Siin esindavad mõlemad klaverid klaveridisaini äärmusi. Razeri Musta Leske iseloomustab razerlik minimalism välimuses, tuhm ja tume plast, napid ja kandilised tähed ning sümbolid klahvidel. Ei mingeid randmetugesid, lisatabloosid vms. Plast ise on kergelt kummise pinnaga, mis muudab klaveri väärikaks ning meeldivaks katsuda.

Roccat seevastu on lähtunud ilmselt mingist Star Trek-esteetikast. Nelja nurga asemel on erinevaid nurki-nurgakesi kokku 10. Pinnakatteks on kasutatud kohati läikivat kohati matti plasti ning üldmulje selle all muidugi kannatab. Aga eks see on suuresti maitseasi ja selle üle ei vaielda vaid kakeldakse. Samas on muidugi Isku FX varustatud randmetoega, mis on suur pluss pikki arvuti taga veedetud tunde arvesse võttes.

Kuna mõlemad klaviatuurid on valgusega, siis tahaks ka siin väikese peatuse teha. Tegelikult on muidugi tegu sedavõrd marginaalse omadusega klaviatuuri juures, kuid Razer sundis siin siiski pisikese peatuse tegema. Täpsemalt siis see, millist ultimate valgusesära on võimeline BlackWidow omandama. Kiirgav roheline valgus oli sedavõrd intensiivne, nagu oleks klaverisse peidetud tükike krüptoniiti. Tõeline valguskiir pimeduseriigis. Roccat muidugi sellise võimsusega ’kiidelda’ ei saa, kuid temal on jälle omad plussid. Kui Razeri BmackWidow kiirgab vaid krüptoniitrohelist (ja Razer Nostromo tema kõrval sinist) valgust, siis Isku FX tulede värvi valikul piiranguid ei ole.

Nagu välimuses, nii vastanduvad Razer ja Roccat ka tarkvara ideoloogialt. Razeri tarkvara meenutab vägagi toodet ennast: hästi kompaktne, puhas, meeldivalt intuitiivne, isegi stiilne. Roccati soft meenutab seeeest mingi reaktiivlennuki kokpitti, häälestamisvõimalusi tundub olevat tuhandeid. Laisa inimesena pean tunnistama, et ilmselt ei ole ma suuteline kasutama isegi murdosa neist võimalustest. Juba nende sügavustesse tungimine nõuab ajult keskmisest enamat pingutust. Kui aga mõelda näiteks proffide peale, siis ilmselt tuleb selline peenhäälestus ikkagi kasuks olukorras, kus pead oma vaenlase kolba lömastama vähemalt mikrosekundi võrra kiiremini oma vastasest. Tavamängurile peaks aga Razeri soft olema suhteliselt ideaalne – ei nõua teadusliku kraadi, kõik on lihtne ja üheselt mõistetav.

Omaette mõnus on Razer Synapsi juures see, et seal tuuakse erinevad vidinad nö ühe katuse alla st kui sul on mitu Razeri instrumenti käeulatuses, siis kõigi nende omadusi saad tuunida ühe programmi abil. Roccatil on aga igal asjal oma eraldi programm sätete muutmiseks. Tippklassi Roccati hiired ja klaverid on varustatud ka Roccat Talk tarkvaraga, mis peaks integreerima hiire ja klaveri koostööd. Praktikas tähendab see kahte asja – klaveriga saab täita ka hiire ja funktsioone (ja vastupidi) ning klaverile ja hiirele saab sättida ühte värvi valguse, mis ühtlasi reageerib mängus toimuvale. Kui näiteks kuri võlur teie kellasid tulepalliga kõrvetab, siis mattuvad klaviatuur ja hiir piinavasse punakasse valgusesse, kui aga nägus haldjapiiga teid jääpurikaks muudab, siis õhkavad Roccati aksessuaarid jäist sinist valgust. Jne jne. Reaalsuse ikka suht kasutu omadus, sest ekraanil toimuvat eelistan ma ise vaadata ikkagi ekraanilt, mittel läbi klaviatuuri või hiire. Küll aga võib olla kasulik Roccati kõnefunktsioon, mis macholiku mehehäälega teatab teile, kui mängu käigus kas tahtlikult või tahtmata hiire või klaviatuuri sätteid muudate. Muuhulgas võib Synapsi kiita veel selle eest, et selle online versioonis liiguvad teie settingud sujuvalt arvutist arvutisse, kus iganes vaid online’i minna ja Synaps’isse sisse logida.

Et mõlema konkurendi tarkvarad on omamoodi tugevad, siis põhimõtteliselt peaks siin jagama punktid võrdselt. Kuna aga see maailm on üks erakordselt ebaõiglane paik nagunii, siis võidab selle raundi vähemalt minu jaoks Razer.

Selles punktis on otsuse tegemine veelgi keerulisem kui eelmistes. Nii Razer BlackWidow Ultimate’il kui Roccat Iski FX-il on omav väga tugevad head ja vead. Aga alustagem otsast.

Sissejuhatuseks tuleb tunnistada, et ma pole näinud jämedamat klaviatuurikaablit kui BlackWidow’l. Tõsi küll, kõik see jämedus on soliidse tekstiiümbrisega ühendatud, kuid tõenäoliselt saab selle kaabli abil autosid pukseerida. Peab vastu küll. Laevatrossina jäme kaabel lõpeb kahe USB pistikuga ning otsikutega kõrvaklappide ja mikrofoni jaoks. Klaviatuur ise on varustatud sisenditega USB, kõrvaklappidele ja mikrofonile. Iseenesest on see ju tore, kuid näiteks minu vana truu Logitech G15 saab hakkama vaid ühe USB pistikuga omadese seal juures kahte USB sisendit. Seega tundub see tagasiminekuna.

Roccat’ile seevastu piisabki vaid ühest, mitte eriti jämedast (ja plastisest) kaablist kõikide funktsioonide käivitamiseks. Tõsi küll, IskuFX-il pole sisendeid ei kõrvaklappide ega mikrofoni jaoks, kuid see pole vähemalt minu jaoks kaotuseks. USB-sisend oleks iseenest tore, kuid selle puudumine eriti ei häiri (vähemalt mind, kui Roccat Apuri omanikku). Ühenduse teemal saab võidu Roccat ning Razerit ei päästa isegi väärikas kaabeldus.

Mis nüüd klahvidesse puutub, siis ka siin tunduvad mõlemad võistlejad kuuluvat eri kategooriatesse. See tähendab, et Black Widow on täismehhaaniline klaviatuur. Mida see omakorda tähendab, on raske kirjeldada, vaid seda peab ise proovima. Mehhaanilise klaveri klahviklõbin on midagi sarnast nagu Harley tsiklite mootorimürin või Zippo tulemasinate avamis- ja sulgemisklõpsud. Mitte küll nii vali nagu eelmainitud, kuid midagi väga iseloomulikku ja spetsiifilist

Mehhaanilise klaveri klahviklõbin on midagi sarnast nagu Harley tsiklite mootorimürin või Zippo tulemasinate avamis- ja sulgemisklõpsud.

Tõsi, mis BlackWidow häälekusse puutub, siis keset kirjatööd tuli mu abikaasa teisest toast ja küsis, kas seda klõbinat kuidagi välja lülitada ei saa. Mulle endale sai aga see klõbin kirjutades vägagi armsaks. Ning klahvivajutamine tundub tõepoolest kuidagi nobedam ja reageerimine kiirem. Roccat Isku FX klahvikäik samas sarnaneb tavalise kontoriklaviatuuriga, võibolla on klahvikäik vaid veidike vaiksem (ikka palju vaiksem kui MustalLesel) madalam ja mugavam.

Positiivse poole pealt jälle on Isku FX-il eraldi välja toodud meediaklahvid ning klahv makrode salvestamiseks. Razeri BlackWidow täidavad põhimõtteliselt samu funktsioone tavaklahvid spetsiaalse Fn-klahvi abiga (Roccatil täidab samu funktsioone patenteeritud Easy Shift-klahv). Isiklik eelistus kaldub siin siiski Roccati poole.

Põhiline Roccati klaviatuuri eelis minu jaoks, nii naljakas kui see ka poleks, on siiski üle kahe klahvirea ulatuv Enter-klahv. Razeril on see kõigest nö üherealine ning olles suurema Enteriga harjunud, ei suutnudki ma selle väiksusega selle üürikese kasutusaja jooksul harjuda. Sundolukorras ilmselt harjuksin ka sellega, kuid valikuvõimaluse juures eelistaksin iga kell suuremat ja mugavamat Enter-klahvi. Seega saab Razer siin väikese miinuse.

Klaviatuure arvustama hakates oli mul kindel plaan üks neist kahest endale koju jätta. Aeg aina kulus ja kulus ning mida aeg edasi, seda keerukam tundus mulle valik. Kuigi nagu eespool juba korduvalt mainitud sai on mõlemal omad tugevad plussid ja miinused, siis lõppude lõpuks taandub kõik mõistuse ja südame vahelisele heitlusele.

Süda eelistab Razer Black Widow Ultimate’i lahedat disaini, intuitiivset tarkvara ja muidugi seda inspireerivat klahviklõbinat, mis Tallinna mägedes elades ilmselt naabritel magada ei laseks. Mõistus aga…jah, see nurjatu pooldab Roccat Isku FX klaviatuuri. Eeskätt ilmselt sellepärast, et siin leiavad näpud automaatselt üles õiged klahvid, sest klaviatuuri setup on üpris sarnane minu vanale lahinguratsule Logitech G15-le. Isku’l on meeldivalt vähe ühendusi, eraldi meediaklahvid ning kõigele lisaks hingab ta samas rütmis mu Roccat Kone XTD hiire, Roccat Alumic hiiremati ning Roccat Apuriga.

Ühesõnaga on võitlus olnud igati tasavägine. Igale plussile on olnud vastukaaluks miinus ja antud matšis mina võitjat välja ei kuulutagi.

Kui ma peaksin näiteks hakkama oma mängurivarustust komplekteerima nullist, siis ilmselt valiksin endale Razeri Black Widow. Antud hetkel aga tundub,et asjaolud sunnivad mind eelistama Roccat Isku FX-i. Kui see aga vähegi võimalik oleks, siis valiksin ma hoopis klaviatuuri, millel oleks BlackWidow disain, mehhaaniline klahvijooks ja tarkvara ning Roccat Isku FX klahvipaigutus ja –suurus (eriti Enter-klahvi oma), ühendused, randmetugi ja suulised teavitused profiilide vahetusest. Oleks selle klaviatuuri nimi siis BlackIsku FX või IskuWidow Ultimate.

Kui see aga vähegi võimalik oleks, siis valiksin ma hoopis klaviatuuri, millel oleks BlackWidow disain, mehhaaniline klahvijooks ja tarkvara ning Roccat Isku FX klahvipaigutus ja –suurus (eriti Enter-klahvi oma), ühendused, randmetugi ja suulised teavitused profiilide vahetusest. Oleks selle klaviatuuri nimi siis BlackIsku FX või IskuWidow Ultimate.

Seega minu täiusliku klaviatuuri otsingud esialgu jätkuvad, sest süda jääks kripeldama, ükskõik, kumma klaviatuuri ma ka valiksin. Juhul, kui aga lugeja otsib omale esmaklassilist mänguriklaviatuuri, siis omalt poolt võin soojalt soovitada mõlemat. Kumb neist sobivam on, jääb juba eelpool kirjutatud arvestades lugeja enda otsustada.