Täna räägime ühe muinasjutu. Elas kord seitsme mäe ja mere taga üks kena kaamera. Täitsa hea kaamera, mis oli oma elus juba nii ühte kui teist näinud. Tahtis teine kangesti reisile minna, aga ei osanud reisiseltsilist valida. Senine partner, kelle najal nii mõndagi tehtud, oli reisele minekuks liiga suur ja laisk, ei tema viitsinud ennast ilma autota liigutada. Sõna levis ja välja ilmus seitse uut kandidaati. Kõik ilusad ja säravad, mõni veidi lühem, teine jälle veidi pikem ja kolmas paksem, aga muidu esmapilgul täitsa ponksid ja sobivad kõik. Lähemal tutvumisel ilmnesid teekaaslastes paraku varjatud head ja vead, millest tahan teilegi nüüd pajatada.

Milleks üldse kerge statiiv?

Nagu reisifotograafia jutukeses sai juba mainitud, on paljudel juhtudel reisil väga oluliseks kriteeriumiks kaasas oleva kola kaal ja suurus. Samas on statiivi puhul tegu vidinaga, mille olemasolu paljudel juhtudel on hädatarvilik. Kui ikka on soov hämaramal ajal pildistada, siis läheb ilma selleta raskeks. Korralikud täismõõdus statiivid kipuvad olema suhteliselt rasked (sealt see stabiilsus ju tuleb) ja ka kokkupakituna suured. Mina küll oma Manfrotto 190XPROB-i koos 804RC2 peaga jalgsimatkal seljas või rattamatkal pakikal väga pikalt ei viitsiks tassida. Kokku üle 2,5 kg raske ja kokkupanduna 69 cm pikk. Ja 190XPROB on sisuliselt veel üks pisemaid “suuri” statiive.

Seega on vaja midagi väiksemat. Paljudel juhtudel ajaks muidugi ka monopood asja ära, aga mitte alati. Samas ei tohi unustada, et selline väike ja kerge statiiv on kompromiss stabiilsusega, seega väga tuulistes oludes või raske objektiiviga komplekti puhul võib soovitud efekt väikeseks jääda.

Materjalid ja metoodika

Seega tekkis vajadus lisaks vaadata midagi pisemat ja kergemat, mis samas ei kaotaks statiivina (ehket stabiilse alusena) oma funktsiooni ja kuhu ikka julgeks kaamera peale ka panna. Katsetamiseks kasutasin kompleki Pentax K10D + Sigma AF 10-20mm f/4-5.6 EX DC, mis kokku kaalub 1263 g – seega üsna korraliku kaaluga komplekt, paljud tänapäevased peegelkaamerad on juba kergemad. Kogukaal ületas mitme testis osalenud statiivi tehaseandmetes toodud kandevõime. Seega ega ma endale illusioone ei teinud ja mingit absoluutset kandevõime ja stabiilsuse tippu üheltki statiivilt ei oodanud.

Edaspidises tekstis ja tabelis toodud andmestik statiivide kohta on saadud nii tehaseandmetest kui ka enda poolt üle mõõdetud.

Testis osales seitse statiivi (pikkuse järjekorras):

• Velbon Ultra Maxi
• National Geographic Tundra
• Velbon P-Max
• Velbon Knak 335E
• Velbon Ultra Luxi SF
• Manfrotto 785 SHB (modo mini)
  
• Velbon V-Pod

Külalisesinejana hüppas korra läbi ka Manfrotto 190XPROB.

Pakendid

Kui statiivi kvaliteedile annaks kuidagi juurde pakendi välimus, siis oleks kindel võitja Mafrotto 785SHB. Stiilne ja tagasihoidlik pappkarp, millel käib ümber poolläbipaistvast plastikust vutlar. Paraku läks vist enamik eelarvest selle välja töötamiseks ja tootmiseks, nii et auru statiivi jaoks enam ei jäänud. Velboni karbid seevastu on nagu elus õudus. Kirevad ja sigrimigrid, täis värvilisi kirju ja pilte. Õnneks sisu ei vasta vormile ja on enamikel juhtudel päris hea.

Lisad

Kõikidel Velboni statiividel on kaasas kott, mis on juba iseenesest suur boonus, sest eraldi ostes maksavad statiivikotid sageli rohkem kui mõni odav statiiv. Kotte on mitut sorti, vast parim on Knak 335E oma, omab kahte rihma (st saab kanda seljakotina) ja tehtud tugevast materjalist ning suletav lukuga. Samast materjalist on ka UltraLuxi SF kott, kuid ühe rihmaga ja pikema lukuga küljel. Teised kotid on õhukesest nailonist ning suletavad otsast paelaga. Aga kriimustuste eest abiks needki.

Jalad

Jalgade kinnitused saab jagada laias laastus kaheks – Velboni keeratavad nn Turnion Shift Sytem ja kiirkinnitusklambritega. Viimast kasutab Manfrotto (ka National Geographicu puhul). Mõlemal süsteemil on plusse ja miinuseid, vähemal minu jaoks on kinnitusklambritega süsteem mõnusam ja turvalisem. Kuidas turvalisem? Väga lihtsalt – kui klamber on lahti ununenud, siis on see visuaalselt eristatav, kui Velboni kasutatav keeratav süsteem on lahti jäänud (või kehvasti kinni keeratud), siis pealiskaudsel vaatlusel see kuidagi silma ei jää ja võib selguda kurva fakti läbi, et statiiv koos kaameraga kukub mingil hetkel ümber või vajub kuristikku vms. Seega tuleb jalgade kinniolekut alati täiendavalt üle kontrollida.

Teine suur erinevus, mis pildistamise seisukohast oluline, on jalgade laiali asetamisel fikseeritud asendite arv. Mõnedel statiividel on jalad üksteise küljes vastava liigendi abil kinni, teistel saab jalgu ükshaaval liigutada. Ning mis eriti tore, neid veel selliselt sättida, et kaamera saab õige maapinna lähedale langetada. Või siis ebatasel maastikul mugavamalt ja kindlamalt paigale sättida. Mõnedel statiividel on selliseid kaldenurga muutmise võimalusi kolm, mõnel kaks.

Testis osalenutest ainukesena olid National Geographicul jalgade otsas väikesed kummitallakesed, et ebatasel pinnal mugavam oleks. Veel eristus teistest Velbon V-Pod, mille puhul jalad lukustatakse väikeste kuulikeste abil, mis lihtsalt vedruga väljapoole surutakse. No umbes nagu vihmavarjul.

Pead ja plaadid

Siinse testi favoriitideks osutusid kuulpead. Esiteks on kuulpea juba oma olemuselt väiksem (ja kergem) ning sobib seeläbi reisistatiivile paremini. Olen seni kuulpeadesse suhtunud teatud kõhklusega ja eelistanud video- ja 3D-päid, kuid pärast seda testi tekkis lausa mõte ka suurel statiivil senine küllaltki raske ja suur 3D-pea (804RC2) mõne mõistliku pisema kuulpea vastu vahetada.

Teine oluline teema on kiirkinnituplaadid. Kui kiirkinnitus juba kasutusel, siis peab see olema tõesti ka kiiresti kinnitatav. Ja sama turvaline kui vahetult statiivi otsa kruvimine. Paraku käesolevas testis osalenute puhul see alati nii ei olnud, Mafrotto perekonna statiividel olid plaadid eriti logisevad ja ebaturvalised (nagu ka ülaloleval pildil näha).

Velboni plaadid on tunduvalt turvalisemalt kinnitatavad.

Kõikide puhul oli ühiseks nimetajaks see, et nende kaamera külge kinnitamiseks on vaja omada mingit vahendit nende kinni keeramiseks – ka mõni münt ajab asja ära, aga siiski. Aga kui näiteks ei ole ühtegi taskus…

Kesksambad

Kesksammas on see torujupike, mille saab täiendava kõrguse saavutamiseks statiivi keskelt üle tõsta. Loomulikult muutub kaamera sellega ebastabiilsemaks, nii et pikema säri ja tuulisema ilmaga tasub pigem selga küürutada. Kõikidel käesoleva testi statiividel seda polnud (Velbon P-Max). Kahe erandiga (Velbon V-Pod ja Ultra Maxi) olid kõikide statiivide kesksambad poolitatavad – et eriti madala asendi korral saaks kaamera ka madalale paigutada (sest muidu jääb kesksammas ette) või siis alternatiivse kasutusena saab tänu sellele viia kaamera täitsa vastu maapinda. Selleks tuleb kesksammas lihtsalt ringi pöörata.

Võrdlustulemused

Kuna tabel sai suur, siis on see siinkohal pildina (millel klõpsates avaneb suurem versioon).

Pikemad kommentaarid iga statiivi kohta järgnevad allpool.

Velbon Ultra Maxi

Tegu on imeliku statiiviga. Jalad on kõik eraldi liigutatavad, kuid ainult ühe fikseeritud asendiga. Ei kujuta ette milleks see hea on. Teised Ultra Maxi seeria statiivid on sellest veast juba priid. Statiiv ise on piisavalt stabiilne ja tugev ka suurema kaamera jaoks ning lahtisena korraliku pikkusega täismõõtmetes statiiv. Testis osalenutest kirjade järgi suurima kandevõimega. Kiirkinnitusplaat tugev ja turvaline. Statiivipea on vahetatav. Aga hinda arvestades jääb sellest kõigest väheseks…

National Geographic Tundra

Üsna sarnane Manfrotto 785B statiivile (tegelikult ongi Manfrotto selle tootja), kuid õnneks väikeste erinevustega. Pea on tavaline kuulpea, mis tagab tugeva(ma) kinnitamise. Ei ole nii ebastiilne kui Manfrotto statiivil.

Jalgade otsa on tekitatud kummiotsikud, et ebatasasel pinnal oleks parem paika sättida. Kui see statiiv oleks sama mõõtu 785SHB-ga, oleks tegu üsna tugeva kandidaadiga. Hetkel tänu oma pikkusele kaotab punkte ja ei tohikski õieti enam reisistatiivide testi hästi sobida. Ehk teeb Manfrotto kunagi ka National Geographicule väikse statiivi ja ei disaini sinna kasutut päästikuga pead, siis võiks juba täitsa mõelda…

Velbon P-Max

Lahtivõetuna üks suuremaid testis osalenud statiive. Tänu suhteliselt mõistlikule hinnale tugev kandidaat reisile kaasa võtmiseks. Miinusteks on fiksaatoriga ühendatud jalad. Samas mõistlikum lahendus kui Ultra Maxi puhul, millel on küll autonoomselt liigutatavad jalad, kuid samas ikkagi ainult ühe fikseeritava asendiga. Kuna kesksammas puudub, siis ei ole ka seda stabiilsust vähendavat ahvatlust. Pea on fikseeritud nö videopea, kuid üsna mugavalt kasutatav ja korralikult kinnitatava kiirkinnitusplaadiga.

Boonusena sisaldab pea ka vesiloodi. Näiteks panoraampiltide tegemisel asendamatu abimees.

Velbon Knak 335E

Stabiilne keskmise pikkusega kuulpeaga statiiv. Kuulpea on metallist ja tugev, soovi korral vahetatav. Kuulpea on küll pisem kui Ultra Luxi SF oma, aga see on isegi pigem pluss kui miinus, sest kaal on ju väiksem.

Jalad autonoomselt liigutatavad, kahe fikseeritava asendiga. Kolm oleks alati parem, aga ka kaks on parem kui mittemidagi. Puudub kõige madalam asend, mis nii suur probleem ei ole. Kuna tegu on ühe odavama testis osalenud statiiviga, tekkis küsimus, miks. Pealiskaudsel vaatlusel olulisi erinevusi Luxi ja Maxi seeriaga ei leia. Tihedamal kasutamisel need erinevused siiski ilmnesid – jalad tunduvad õhemast/pehmemast metallist, mis muudab Velboni keeratava kinnitussüsteemi veidi kahtlasemaks. Kardetavasti väga intensiivsel kasutamisel võib pinguldamisel tihendus väheneda. Aga see on ainult oletus.

Velbon Ultra Luxi SF

Ilus ja tugev statiiv, mugava ja tugeva kuulpeaga, mis oma lihtsusest hoolimata on hästi seadistatav. Kogu pea konstruktsioon on metallist ja tugev ja usaldusväärne. Sellel statiivil on eriti mugav jalgade nurkade muutmine, kõik kolm jalga on eraldi seadistatavad kolme erinevasse asendisse. Tuleb lihtsalt liigutada pildil nähaolevat musta plaadikest ja saabki jalga nõksu võrra teise nurga alla sättida.

Statiivi üldkõrgus pole küll kõige suurem, aga reisistatiivile piisav. Kusjuures peab märkima, et paljudes kohtades (k.a. Photopointi koduleht) on kirjas olev statiivi kõrgus vale. Reaalsuses on kõrgus koos väljatõmmatud kesksambaga 121 cm, mitte sellele lisaks veel 18 cm. Tegu päris mõnusa statiiviga, kuid samas on Ultraluxi SF hind selline, et sobib pigem juba nö põhistatiivile, Velboni valikus saab mõne Sherpa seeria oma kenasti kätte.

Manfrotto 785 SHB

Esmapilgul ideaalne statiiv, mis paraku kasutamisel enamuse oma võlust kaotab. Jalad on tugevad ja stabiilsed, kui pea on täielik saast. Odav plastist kinnitussüsteem ja konstruktsioon, mis isegi pakendist väljavõetuna ei ole piisava tugevusega fikseeritav ning kasutamise käigus kulub kindlasti veelgi.

Ka kiirkinnitusplaat on logisev ja väga nõrka muljet jättev. Kuna pea ei ole vahetatav, siis ei saa seda õnnetust ka ise paremaks muuta. Isegi National Geographic’ule on nad suutnud tunduvalt parema kiirkinnitusplaadi kinnituse ehitada, huvitav miks siis mitte endale. Kas kvaliteedikontroll on teisel firmal parem? Jalad on neil küll erineva pikkusega, aga sisuliselt identsed, nii välimuselt kui seadistamiselt. Võimalik on muuta jalgade nurka ülaosas olevat ketast keerates. Mõneti negatiivne on see, et kõikide jalgade nurka saab muuta korraga, mitte ükshaaval.

Manfrotto oligi kogu testi suurimaks pettumuseks. Kuna teise sama firma statiiviga on jätkuvalt positiivne isiklik kogemus olemas, siis firmat maha ei kannaks, aga ehe näide, et liigne odavuse tagaajamine viib tupikusse. Võtame kasvõi integreeritud vesiloodi. Põhimõtteliselt suurepärane ja vajalik asi, aga mitte sellisel kujul nagu sellel statiivil. Mull peaks olema ikka nii väike, et liikuma ka mahub.

Kui 785SHB oleks mu elu esimeseks kokkupuuteks Manfrotto statiividega, siis ilmselt teist toodet samalt firmalt ei julgeks enam elusees osta.

Velbon V-Pod

Testi kõige kergekaalulisem statiiv. Ülespanduna väga tudisev, reaalselt kannab küll peegelkaamera ära, aga mingit stabiilsust pole loota. Samas tehaseandmed lubavad kuni 2kg kandevõimet, mis on poole suurem kui mitmel teisel testis osalenud statiivil. Kaamera kinnitamine käib keerutatava kettakese abil, mis on tegelikult täitsa mugav ja kiirendab protsessi tunduvalt. See kajastub ka parimas ülespaneku ja kaamera kinnitamise ajas. Statiivi pea on kombinatsioon video- ja kuulpeast ning on tugevalt fikseeritav.

Kuigi vahepeal hakkas tunduma kui kõige mõttetum testis osalev statiiv, on lõppjäreldus siiski positiivsem – kui kasutuses mõni väiksem peegelkaamera ja teleobjektiivi külge kruvida ei plaani, siis hädaabistatiiviks kõlbab küll. Vähemalt saab kiirest üles seatud ja kokku pandud. Ja ei võta fotokotis palju ruumi. Küll tuleb aga ettevaatlik olla ja jalad alati üle kontrollida.

Kokkuvõte ja autasustamine

Mäekõrgust ülekaalu ükski statiiv teiste suhtes ei näidanud, kuid kõiki argumente kaaludes üks siiski põrmustas teised. Põhimõtteliselt saaks pildid ära teha kõigiga, kuigi mõnel juhul teatud mööndustega ja hingevärinaga, et kas ikka kaamera püsib küljes ja statiiv jääb püsti. Eriti kui teha pilti portreeformaadis.

Samas eristusid kolm statiivi on funktsionaalsuse ja muude näitajate poolest, millest omakorda tõstaks esile üht – just parima hinna ja kvaliteedi/funktsionaalsuse seisukohast. Sest kui on kõrvuti panna kaks statiivi, mis nii oma omadustelt kui suuruselt on väga lähedased, aga hind erineb pea kolm korda, siis on see väga suureks plussiks odavamale statiivile.

Seega selle testi üldvõitjaks osutus Velbon Knak 335E.

Teised kaks, mis tugevamalt esinesid on Velbon UltraLuxi SF ja National Geographic Tundra. Suurima pettumise valmistas Mafrotto 785SHB. Korralik firma, pealtnäha korralik statiiv ja üsna mõistliku hinnaga, aga odavuse tagaajamisega on selgelt liiale mindud, seda eriti just pea osas.

Ahjaa, muinasjutu lõpp ikka ka: kui kaamera katik veel surnud pole ja statiivile keegi peale pole astunud, siis elavad nad ilusasti veel tänapäevalgi.

Ja selle tõestuseks ka pilt, mis just seda komplekti kasutades tehtud on: