Üsna sageli kuuleme ühe või teise riistapuu kohta, et tegu on eelmise mudeli täiendatud ja parandatud variandiga. Pentax K-7 tundub esmapilgul samuti teada-tuntud K20D noorendusena. Kas on siis tegu täiesti uue mudeli või uuenduskuuriga? Uurime järele!

 

Eelkäijatega sarnane?

Kui K10D ja K20D jagasid täpselt sama korpust, siis K-7 on uues kuues. Lisaks kujule ja mõõtmetele on muutunud ka materjal – löögikindla plastiku on asendanud magneesiumisulam. Paljukest nüüd sellest igapäevasel pildistamise küll kasu on, kuid igal juhul meeldiv.

Mõningased sarnased jooned vanal ja uuel disainil muidugi on, kuid lähemal vaatlusel selguvad üsna tuntavad erinevused. Näiteks on sisseehitatud välklambi „nokk” on lühem ja kandilisem ning sellest vasakule jääv režiimivalitsa ketas saanud lukustuse. K10D/K20D valits kippus valguse mõõtemeetodi valikul kaasa pöörduma, nüüd enam seda ohtu pole. Tõsi, lukustusnupu vajutamine võtterežiimi muutmiseks vajab harjutamist.

Kitsama kere (-11mm) ja tagapaneelil pisut enam laiutava ekraani (+0.3″) koosmõjul on kadunud vasakpoolne nupurida – neljast nupust kaks on nihkunud üles, pildiotsija kõrvale, kaks aga ekraanist paremale, sinna kus „vanasti” asus stabilisaatori lülitusnupp. Viimast enam kerelt ei leiagi ning stabilisaatori töö juhtimiseks tuleb menüüsse kaevuda. Suurem ekraan ise on muidugi kiiduväärt nähtus – lisaks pisut kasvanud mõõtmetele on märgatavalt paranenud nähtava kujutise kvaliteet (930 tuhat pildipunkti endise 230 tuhande asemel).

Kaamerakeret pidi edasi nuuskides jõuame veidi muutunud (ja alul palju kisa põhjustanud) multifunktsionaalse valikuratta ja sealt edasi käepidemeni. Siin tuleb küll tunnistada, et kõik uus ei pruugi alati parem olla – pikem ja kandilisem käepide ei ole eriti mugav. K20D seisab mul kindlamalt käes ja parem pöial satub lihtsamini tagumise valikuketta kohale.

Olukorda parandab märgatavalt lisavarustusena pakutav akutald D-BG4. Eriti kui pildistada mõne raskema objektiiviga, tasub sinna lastida kuus AA-akut (akutallal on sisud nii uut tüüpi Li-Ion aku kui AA-vooluallikate tarvis) – need muudavad komplekti küll kogukamaks, kuid raskuskese nihkub õigemasse kohta.

Nii kaamerakerelt kui tallalt leiame tundlikkuse seadistamise nupu – täname-täname, seda sai juba ammu oodatud. Küll poleks aga tasunud loobuda pöördlukustusega kaardipesast ning asendada seda odavamakoelise tõmmatava-pööratava luugikesega. Kahjuks on ka liideseid kattev korralik hingedel luuk asendunud pehmest kummist kattega.

Alustuseks lihtsalt ilus värviline pilt. JPEG ja otse kaamerast… mis kõik nendel Pentaxi JPEgidel pidigi häda olema? (Pentax K-7, DA*60-250/4 (250mm), ISO250, f/8, 1/250s)

Koore all

Sensori pildipunktide arv on jäänud muutumatuks, kuid täiendused elektroonikas (eeskätt sensori neli paralleelset väljundkanalit endise kahe asemel ja võimsam PRIME II pildiprotsessor) on teinud võimalikuks videolõikude salvestamise ning märgatavalt parendanud LiveView-funktsiooni.

Videolõikude lahutusvõime vastab tublilt 720p standardile ning lisaks 3:2 küljesuhtele on võimalik salvestada ka 16:9 formaati. Ma pole küll eriline videofänn (videokaamera on mul küll olemas ja see fakt tuleb mulle isegi paar korda aastas meelde, aga see on ka kõik), kuid liikuva pildi kvaliteet teleriekraanil tundus mulle igati korralik. Õues filmimiseks tasuks vaid väline mikrofon hankida.

Pole ma kunagi olnud ka eriline LiveView sõber, kuid Pentax K-7 puhul olen ma nõus tunnistama, et see funktsioon on juba üpris kasutuskõlbulikule tasemele jõudnud. Kontrastituvastusega automaatteravustamine võiks loomulikult kiirem olla, kuid mõnes situatsioonis on ju kujutise jälgimine kõrglahutusega ekraanilt tõesti mugavam kui prismapildiotsijasse piilumine. Samal ajal saab ekraanile manada ka histogrammi ja abivõrgustiku, et horisondid ikka sirged ja kompositsioonid korrektsed saaks.

Lisaks on kaameral nn. digitaalne lood, mis näitab nii ekraanil kui pildiotsijas, kui palju kaader kaldu on. Väikestes piirides saab lasta kaameral „vildakust” ka automaatselt sensori pööramisega kompenseerida. Prismapildiotsija, muide, näitab sajaprotsendiliselt kogu kaadrit, mis teeb mulle palju enam rõõmu, kui kogu ülejäänud elektrooniline tulevärk kokku!

Digitaalseid „vilesid” on uuel kaameral pakkuda veelgi, tõsi, osad neist toimivad vaid JPEG-vormingusse pildistamisel. Viimaste hulka kuuluvad erinevad digitaalsed filtrid näiteks kalasilmoptika või mängufotoka jäljendamiseks, fotode toonimiseks ning muudegi efektide tekitamiseks. Mulle jääb nende mõte küll mõnevõrra arusaamatuks – K-7 ei ole ju mõeldud algajale, kes analoogseid vigureid arvuti ja pilditöötlustarkvaraga tehtud ei saaks. Samas on kaameras „ära keeratud” pildist normaalset fotot taasluua võimatu.

Pisut mõistetavam on võimalus otse kaameras luua HDR-pilte – kuigi see nõuab fotomasina korralikku toestamist ja tulemuseks on jällegi JPEG-fail. Dünaamilise ulatuse ja objektiivi moonutuste (nii geomeetriliste kui kromaatiliste) korrigeerimine on võimalikud ka RAW-vormingu puhul ning neist võib tõepoolest reaalset kasu leida. Päris tasuta lõunaid küll pole ja kaamerasiseste töötlusfunktsioonide kasutamine aeglustab tuntavalt kaamera toimimist.

Laiendatud dünaamikaga pildistamiseks tuleb kaamera võimalikult hästi toestada. Kerge kolmjalg, mida ma selle pildi tegemiseks kasutasin, ei olnud päris küllaldane – lähemalt uurides ilmneb, et osakujutised ei kattu ideaalselt. (Pentax K-7, DA*16-50/2.8 (16mm), ISO250)

Objektiivide geomeetria ja värviparameetrite arvestamine tuleb Pentax K-7 üsna hästi välja. Vasakul korrigeerimata, paremal korrigeeritud objektiiviparameetritega pilt. (mõlemad: Pentax K-7, DA*16-50/2.8 (16mm), ISO250, f/5.0, 1/100s)

Kui varem oli tagapaneelil asuvast ekraanist kasu vaid seadistamisel ja piltide läbivaatusel, siis nüüd kuvatakse sellele ka võtteparameetrite infot. Vastavalt kaamera pööramisele ajavad ka ka numbrid-kirjad end kenasti õigeks. Menüüd on suhteliselt hästiloetavad, kuid kuna Pentaxile traditsioonilisest üles-alla kerimisest on loobutud, koosneb menüü nüüd oluliselt suuremast hulgast lehekülgedest. Aga vähemasti ei jää midagi varjule.

Pigistame!

Kõikvõimalikud tehnilised uuendused ja parandused on küll hirmtoredad kord või paar järele proovida, kuid K-7 hinnaklassi peegelkaameralt ootame me siiski eeskätt võimalikult head ja stabiilset pilditulemust.

Tuleb tunnistada, et võrreldes K20D’ga on tõepoolest samm edasi tehtud. Eeskätt lubati väiksemaid mürasid ja see lubadus on ka täidetud. Siiski ärge oodake revolutsiooni – pole enam need ajad. Jämedalt võttes kuni ISO 800 (või isegi 1600, kui seda mõistusega kasutada) tundlikkuseni polnud K20D pildil ju häda midagi ning K-7 pole siin omalt poolt suurt midagi lisada.

Üle ISO 3200 on kujutis, nagu APS-C sensoriga kaameratel ikka, kole. Suurim visuaalne kvaliteedivahe jääb ISO 2500 kanti – eriti kui keegi hull üritab endiselt RAW kasutamisest ära viilida. Kujutise detailsus ja dünaamika on samuti pisut paremad, kui eelkäijal, seda eriti just  kõrgemate tundlikkuste puhul. Dünaamika korrigeerimist võttel saab nüüd seadistada varjudes ja helendites eraldi.

Pentax K20D (vasakul) ja K-7 (paremal) kujutiste mürasuse võrdlus tundlikkusel ISO3200. Väiksemate ISOde juures on vahe pea olematu, ISO6400 kasutamisest hoiduksin ma mõlema puhul. (mõlemad: DA*60-250/4 (200mm), ISO3200, f/5.6, 1/250s)

Valguse mõõtmiseks kasutatakse endise 16-segmendilise sensori asemel täiesti uut 77 segmendiga seadist, mis keerukamates oludes tõepoolest suudab säri täpsemini sättida. Pisut on edasi arendatud teravustusautomaatikat. Jälgiv autofookus hoiab liikuvast objektist kindlamalt kinni, kui K20D puhul. Samas tundub, et AF-S režiimis on osa täpsusest kiirusele ohverdatud. Pimedas hõlbustab teravustamist roheline AF abilamp.

Üsna palju on räägitud kiiremast katikust ja sarivõttest. 1/8000 sekundilise säri kiitjatel tasuks küll minu meelest oma pildipank üle vaadata ja ausalt välja öelda, kui mitu protsenti nende fotodest nii lühikest säriaega oleksid vajanud. 5.2 fps sarivõttele leiavad paljud fotokuulipildurid samas kindlasti rakenduse. Kahjuks on kadunud 20 fps vähendatud resolutsiooniga pildistamine. Mulle imponeerib uue katiku juures aga hoopis selle vaikne toimimine.

Digikaameratega kaasa tulevad tarkvaraplaadid kipuvad pahatihti koos karbiga laua alla või kappi lendama. Pentax K-7 ketas tasuks siiski arvuti plaadimasinasse pista. Pentax Digital Camera Utility 4 on igati väärikas programm, mis aitab tehtud pilte nii läbi vaadata ja sorteerida kui ka RAW-faile edasiseks töötluseks „ilmutada”.

Pentax Photo Laboratory 4 on tõhus vahend nii fotode sorteerimiseks kui RAW-konvertimiseks.

Pisut aeglase toimimisega see ju on, kuid mulle tundub, et PEF-vorminguga saab Pentaxi tarkvara hakkama paremini kui näiteks Adobe Bridge. Pisikese tõrvatilgana meepotis mõjub vaid kaugjuhtimisliidese puudumine. Vana Remote Assistant versiooniga K-7 aga kahjuks läbi ei saa…

Kokkuvõtteks

Ükskõik, kust otsast vaadata on Pentax K-7 igati korralik ja väärikas kaamera. Viimastel aastatel on ka pakutava Pentaxi optika rida pikenenud nii, et korraliku komplekti saab endale kokku panna pea igaüks. Väärib märkimist, et isegi komplektiobjektiivid on saanud ilmastikukindlust tagavad tihendid.

Kõige suuremat huvi pakub K-7 ilmselt eelmiste Pentaxi mudelite omanikele. Professionaalsemat fotomasinat ihalevatel K10D (ja K100D, K200D või Km) omanikel oleks minu arvates igati mõistlik jalad tagumiku alt välja sirutada ja oma kogutud kroonid fotopoes K-7 vastu vahetada.

Oluliselt keerukam on nõu anda neile, kelle fotokotis on Pentax K20D. Uus mudel käib sellest küll pea igas mõttes veidi üle, kuid selle mugavaks kasutamiseks tuleb nii mõnigi harjunud liigutus ümber õppida ja hulk raha välja käia.

Kui teile on oluline kõrge tundlikkusega pildistamine, LiveView ja / või videosalvestus, siis on K-7 hankimine õigustatud. Ülejäänutel tuleb otsustada vastavalt kõhutundele. Millegipärast tundub mulle, et kuidas kaalukeel ka ei langeks, olete te ilmselt ikkagi rahul.

Pentax K-7 + 18-55mm WR Photopointis – 19 999 EEK