Razer Anansi välimus on meeldivalt minimalistlik. Minimalistlikud on isegi klahvidel asuvad sümbolid. Nii tähed kui numbrid on mehiselt kandilised, meenutades pigem tundmatuid piktogramme mingil tundmatu tsivilisatsiooni kosmoselaeval, mis teie arvuti taha on maandunud.

Valdavalt matil pinnal näevad taustavalgustusega klahvid välja üüberkuulid ja moodustavad kokkuvõttes meeldivalt harmoonilise terviku. Ahjaa, kas ma juba ütlesin, et taustavalgus on reguleeritav? See tähendab, et saate selle sättida sobivaks teie ülejäänud vidinate, vilede ja kelladega, mis te laual pesitsevad. Mõõtmetelt on Anansi mõnusalt kompaktne ja minu Logitech G15 tundub selle kõrval kui mitte hiiglasena, siis vähemalt neegerkorvapallurina.

Positiivselt üllatas ka tekstiiliga kaetud kaabeldus. Kuigi reaalses elus püsib klaviatuur ilmselt valdavalt liikumatult laual ja kaabli kate erinevalt hiirte omast mingit tähtsust ei oma, siis ometi jättis see soliidse ja professionaalse tunde. Küll aga tekitas esimesel hetkel segadust selle kaabli otsas asuvad kaks USB otsikut. Uurimisel selgus, et teine otsik on vajalik kõigi klaviatuuri hüvede (nagu näiteks taustavalgus jms) nautmiseks. Selle eest tahaks küll Razerile väikesed vitsad anda, sest kellel tänapäeval neid vabu USB porte ikka üleliia on. Minul on küll laual Roccat Apuri, kuid kahtlustan, et paljudel lugejatel siin sellist mõnusat vidinat käepärast ei ole.

Vaieldamatult on tarkvara see, mis teeb mänguri klaverist Mänguri Klaveri. Ise olen kokku puutunud nii Logitechi, Belkini, Roccati kui Razeri pool loodud mängurividinate tarkvaraga ning Razer teeb siin vähemalt minu arvates teistele pika puuga ära. Intuitiivne, loogiline ja mis kõige olulisem – töötab. Logitechi tarkvara on mulle tekitanud piisavalt frustratsiooni ja halle laubalokke, et sellest võiks kirjutada eraldi kaebuste raamatu. Roccati oma oli väga hea, aga mingid ebaolulised bug’id (nagu näiteks hiire tulede reguleerimine) jälitavad mind ka siin. Razeri softi aga võiks vabalt luurele kaasa võtta – sajaprotsendiline usaldusväärsus ning suhteliselt mugav kasutajaliides (mitte nagu Belkini gamepad’i kribu).

Sisuliselt muidugi midagi revolutsioonilist klaveri tarkvara ei paku, sest eks kõigi tootjate kõrgema otsa tarkvara pakub täpselt samasuguseid hüvesid nagu jooksu pealt makrode salvestamine jms. Võidukaks muudab selle tarkvara just selle kasutusmugavus, -lihtsus ja töökindlus.

Kui nüüd päris aus olla, siis erilist elamust Anansi kasutamisest ei tekkinud. Väga aus klaver, kindla ja ehk veidi raske käiguga klahvid (mis väga meenutasid minu Logitech G13 oma). Viis erinevat profiilinuppu, Fn-nupp klahvidele lisafunktsiooni andmiseks ning see, mis teeb Razer Anansist ühe erilise klaveri – seitse eraldi klahvi tühikuklahvist allpool. Just seal kus klaverikasutaja pöial või pöidlad ringi töllerdavad.

Kui mänguril on tavaliselt seal üks pöial, siis tava(loe: töö)situatsioonides viibivad nende seitsme klahvi läheduses mõlemad pöidlad. Sõltuvalt tööülesannetest võib sinna salvestada enimkasutatavaid makrosid ja töö läheb nagu lennates.

Arvutimänguril aga muudavad need samad klahvid pöidla tõsiseks tapariistaks. Kasutada oli neid nuppe enam kui mugav, küll aga tekitas teatavat ebamugavust Fn-nupp. Klahvide funktsiooni vahetav nupp asub parempoole Alt-klahvi kõrval. See tähendab, et olulisel hetkel tuleb mänguril selle nupu mugavaks kasutamiseks tõsta oma käsi hiirelt ja see pole enam eriti bro. Piisaks ehk kui mainitud klahv vahetaks oma asukoha Win-klahviga ning tulemus olekski märksa tummisem.

Positiivse poole pealt aga rõõmustasid mind multimeedianupud, mis reageerisid kõigile minu arvutis olnud meediapleieritele, mitte ainult Windows Media Player’ile nagu Logitechi klaver.