Olympus, Olympus, Olympus... Kõrgeealised kodanikud võivad kõneleda, milliseid legendaarseid kaameraid selle nime all toodetud on. Meie maal sellist juttu küll palju ei kuule, sest tollal oli kohalik “turu”liider Smena. Kui väljamaa kaamerad meie poodidesse jõudsid, hiilis ligi ka digiajastu, ja see ajas Olympuse pisut segadusse. Sestap kiputakse siinkandis Olympust sageli pidama odavate ja veidrate kaamerate tootjaks. Kogemustepagas on firmal aga meeletu ja nad on asunud jalgu uste vahele pistma. Ja neid jalgu, paistab, et neil on rohkem kui kaks. Olympuse filmiajastu legendaarse Pen seeria järgi kujundatud hübriidkaamerate seeria on jõudnud viienda põlvkonnani, ja odavaks uut E-P5 kindlasti nimetada ei saa – vaatame, kuidas on lood veidrusega.

Ühele õigele eestlasele meeldib nuriseda – kohe kätte võttes tundub kaamera hübriidi kohta kobakas. Olympus on sellele mõelnud, ning pakub ka väiksemat ja lihtsamat “Lite” versiooni E-PL5, millest on saada omakorda lihtsustatum “Mini” variant E-PM2. E-P5 ise on suunatud tõsisemale fotohuvilisele, keda kogukus ei häiri. Disainikeel on selgesti äratuntav ja retrolik, koos Pen’i signatuuriks oleva kaldus pealmise plaadiga. Ülemine ja alumine plaat on metallist, keskosa plastise kattega, kuid koostekvaliteet on väga soliidne. Praktiliselt kõik juhtnupud on koondatud parema käe vastutusalasse, vasakule käele on jäetud vaid objektiivi- ja välguvabastusnupp. Esipaneelil olev sõrmetugi ja tagapaneeli pöidlatugi on sügavad ja pakuvad head haaret, ning lihtsalt päästikule vajutades saab ka ühe käega pildistada. Kui on vaja otsida teisi nuppe, on siiski teist kätt appi vaja, sest kaamera on oma suuruse ja raskuse kohta madal ja ei täida peopesa ära.

Ekraan on suur, hea resolutsiooniga ja üsna erk – olulisem on aga see, et ta on peaaegu 90kraadi üles ja peaaegu 45 kraadi allapoole kallutatav, ning puutetundlik. Puutetundlikkusele pole just väga palju funktsioone usaldatud. Kasulikem neist vast fookuspunkti valik kaadris. Lisaks saab ekraanil muuta eelvaate suurenduse valikuid ning liikuda pilditonaalsuse menüüs – kui need on vastavatest füüsilistest nuppudest esile toodud. Järelvaates saab pilte kerida ning toelt puudutusega suumida. Canoni puuteekraani võimalusteni on omajagu arenguruumi. Kui aga heledas valguses ekraan siiski peegeldab, saab kasutada eraldi ostetavat VF-4 pildiotsijat mis kinnitub välgukingale. See on väga hea pilditeravuse ja vaateväljaga, ning teda saab kallutada ka üles.

Kaameral on tõsisele entusiastikaamerale omaselt täiskomplekt juhtfunktsioone, kusjuures on Olympus olnud leidlik, tagades palju funktsioone vähese arvu nuppudega. Kaameral kaks suurt ja mugavat särivalikuratast, üks päästiku all, teine pöidla juures. M režiimis muudab üks säri ja teine ava (loomulikult), PAS režiimides muudab esimene ratas aga särikompensatsiooni, eemaldades vajaduse selleks eraldi nuppu kasutada. Teine leidlik funktsioon on videopäästiku ümber olev hoob – Lükka see asendisse 2 ja esimene valikurataas muudab ISO ja tagumine valgetasakaalu. Jälle kaks nuppu kerelt vähem. Nupud on kõik kõrged ning näpuga hästi kombatavad. Pean ütlema, et peale nende kahe omadusega harjumist ei ole mul juhtimisomadustele mitte midagi ette heita.

Kaamera on meeletult kiire. Ainus väike pidur on siin käima panemine, mille puhul on lisaks kaamera pealt hoovast sisse lülitamisele vaja objektiiv keerata ise tööasendisse, hoides all objektiivi küljel olevat hooba ja keerates suumirõngast. Oleks olnud leidlik see hoob objektiivil panna ka kaamerat sisse ja välja lülitama, et saada üks liigutus vähemaks. See funktsioon objektiivil on muidu selleks, et kaamera puhkeasendis kompaktsemaks saada. Kord sisse lülitatud, on aga kaamera vilgas nagu rebane. Autofookus on väga kiire, samuti sarivõte. Stabilisaator on väga hea, meenutab Tamroni parimaid objektiive, kus pilt jääb klõpsti paigale ka pikema suumi korral kohe kui päästiku poolvajutus teha. Oma tööst annab ta märku ka üllatavalt valju surinaga. Video ajal töötab ta vaiksemini, et mitte mikrofoni kostuda, kuid seega ei tööta ta ilmselt video ajal oma maksimumsuutlikkusel.

 

Pildikvaliteedist väga pikalt rääkida ei ole. Sest nurisemiseks põhjust ei ole. Pildikvaliteet on hea ka kõrgete isodega, värvid on erksad ja tõetruud ning kontrastsed. kontrastsuse osas kuluks kaamerale ära ka kaamerasisene HDR, Kuid huvitaval kombel seda funktsiooni tal ei ole. See on üks väheseid asju millest ma selle kaamera juures puudust tundsin. Olemas on aga spetsiaalselt HDRi jaoks mõeldud särikahvel neile, kes tahavad oma kontrolli all hiljem arvutis pildi kokku sulatada. Kaamera pildikvaliteet on hinda väärt.

Kokkuvõtteks, Olympus on ennast tõsiselt käsile võtnud ning vanad stereotüübid enam ei kehti. E-P5 on tõeliselt üks paremaid hübriide, mis minu kätte sattunud.

Miinused

• Kallis
• Suur ja raske
• Käimapanemiseks vaja kaht liigutust
• Puudub kaamerasisene HDR

Plussid

• Korralik pildi- ja koostekvaliteet
• Täiskomplekt käsitsi juhtimise võimalusi kerel, head lahendused neile ligi pääsemiseks
• välguking kuhu saab kinnitada eraldiseisva pildiotsija
• väga kiire autofookus ja hea stabilisaator

Näidispilte:

kaamera suudab teha detailirikkaid pilte, ning lähipildistamisel on võimalik saada meeldivalt uduseid taustu

Värviedastus on loomutruu ja rikkalik.

Pilt kolme graatsia purskkaevuskulptuurist. Kuna säriaeg oli voolava vee efekti jaoks pikaks venitatud, jäid varesed pisut udused. Taamal suudlevad tudengid :)

Lainurkasendis tekitab objektiiv pisut nähtavat tünnmoonutust. Teleasendis nähtavaid moonutusi ei ole.

kaamera suudab teha heas valguses värviküllaseid pilte

sellistes olukordades oleks vaja kaamerasisest HDRi et sillamaketi varjualast pisutki detaili välja tuua.

Sellise pildi korral on aga suur kontrastsus igati teretulnud.

Ka vastuvalgust pildistades suudab kaamera edastada hea tonaalsuse.

See pilt on tehtud 1/30 säriajaga käest, mis näitab stabilisaatori head tööd.