Seega Panasonicu pilt seal ilmselt veidike oma sujuvusest kaotab.
NB!!! Et hinnata ja näha videote kvaliteeti ligilähedaltki selliselt, nagu see kaamerast tuleb, kuva Youtube’i videod kindlasti täisekraanil ning kvaliteet muuda 1080p HD peale.
Alveevõtted
Alveevideote tegemisel olid kaamerad automaatrežiimis, mis annab tugevalt tunda eelkõige WB seadmisel. Hilisem konsultatsioon sukeldujatega tuvastas, et päris õiget värvi ei kuva ükski kaamera. Kõige loomulikuma lähedane värvilahendus on antud juhul Pentaxil, kuigi ikka veidike liiga kollane. Panasonic seevastu on värvid liiga külmaks keeranud ning Nikon on puha kollane. Kui tahta loomulikku tulemust, peab ilmselgelt tegelema kõikide kaamerate puhul WB seadistamisega. Panasonic on selgelt teistest üle teravuse ja pildi sujuvuse osas. Tänu kõrgele kaadrisagedusele võib sisuliselt iga video stoppkaadri pildina ära salvestada. Nikon on üldjoontes OK – mitte halb, aga mitte ka ideaalne. Pentaxi allveevideopilt valmistab seevastu pettumuse. Teravus on kuhugi väga ära kadunud.
Dünaamiline ulatus ja pildi sujuvus
Võrreldes erinevaid kaameraid erinevates (kuid heades) looduslikes valgusoludes nii linnas kui rannas, on tulemused küllaltki sarnased. Millegi väga eriliselt hea või halvaga ükski kaamera silma ei jää. Panasonicu 60fps annab jätkuvalt kõige sujuvama tulemuse ning teistega võrreldes ka teravama. Pentaxi video kipub olema veidi hüplik ning miskipärast väga kontrastne. Nikon kipub aeg-ajalt mööda teravustma ning ei suuda piisavalt ruttu pilti uuesti fookusesse saada. Vasakul on paralleelselt tehtud videod Stroomi rannas õhtusel ajal ning paremal TTÜ lähistel. Otsustage ise, kelle pilt on parim.
Kehvad ja muutlikud valgusolud
Kui võrrelda kaamerate võimekust hämaras pilti salvestada, torkavad silma üsna huvitavad asjad. Esiteks, et kaamerate võime teravustada ning reageerida valgusolude muutumisele on väga erinev. Teiseks, et näiteks kui Panasonic kasutab üsna agressiivset müraeemaldust ka videote puhul, saades tulemuseks vägagi “seebise” ja silutud koleda pildi, siis Pentax ei paista müraeemaldust üldse kasutavat ning tulemuseks on digimürane ja kole pilt. Ning kolmandaks, et üllatuslikult tuleb Nikon kehva valgusega selgelt väga hästi toime. Vaadata ja pausile panna tasub kõrvalolevat videot umbes 18 sek juures. Väga selgelt avalduvad erinevate kaamerate mainitud eripärad – Nikoni pildil on detailid, mis Panasonicul on ära seebistatud ning Pentaxil digimürasse uppunud.
Huvitavad lisavõimalused
Kõikidel kaameratel on mõningaid huvitavaid lisarežiime ja -võimalusi. Eriti palju Pentaxil, kuhu insenerid on lisanud hulgaliselt lisavidinaid – näiteks on juba ammused tuttavad intervallvõte ja sellest tehtavale videole lisandunud kiirendatud video ja aeglustatud video – väga lõbusad mänguasjad. Aeglustatud video režiimis teeb kaamera kõrgendatud kaadrisagedusega 15 sek videoklipi ja venitab selle siis kohe 1 min pikkuseks aegluubis videoks. Nalja kui palju. Kusjuures video resolutisooniks jääb 720p.
Nikonil on isegi veel suurema kaadrisagedusega (240 fps) aeglustatud video režiim, kuid tulemuseks on vaid 320 x 240 px. Panasonicul sellised videorežiimid küll puuduvad (kuid teeb niisama video 50fps, nii et vajadusel saab ka arvutis ilma kaduteta aeglustada), seevastu on kaameral ülikiire burst mode (60 kaadrit sekundis 2 sek vältel), millest põhimõtteliselt annab samuti suhteliselt sujuv videoklipp kokku monteerida. Küll veidi lühikesevõitu muidugi. Nikon suudab pildistada kuni 120 kaadris sekundis, aga mitte üle 50 pildi. Ja pärast seda tuleb üsna mitu aega oodata, et kaameras midagi edasi toimuks.
Muud tähelepanekud ja näited
Erinevates oludes tehtud videote põhjal saab öelda, et Panasonicu 50 fps kaadrisagedus annab enamikel juhtudel selgelt parima tulemuse. Hämares oludes paistab parima müraeemaldusalgoritmiga olevat Nikoni kaamera, mille pilt küll on veidi “lame”, aga keskeltläbi üsna korralik. Vaid allveevideos on WB üle võlli kollaseks keeratud ning autofookus ei ole väga täpne, vahel teravustab mööda. Pentax paraku saab videoga hakkama parimal juhul vaid keskpäraselt. Ei ole piisavalt ei teravust ega pildi sujuvust ning hämaras on pilt juba päris jube. Muutlikes valgusoludes keeratakse pilt mõttetult kontrastseks.
Seikluse lõpp ja autasustamine
Seikluse lõpp ja autasustamine
Kuigi need kolm kaamerat olid minu käes mitu nädalat ning neid sa proovitud nii, naa ja kolmandat moodi, on lõppkokkuvõttes väga keeruline välja tuua üldvõitjat. Ei ole ükski nende hulgas nii ideaalne, et teistele puhas seljavõit teha ja uhkes üksinduses üle teiste troonima jääda. Mõnes asjas on parem üks, mõnes teine ja kolmandas asjas kolmas. Aga võtame plussid, miinused ja muljed lühidalt kokku.
+
Nikoni suurimaks eeliseks on tema head vastupidavusnäitajad – 18 m sukeldumist on juba tõsine asi. Ka sisseehitatud kaart, kompass, altimeeter ja baromeeter on huvitavad lisada. Nikon näitas hämaras filmimisel kõige paremat suutlikkust. Kaamera disain on lihtne ja puhas. Olemas on GPS ja WIFI.
–
Suurimaks miinuseks on kaamera aeglus, segased menüüd ning kehvalt paigutatud nupud. See muudab kasutamiskogemuse suhteliselt vaevaliseks ja tekitab soovi mõne muu kaamere järgi. Kaameral on vaid üks makro LED-tuli. Aku vastupidavus võiks olla parem. Kaamera püsib halvasti käes ning seetõttu kipuvad sõrmed tihti objektiivi ette sattuma.
+
Panasonicu suurimaks eeliseks on tõeliselt kvaliteetne video (50 fps), loogilised menüüd ja mugavalt käes püsimine. Ka kaamera kiirus on muljetavaldav. Kena ja väljapeetud välimus ei tee samuti paha. Panasonicul on suurim aku ning parim vastupidavus. Tänu väikesele käepidemele püsib kaamera hästi käes. Olemas on GPS,GLONASS, WIFI ja NFC.
–
Ühtegi suurt miinust ei oskagi otseselt välja tuua, vast veidi võib nuriseda nurgas asuva objektiivi ning veidi liiga kaitsetu ekraani üle. Lisavidinaid ning seadmistamisvõimalusi võiks alati rohkem olla. Objektiivi laiem ots võiks olla vähemalt võrdne Pentaxiga (25mm). Kaameral on vaid üks makro LED-tuli.
+
Pentaxi suurim pluss on tema seadistamisvõimaluste rohkus ja läbimõeldud nuppude kasutus. Ei ole ära raisatud ühtegi nuppu ning mõnda saab vastavalt soovidele ümber seadistada. Kaameral on lainurkobjektiiv – 25 mm laiemas otsas. Ümber objektiivi on 6 makro LED-tuld ja kaamerale saab ette keerata lisafiltreid. Olemas on GPS.
–
Suurimad miinused on seotud välimuse ja kujuga (aga see on loomulikult subjektiivne) – kaamera on muutunud liiga suureks ja raskeks. Pildikavaliteet saaks parem olla. Videokvaliteet mitte ainult ei saaks, vaid peaks parem olema, praeguses seisus jääb konkurentidele tõsiselt alla. Aku vastupidavus võiks parem olla.
Nii et kes keda? Igaks asjaks oma kaamera. Kui on vaja tõeliselt sügavale sukelduda, vali Nikon (kannatab 18 m) ning ära lase end veidi kohmakatest menüüdest ja nuppudest häirida. Kui tähtis on kvaliteetne ja sujuv video, kena välimus ning üldiselt stabiilne ja heal tasemel sooritus, vali Panasonic. Kui meeldib kaamerat oma käe järgi seadistada, tahad laialdast valikut lisavidinaid, silmatorkavat välimust ning lainurkobjektiivi, vali Pentax. Niisama lihtne see ongi.
Kui mõnd lugejat huvitab allakirjutanu täiesti isiklik ja puhtalt subjektiivne eelistus, siis osutuks antud hetkel valituks Panasonic. Ja seda olukorras, kus oman Pentaxi esimese põlvkonna veekindlalt kaamerat (W60), millega olen endiselt täitsa rahul.
Sest tõesti – Panasonicu videokvaliteet ON palju parem kui teistel ning välimus on samuti my cup of tea. Ning ka kõiki teisi asju teeb Panasonic täiesti mõistlikult ja hästi, kuigi mitte alati silmapaistvalt.