Roccat Ryos MKGlow ülevaade :: Digitest
Roccat Ryos MKGlow klaviatuur hiilgab võimsalt. Kohe mitme kulla eest hiilgab. Esmakordselt klaviatuuri arvutiga ühendades tekib tunne nagu peituks musta plastkesta varjus tükike krüptoniiti, mille hiilgus läbi sinise filtri tuppa paiskub.
Sissejuhatuseks pean tunnistama, et olen pigem hiire- kui klaviatuuriinimene. Kuigi olen omale mänguriklaviatuuri soetanud juba aastaid tagasi, siis hunnik makronuppe, mis sellel pesitsevad jäävad mu töntside sõrmede trajektoorist välja. Ehk võib selles süüdistada erinevaid gamepad’e (Logitech G13, Belkin n52t, Razer Nostromo), mida ma tavalise klaviatuuri asemel edukalt kasutan.
Oma hiirelembusest hoolimata olin üpris õhinas, kui ülalmainitud klaveri arvustusvõimalust pakuti. Koguni nii õhinas, et lootsin oma senise ustava lahinguratsu Logitech G15 lõpuks ometi mehhaanilise klaviatuuri vastu välja vahetada. Etteruttavalt võin öelda, et mu õhin oli enneaegne ning põhjustatud minu enda pinnapealsusest. Nimelt sain esialgu aru, et tegu saab olema Roccat Ryos’i tippmudeli Ryos Pro’ga. Kainenemine toimus juba karpi vaadates, avades ja asja lähemalt uurides. Aga kõigest järgemööda.
Karp ja sisu
Karp on roccatlikult mustjassinakas ja tegelikult pole siin eriti millelgi peatud. Karbi sisu on minimalistlik – klaviatuur ning plaat tarkvaraga. Tarkvara plaadi jätan rahule, sest lihtsam on kõik vajaminev tõmmata Roccati kodulehelt.
Klaver ise jätab igati soliidse mulje – matt ja must käetugi ning kergelt läikiv ja faktuuriga raamistik klahvidele. Klaverikaabel on täiesti tavaline plastümbrisega ning siin on esimene allajäämine MK Pro’le, millel on nö punutud kaabeldus. Samuti puuduvad klaveril USB-pordid, millega viimasel ajal üha enam ära on harjutud. Aga eks ole siin tegu lisaga, mis mängurite jaoks ehk olulist lisaväärtust ei oma.
Tarkvara
Kui teater pidavat algama puhvetist, siis mänguriklaviatuuride puhvetiks on kindlasti tarkvara. Roccati tarkvara on alati olnud saksalikult punktuaalne, äärmiselt konfigureeritav ning detailne ja täpne nagu Šveitsi kell. Kerge häbitundega pean tunnistama, et minu jaoks isegi liialt paljude häälestusvõimalustega. See tähendab, et ma ei suuda ennast sundida süvenema kõige pisematesse detailidesse. Samas tundub Ryos MK Glow tarkvara isegi veidi lihtsam kui näiteks Roccat Kone XTD hiire oma. Hoolimata nende suurusevahest. Tundub, et tarkvara komplitseeritus sõltub toote positsioonist üldises toodete hierarhias. St mida ülespoole toode, seda keerukam ka soft.
Esimestel katsete tarkvara paraku käivitada ei õnnestu, so tarkvara peale installeerimist lihtsalt ei käivitu. Hakkasin juba pelgama hullemat, et ehk ei ole Windows 8.1 veel tootja poolt toetatud. Igaks juhuks proovin draiverit reinstallida, pakkudes, et uus install võiks eelmist parandada, mitte asendada. Minu ponnistust kannab edu ning põhimõtteliselt võib klaviatuuri häälestamine alata.
Välimuselt ja ülesehituselt on Ryos MK Glow tarkvara äravahetamiseni sarnane Roccati teiste toodete omadega, olgu siis tegu hiirte või klaviatuuridega. Korporatiivsest identiteedist on kõvasti kinni hoitud. Väikest viisi võiks (aga ei peaks) ju viriseda, et miks ei ole Roccat oma erinevaid tooteid toonud nö ühe katuse alla nagu näiteks Logitech ja Razer. See tähendab, et tuleb avada üks aken kõigi toodete jaoks ja sealt siis valida endale sobiv. See jätaks pisut puhtama ja kuivema tunde. Selle võimaluse puudumine siiski otseseks nurinaks põhjust ei anna.
Kohati kipub tarkvara vägagi professionaalseks, pidades näitesk statistikat erinevate klahvide ja makrode kasutuse üle. Vähe sellest, klahve ja makrosid kasutades on võimalik võita ka mingeid trofeesid, mis ilmselt jäävad küll virtuaalseteks ja ainult programmisisesteks.
Ühe veidra kiiksuna ei käivita aga konkreetne klahvikombinatsioon (EasyShift(+) + T2) näiteks meediapleierit. Senini on sellega hakkama saanud küll kõik klaviatuurid, millel selline võimalus by default sisse on programmeeritud.
Kasutamine
Kuigi klaviatuurid minus erilisi emotsioone ei tekita, on nende seas siiski üks liik, mis mu südame tiba kiiremini põksuma panevad. Selleks on mehhaanilised ehk täpsemalt siis Cherry MX tüüpi klaviatuurid. Nende hulka kuulub ka Roccat Ryos MK Glow. Ühest küljest on mehhaaniliste klahvide eeliseks muidugi konkreetsus ja kiire reaktsioon, kuid tegelikkuses teame me kõik, mis inimesi nende klahvide juures tegelikult võlub. Hääl. Või õigemini klõbin. See on sama tunne, mis tekib motofännidel Harley mootori popsumist kuuldes või iseäranis isastel Zippo tulemasinat klõpsutades. Ning teatavast on nii Zippo klõpsud kui Harley’de mootori hääl ametlikult patenteeritud ning nende piraatkopeerimine karistatav. Cherry MX klahvide klõbina kohta mul info paraku puudub, kuid vähemalt minu arvates on tegu samasuguse intellektuaalse väärtusega nagu need eelmainitud hääled.
Cherry MX klaviatuurid jagunevad teatavasti vastavalt klahvide jäikusele ehk siis jõule, mida nendele vajutamiseks tuleb rakendada. Erinevaid jäikusastmeid eristatakse lülitite erinevate värvide abil. Kuigi valikuid on sii mitmeid, on kõige populaarsemad klõbinaklahvid mustad, punased ja sinised. Ryos MK Glow on varustatud mustadega, mis on kõige jäigemad. See peaks välistama igasugused juhuslikud klahvivajutused. Lisaks sellele on klahvid ka piisavalt kõrge käiguga, mis samuti peaks välistama kõik kogemata tehtud klikid. Olles proovinud erinevate tootjate erinevaid klavereid tuleb tunnistada, et lisaks jäikusele erinevad klahvid ka klõbina poolest. Vähemalt on erinevatel tootjatel erinevad klõbinad. On siin tegu materjali või nö kõlakojaga, kuid mulle on rohkem meele järgi Razeri poolt toodetud klaviatuurid. See on mõistagi täiesti maitseeelistus, kuid Razeri klahvid kõlavad kuidagi teravamalt ja… kõlavamalt, Roccati omad aga vaiksemalt ja tuhmimalt.
Paraku pole mul võimalust proovida Ryos MK Pro’d, mille komplekti kuuluvad mustade, siniste, punaste ja pruunide lülititega klahvid. Samas aga võivad vaiksemad klahvid olla abiks väiksemas korteris, kus näiteks ülejäänud perekond öörahu tahab nautida. Roccati kodulehelt MK Pro reklaamklippi vaadates saan aru, et vähemjäigad ehk siis teist värvi lülititega klahvid kõlavadki hoopis paremini kui mustad. Seega, kui korter väike või korterinaabrid ergu unega, siis tasub mõelda pigem just Ryos MK Glow peale.
Roccat Ryos klaviatuurist on saadaval 3 erinevat versiooni. MK, MK Glow ja MK Pro. Siin ülevaates vaatame MK Glow versiooni
Kuigi mustade lülititega klahve kirja ning üldse igasuguse muu töö jaoks ei soovitata, siis ise selle üle eriti ei nuriseks. Seegi lugu on kirja pandud just MK Glow klaviatuuri kasutades ilma igasuguste probleemideta. Klaviatuuri parimad küljed aga tulevad mõistagi esile just mängides. Kasutades traditsioonist WASD klahvikombinatsiooni, jäävad pöidla alla kolm spetsiaalset T-pöidlaklahvi, väikese sõrme alla aga viis spetsiaalset makronuppu. Parema pöida alla aga sobitub kenasti Roccati Fn-klahv, millega saab näiteks F-klahvidele lisafunktsioone anda. Tegelikult on kogu klaviatuuril ainult kaks klahvi, mille funktsioone kasutaja ise muuta ei saa. Nendeks on see eelmainitud Fn-klahv ja Caps Lock-klahv, mida Roccat kasutab kui oma tootespetsiifilist Easy Shift(+)-klahvina, mille abil saab siis kasutada klahvide lisafunktsioone. Kombineerimisvõimalused on peaaegu piiritud ning Roccat lubab, et klahvide alla saab salvestada üle 500 makro, mis on enam, kui ilmselt üheski mängus korraga vaja läheb. Tegelikkuses isegi enam, kui keskmine inimaju suudab oma aktiivsesse ossa jäädvustada. Ryos MK Glow silmapaistvat sära saab mugavalt reguleerida Fn ja F11 klahvide kombinatsiooniga.
Pikemaks venivate lahingute või lihtsalt mängusessioonide puhul on suureks abiks piisavalt suur (või lai või pikk?) randmetugi. Randmetugi on ühtasi ka piisavalt soliidse ja tugeva konstruktsiooniga erinevalt näiteks minu Logitech GF15 plastlplönnist.
Kokkuvõtteks
Pole paha, ütleks Villu Reiljan. Sama arvamust jagan ka mina. Kuigi arvustusele eelnenud kirg seda konkreetset klaverit omada on ehk jahtunud, siis võite seda siiski julgelt soovitada endas peituvale mängurile. Või vähemalt tutvusringkonnas pesitsevale mängurile. Korralik koostekvaliteet, põhjalik ja hästi konfigureeritav tarkvara, ergonoomiline teostus ning klahvide asetus räägivad Roccatist kui mänguriaksessuaaride tipptootjast.
Isiklikult mina aga oma klaviatuuri veel vanaduspuhkusele ei saada mitmel pigem subjektiivsel põhjusel. Nii näiteks võiks tarkvara olla terakene intuitiivsem ja lihtsam. Saan aru küll, et ehk kaotaksin ma sellise juhul konfigureeritavuses, kuid reaalsuses võiks ju olla kaks kasutajaliidest: üks proffidele ja teine For Dummies nagu mina. Klahviklõbin, kaabeldus ja USB-portide puudumine – ükski neist pole mõistuslikult eriti kõvad argumendid miinuspoolele kandmiseks, kuid kõige tähtsamad otsused meie elus tehaksegi ju täiesti emotsionaalselt tasandil. Seega pole mõtet siin minu poolt kirja pandud väga täht-tähelt võtta, vaid minna poodi ning paluda müüjal see klaviatuur karbist välja võtta ning sellel veidi klõbistada – äkki on see midagi just sinu jaoks, armas lugeja. Küll aga jätkuvad minu täiusliku klaviatuuri otsingud, mille tulemustega üritan siin blogis kõiki lugejaid kenasti kursis hoida.