Aristokraatide surmaheitlus

Minu salakaval plaan kogu aeg telefone testida, et ei peaks ise endale uut telefoni ostma, hakkab tasapisi vilja kandma. Viimase nädala olen ma veetnud Samsung Galaxy S II seltskonnas. Mitte ainult Samsung ise, vaid ka suur osa tarbijaskonnast peab seda masinat üheks parimaks, mida praegusel hetkel turult leida võib.

Tegemist on lipulaeva klassi kuuluva telefoniga, kus hind oi ole sekundaarne, vaid prioriteetide nimekirjas veel madalamal. Esmatähtis peab siin olema suutlikus, kasutuskogemus, täiuslikkus, tehnika viimane sõna. Täpselt sama kehtib ka viimati testitud LG Optimus X2 kohta, aga toona tundus, et saaks ka paremini. Internetis ringi nuuskides tundub, et Samsung on tingimused täitnud. Internet nüüd internetiks, võtame telefoni kätte ja uurime, kas me olime Optimuse suhtes liig kriitilised või on Samsung tõesti kõigest muust peajagu üle, ning kui ka on, kas siis õige eestlane leiab ikkagi midagi, mille kallal nuriseda.

Šikk vidin

Galaxy S II kujutab endast sisuliselt ekraani, mille külge on kleebitud hästi natuke plastmassi. Ekraan ongi esimene matš, kus Samsung konkurendid seljatab. Need kes telefone paberi peal võrdlevad, ütlevad: kamooon – lahutusvõime on ju eilsest päevast. Neile ütlen ma, et ärge vaadake paberit vaid vaadake ekraani. Jah, on levima hakanud suurema piksliarvuga ekraanid, aga Samsungi ekraan ei ole siiski hõre. See üks samm madalam lahutusvõime silma ei kratsi. See-eest paitab silma AMOLED tehnoloogia – vaatenurk värve ei muuda. (jah, kallid paberi peal näpuga järge ajajad, väga serva pealt vaadates midagi lõpuks ikkagi muutub, aga mina oma telefoni küll kunagi sellises asendis ei kasuta) lisaks on AMOLED’i taustavalgustus tsoonipõhine, ehk tumedamat pilti näitava ekraaniosa tagant tõmmatakse valgus maha. sellega kaasneb lai tonaalsuse ulatus mis sisaldab sügavaid musti kõrvu üliereda valgega,  ilma mingite digitaalsete artefaktideta. Muuhulgas hoiab see ka voolutarvet madalamal.

Ekraan nähtud, siis ei ole siin heas mõttes enam suurt midagi vaadata. Telefoni vaadates ütlevad paljud, et järjekordne iPhone koopia, aga midagi ei ole parata – nii suure ekraani puhul peab ülejäänud telefoni hoidma nii minimalistliku kui võimalik, et oleks siiski mugav käes hoida. Esipaneel on kaetud servast servani klaasiga, mille all on välja lülitatud ekraani piirjooned vaevumärgatavad. seda klaasi katkestab üleval kuular, mille kõrval on läbi klaasi näha androidile vajalike sensorite rivi ja esimene kaamera. Ekraani all ulatub klaasist välja koduklahv, mille kõrval on kummalgi pool üks mahutundlik sensornupp – vasakul valikud ja paremal tagasi. Siit leidsin esimese asja mille kallal iriseda – pöidlaga midagi ekraani kaugemast servast jahtides kipub peopessa jäävas nurgas asuv sensornupp pöidlapäka hellale puudutusele tahtmatult reageerima. Keskmist, füüsiliselt vajutatavat nuppu saab kasutada ka telefoni unest äratamiseks, mis on mugav, kui telefon lebab laual. Selline lahendus ei oleks mahutundliku nupu puhul võimalik.

Külje pealt võib Galaxy’st kergesti kogemata mööda vaadata. Kui teda veel õhemaks ajada, näeks ta juba kahtlaselt habras välja. Alumises servas on tal pisut paksem konts, kuhu on majutatud kõlar. Sellest servast on telefoni mugav tasukust välja õngitseda. Iseenesest mõistetavalt on tagapaneelil kaamera koos LED valgustiga, ja iseenesest mõistetavalt on kaamera 8 MP lahutusvõime ka rasvaselt objektiivi kõrvale eputavalt välja kirjutatud. Tagapaneeli krobeline tekstuur lisab telefoni käes hoides kindlustunnet. Seesama paneel tuleb maha katkuda telefoni sisse pääsemiseks, ja ausalt öeldes oleks sama hästi võinud telefoni tagaküljele lihtsalt tükikese musta paberit kleepida. Paneel on ülipainduv ja peaaegu paistab vastu valgust läbi. Teda tagasi pannes peab kõik servad üksipulgi üle kontrollima, kas sai ikka igalt poolt kinni.

telefoni sees on microSD mälukaardipesa, millele ligi pääsemiseks peab ära võtma ka aku, ehk siis telefoni täiesti välja lülitama. See muudab eemaldatava mälu põhimõtte veelgi küsitavamaks.

Ekraaniluku nupp on telefoni paremal külje ülemisel poolel ning jääb paremakäelistel mugavalt pöidla ja vasakukäelistel nimetissõrme alla. Vastasküljel on topeltnupp heli reguleerimiseks.  Siin on ka tilluke ava nöörijupi jaoks, millega telefon kaela riputada. Loogilisem tunduks selleks kas ülemine või alumine ots, mitte külg, aga seda võimalust ilmselt väga paljud inimesed nagunii ei kasuta. Kaamerale füüsilist päästikut ei ole, ühtlasi ei pakuta võimalust kõrglahutuslikku salvestist otse telefonist teleriekraanile manada. Telefoni all on microUSB ja ülal 3,5mm kõrvaklapipesa.

Maitseme täidist

Enne, kui ma selle telefoni tarkvaralist poolt taevani kiitma asun, pean ära rääkima selle seadme kõige õnnetuma aspekti. Hoolimata sellest, et tänapäeva telefonid oskavad peenraid rohida, vererõhku mõõta ja sääski peletada, on nende esmane eesmärk siiski helistamine. Võiks eeldada, et muude lisadega hakatakse tegelema siis, kui helistamisega kõik korras on. Galaxy S II’l ei olnud aga helistamisega kõik korras. Sageli olid kõned katkendlikud, või ei saanud üldse ühendust olukordades, kus sama SIM kaardiga, sama paketi raames teiste telefonidega mingeid probleeme ei esinenud. Tartu linnaliinibuss ei tohiks ju ka hõredama leviulatusega teenusepakkuja ja odavaimagi telefoni puhul mingeid probleeme tekitada. Võimalik, et probleemid tekkisid hetkedel, kui telefon parasjagu andmeside standardite vahel hüppas, aga maksimumlevi ei näinud sellest hoolimata eriti tihti. Enamuse ajast näitas neljast pulgast kaks. Esineb muidugi väike lootus, et häda oli ainult minu testtelefoniga, kuna internetist väga palju nurinat sel teemal ei leidnud, aga olgem hoiatatud.

Aga kui helistamine ära unustada, on tegemist väga vahva androidtahvliga. Alustame lukustatud ekraanist – selle avamiseks mõeldud nihikut ekraanilt ei leia. Ekraanist võib kinni võtta ükskõik kust ja lohistada ükskõik kuhu. Keskelt kinni võttes jääb liigutus siiski liiga lühikeseks, alustama peab ekraani servast ja lohistama vabalt valitud suvalise teise serva. Kui on vastamata kõnesid või sõnumeid, siis ilmuvad need teated lukustatud ekraanile nihikutena, mida lohistades avaneb telefon otse kõnelogi või sõnumi juurde.

Koduekraane on kaks kuni seitse, ja esmane ekraan, millele viib koduekraani nupp,  on vasakpoone, mitte keskmine. See tundub küll lihtsustatult loogiline, aga mitte kõige praktilisem. Vidinate seadistamise menüü avaneb ekraani alla, app/telefon/sõnum/kontaktid püsinuppude asemele ühe pika vasakult paremale veetava joruna, samal ajal saab üleval koduekraane vahetada. Osade vidinate suurust ekraanil saab muuta.

Telefon kasutab oskuslikult oma gürosensoreid. Kui mõni vidin või ikoon koduekraanilt lahti võtta ja seejärel telefoni kallutada, siis koduekraanid vahetuvad ja saab valitud eseme asetada kiiresti teisele ekraanile. Kui galeriis pilte vaadata, saab panna pildile kaks näppu ja pilti sisse ja välja suumida lisaks sõrmi kokku või laiali vedamisele ka telefoni lähemale või kaugemale kallutades. Märkimisväärselt mugavam oleks ta siis, kui selleks poleks vaja kaht sõrme. Praeguses variandis on lihtsalt isiklik eelistus, kumb lahendus rohkem meeldib. Kolmandaks saab sissetuleva kõne helina või mis tahes muu telefoni häälitsemise vaigistada, keerates telefoni laual teisipidi, ekraani allapoole. Ühtegi nuppu vajutamata. Telefon jääb küll kutsuma või film mängima, aga heli saab vakka.

Samsung on eelinstalleerinud neli hub’i, mida eesti keeles võiks nimetada koondisteks, sest sinna on koondatud teatud rakenduste kogumikud mis muidu oleks mööda koduekraane laiali. Need on Social hub, Game hub, Reader hub ja Music hub. Esimesse on koondatud Facebook, Twitter ja muud loomad.  Teine haldab mänge, kolmas on mõeldud ajalehefeedide, digitaalsete ajakirjade ja muidugi e-raamatute lugemiseks ning viimane koondab hunniku muusikaga seonduvaid tegevusi. Koduekraanidel korra hoidmiseks on nad muidugi toredad, aga tihtipeale on eraldiseisvad applikatsioonid mugavamad kasutada ja hubid tahavad kõik päris palju üle interneti asju ajada, mis wifi puudumisel võib kulukaks minna.

Mis suutlikkusse puutub, siis ei ole siin pikalt midagi rääkida. Et masinal hinge kinni tõmmata, peab see olema eesmärgiks omaette. Tavakasutuses seda juhuslikult esile kutsuda oleks väga keeruline. Juhuks kui see peaks siiski õnnestuma, saab koduklahvi all hoides kätte viimati kasutatud appide menüü, ja nende all on alati olemas Task Manager, kust saab kiirelt ja mugavalt ebavajalikud appid tappa ja mälu jääkidest puhastada. On olemas ka töölauavidin, mis näitab, mitu appi jookseb ja kas mõni neist tekitab probleeme. Suutlikust testides ütles benchmark app, et minu seade on maailmas suutlikuselt teine. Ainus, mis tema andmetel minu telefonist paremaks osutus, on Samsung Galaxy S II. Hmmm….

Vein ja reovesi

Kui sa paned lusikatäie veini reoveevaati, on tulemuseks reovesi. Kui sa paned lusikatäie reovett veinivaati, on tulemuseks reovesi. Samsung Galaxy S II läbis testi vigadeta ja käitumine oli eeskujulik, aga lõputöö teemaks oli “kui kokku saame, siis räägime”. Ma siiralt loodan, et ma teen praegu Galaxyle liiga, ja enamus tema kasutajaid ei koge nii hulle leviprobleeme kui mina, aga lootused on järjekindlalt tänamatud arvamused. Kui seda loeb mõni Samsung Galaxy S II kasutaja, siis anna kindlasti kommentaaris teada oma kogemustest!

• + Laitmatu ekraan.
• + Toredad tarkvaralised lahendused, piiritu suutlikkus.
• + Suure ekraani kohta üsna väike ja väga õhuke.

• – Leviprobleemid.
• – Mälukaart üsna ligipääsematu.
• – Telefoni nurgas asuv mahutundlik nupp kipub peopesa puudutusele tahtmatult reageerima.

Mobiiltelefonid Photopointis