Tamroni uue 150-600mm telesuumi turule tulek on olnud tõsine löök allapoole vööd teistele objektiivitootjatele. See omakorda on sundinud neid hüppama Tamroni või iseenda varjust ning pannud turu kihama nagu varakevadise sipelgapesa.

Esmalt üritas Sigma enda positsiooni taastada ning pirukast tüki hammustada – seda lausa kahe 150-600mm teleobjektiiviga. Sellele järgnes Canoni 100-400mm L seeria versiooniuuendus (olgem ausad, sellega olid nad natuke hiljaks jäänud, kuid parem hilja kui mitte kunagi). Artikli kirjutamise ajaks on ka Nikkor sellele rongile astunud ning välja hõiganud uue 200-500mm telesuumi.

Igal tootjal on oma toru loomise jaoks väga hea argumentatsioon, mis tegelikult ka väga loogiline. Kui Tamron nautis sisuliselt terve aasta antud segmendis turuliidri rolli (sest teistel ei olnud midagi samasugust vastu panna), siis Sigma tuli vähem kui aastaga oma versioonidega turule (Sigma loogikaks paistis Tamronile kandadele astuda). Natuke hiljem (kena aasta kahe pressiteate vahel) uuendas Canon enda 100-400mm L seeria objektiivi, kuid Canon on veel nõudlikumale kasutajale suunatud ning see tõsiasi kajastub ka hinnasildis. Nikoni 200-500mm telesuumi osas veel ei oska arvamust võtta – kas läbiv f/5.6 ava on suureks argumendiks või on selle taga mentaliteet “me pidime ka midagi tegema”. Eks seda näitab juba aeg.

Siiski, Tamroni ~1000€ hinnasilti ei suuda ükski neist üle trumbata. Samas, kas soodne hind on ka liiga suur kompromiss optika osas – seda saate juba antud ülevaatest lugeda.

Ääremärkusena/sissejuhatusena panen ma südamele ka kõikidele pikslipiilujatele/foorumispetsidele – Tamroni 150-600mm objektiiv ega ükski teine eelpool mainitud toru ei ole võrreldav 600mm f/4 või analoogsete fikstorudega. Võrreldamatuid asju ma siin võrdlema ei hakka ning seda kinnitab ka kaine mõistus – ehk et räägime asjadest omas kontekstis ning võrdleme teiste samalaadsete klaasidega.

 

150mm asendis on objektiiv täpselt sellises mõõdus, et võtta käsivarrele toetuma või lükata koos kaameraga metsas liikudes kaenla alla turvaliselt paika. Teleasendis on objektiiv tubli veerandi võrra pikem. Sisemine tuubus on objektiivil kaalu ning hinna pärast valmistatud plastikust. Tõsi, plastik ei ole 21. sajandil enam ammugi mingi säästumaterjal – seda kasutatakse esmalt ikka soodsama ning mugavama töötlusvõimaluse, teisalt ka madalama kaalu pärast.

 

Kui päikesevarjuk objektiivil eest ära võtta, siis tegelikult ei ole see enam üldse nii suur. Hea küll, väikese poolkaader kaamera (nagu pildil näha, näiteks EOS 600D) ees on see ikkagi suur, kuid suuremate poolkaadrite või täiskaadri ees on tasakaal täitsa olemas.

Nagu eelnevalt juba mainisin, on objektiivi koostematerjalid kvaliteetsed ning liikumine väga konkreetne. Teravustamisrõngas liigub väga pehmelt, olgugi et seda enamus ajast vaja ei lähe. Suumirõnga liikumises võib tähendada 150 – 200 mm juures natuke raskemat jõnksu, kuid peale seda on kuni 600 mm asendini sujumine hästi sujuv.

 

Tamron SP 150-600mm objektiivi optilist kvaliteeti hinnates tuleb kohe arvesse võtta selle hinnaklass ning ka see, millega me antud objektiivi kõrvutama hakkame.

Täpseid laboriteste, MTF graafikuid ning muid udupeeneid analüüse ma siinkohal postitama ei hakka (egas ka koostama), kuna internetiavarused on seda täis. Väga korraliku laboritesti Tamron SP 150-600mm objektiivi kohta leiad näiteks DPReview lehel (inglise keeles). 

Niisiis, antud objektiivi optiline kvaliteet. 1000 eurose telesuumi kohta on antud objektiivil kvaliteeti ning lahutusvõimet rohkem, kui esimese hooga loota võiks. 150 mm asendis on täiskaadri ees näha kerget vinjeteerumist ning esines ka rohkem kromaatilist aberratsiooni, kuid kadus ära 300mm juures. Vinjeteerumine tuli kergelt tagasi jälle 600mm lähenedes. Geomeetrilisi moonutusi oli rohkem just lainurkasendis täiskaader kaamera ees, poolkaadri (APS-C) ees viimaseid probleeme ei täheldanud üldse. Samas on eelmainitud “probleemid” täpselt sellised, mida Lightroomis / Photoshopis RAW faile töödeldes kohe esimese asjana õiget objektiivi profiili kasutades ära korrigeeritakse. Sest olgem ausad, loodusfotot tegema minnes sa pildistad ju 99,9% ajast toorfaili.

Rohkem tähtsust ühe objektiivi optika juures omab just selle lahutusvõime. Olles Canoni kasutaja, võin südamerahuga öelda Tamron SP 150-600mm f/5.0-6.3 DI VC USD on 150-400 vahemikus vähemalt samal tasemel kui Canoni 100-400mm L (1. põlvkond) ning kohati lausa ületab seda (kuigi Tamron on tükkmaad soodsam). Kuni 450mm asendini ei ole pildi teravuses ühtegi etteheidet, kuid lahutusvõime kadu on tuntav täisavaga 600mm asendis pildistades. Samas ei ole see midagi katastroofilist – kui sa just poolt majaseina välja ei prindi 300dpi juures / 25 cm kauguselt ei vaata pilti, siis on teravust sel rohkem kui kopika eest.

Ning nüüd keerad korra vaate eelnevate piltide juurde tagasi – kõik pildid on tehtud 600mm asendis ava f/6.3 ning f/8 juures. Suurem detailsuse kadu tuleb hoopis sellest, et varahommikuses valguses oli kaamera sensori tundlikkus ISO 5000-12800. Ehk selles kontekstis – tulemus väga hea.

Sama pilt 100% suurenduse juures. Järeltöötluses tehtud baaskorrektuur – valge tasakaal, objektiivi profiil, standard müraeemaldus, teravuse tõstmine (see vaikimisi Adobe tarkvaras) ning särituse korrektuur. Ehk võrdlemisi vaikekorrektuur.

Antud juhul on näha korralikku detailsust, kusjuures suurimaks piirajaks sai hoopis atmosfääri põhjustatud lahutusvõime kadu (alates kergest pilvkattest, niiskest õhust ja udust) ning kaamera sensori “väike lahutusvõime”.

Tegelikult saaks seda objektiivi kasutada ka “makroobjektiivina” – lähim teravustamiskaugus 2,7 meetrit ning joonistab välja piisavalt detaile. (450mm f/8.0 ISO 640).

Kui kromaatilist aberratsiooni saab mingil määral ning geomeetrilisi moonutusi saab täiel määral järeltöötluse faasis korrigeerida, siis bokeh‘t ikkagi nullist luua ei saa. Olgugi, et Tamronil on 9 labane diafragma ning tänu pikkusele saab teravussügavuse miinimumi ajada, on bokeh lihtsaltöeldes keskpärasemalt…. Erinevates situatsioonides on rõngad teravamad, sujuvamad, luues topeltkujutisi jne. Ehk ei midagi eriliselt head, kuid samas päris katastroofiline ka pole.

Südamerahuga võib teha järelduse, et optika kvaliteet on Tamroni telesuumil esmaklassiline – selle hinna juures hüppas Tamron lisaks enda varjule veel Canoni ning Nikoni varjust ka üle. Samas millest ükski laboritest ei räägi, on reaalselt pildistabilisaatori toimimine ning teravustamiskiirus.

Pildistabilisaator

Stabilisaator on antud objektiivi juures äärmiselt kvaliteetne. Erinevad kasutajad ütlevad, et 600mm asendis saab 1/60 sek, teised jällegi 1/80sek juures juba väga häid tulemusi. Kui soovid minna kindla peale välja, siis 1/125 sek ning korrektse hoidmistehnika juures on hea tulemus garanteeritud. Sellest nüüd viimased kaks kolmandikku stoppi pikemat säri kasutades hakkab nõelteravate kaadrite osakaal langema viiendiku kaupa, kuid jäädes siiski taluvuse piirile.

600mm, f/6.3 ning säriaeg 1/60 sek. Pildistatud käest. Täpselt nii võimekas ongi Tamron SP 150-600mm objektiivi optiline stabilisaator!

See teeb siiski pea kolm stoppi pikema säriaja tänu stabilisaatorile (stabilisaatorita miinimumsäri 1/600 sek; 1/600 & 1/125 sek vahe on 2 1/3 stoppi ning 1/80 särini lausa 3 stoppi). Seega, kvaliteetse tulemuse saamiseks ei tule kaamera sensori tundlikkust üle taluvuspiiri alati suruda.

Optilise stabilisaatori kokkuvõttena võib südamerahuga kinnitada selle töökindlust – ka raskemates oludes ei tekkinud probleeme uduste piltidega – vähemalt kätevärinast tingitud udususega. Seega, kui sa võtad esimest korda nii pika toru kätte või oled juba kogenenud teleobjektiivikasutaja – ära lase enda mõtlemisel pildistamist piirata ning lase objektiivil raskem töö ära teha.

Autofookus

Võrreldes omatootja objektiive kolmanda osapoole objektiividega saab optilist kvaliteeti väga lihtsalt võrrelda. Esmaklassilise klaasiga objektiivi tegemiseks võib olla ka erinevaid lähenemisi – alates Zeiss Otus objektiividest (millel puudub autofookus üleüldse), jätkates näiteks Sigma ART seeria objektiividega, mis on adekvaatse autofookusega ning esmaklassilise optikaga ning… noh, võib teha ka esmaklassilise optikaga ning täiesti saasta teravustamisega ning siis kiita suurepärast pildikvaliteeti. Mis ma sellega öelda tahan: objektiivi saab teha mitmeti ning autofookusel on seal tegelikult väga suur osa. Ning ei, autofookus ei koosne ainult teravustamismootorist, seal on palju muid komponente.

Päris aus olles – seda objektiivi testima hakates olin ma väga skeptiline, kuna näiteks minu Tamron SP 24-70mm f/2.8 DI VC USD objektiivi kasutamine on olnud siiamaani suht problemaatiline just teravustamiskiiruse ning täpsuse osas – tagantjärgi mõeldes mu enda rumaluse tõttu.

Tamron SP 150-600mm objektiiv kasutab Tamroni USD mootorit, mis on sama tööpõhimõttega nagu Nikkori SWM mootor või Canoni USM mootor – ning samamoodi on see “kiire” ning ülivaikne. Viimase pärast on objektiiv eriti sobiv just loodusfotograafile. Kuid siit hakkavad omatootjate objektiividega erinevused sisse tulema (ning tuleb ka välja see, kuidas ma enda Tamronit valesti kasutasin). Olles kasutanud Canoni valgeid torusid, jätsin esimese hooga Tamroni samasse teravustamisrežiimi – ehk ühe punkti teravustamine. SIis, kui Canon suudab väga edukalt ühe punkti režiimis kiirelt ja täpselt teravustada, jääb Tamron jänni. Ning sel lihtsalt põhjuse olin ma suht veendunud, et nii Tamron kui ka näiteks Sigma imevad täiega teravustamises (imevad vaikselt vaikselt ühest otsast teise, selles kontekstis). Kuid lugedes tootja soovitusi, tuli välja üks tõsiasi – lase kaameral kasutada rohkem rist-tüüpi teravustamispunkte ning sa oled omadega mäel. Muutes ühe punkti teravustamise automaatse punkti valiku peale (jälgiv teravustamine) või tsooni teravustamise peale (ühekordne/pidev teravustamine), oleks nagu objektiiv vahetatud millegi muu vastu. Teravustamise täpsus muutus kordi paremaks ning teravustamise kiirus oleks ka muutunud särtsakamaks. Teravate kaadrite osakaal tõusis kümnendiku pealt tubli kolme neljandiku peale.

Väikese negatiivse aspektina teravustamise / objektiivi disaini juures oli küll see, et suumirõngas ning teravustamisrõngas asusid natuke liiga lähestikku – ikka oli situatsioone, kus käsitsi teravustamise prioriteet lülitus sisse, kuna ma liigutasin esimest rõngast pool kraadi siia või sinna.

Kui see objektiiv esimest korda poelettidele jõudis, siis paljud soodsama otsa peegelkaamera omanikud pelgasid, et nende kaamera teravustamissensor ning “pime objektiiv” ei sobi omavahel. Tegelikult selleks põhjust pole – ka soodsama otsa Canonid, mis paberi peal peaks peale f/5.6 maksimaalset ava peaks teravustamise lõpetama, toimisid kenasti edasi. Samas jah, varahommikul kaks minutit peale päikesetõusu arvesta sellega, et su nõrgema teravustamissensoriga kaamera jääb selle objektiiviga hätta.

Pikk jutt **** jutt – Tamron SP 150-600mm objektiivi teravustamismootor on kiire ning vaikne, sobides vabalt looduses loomade veereta jahiks.

Lähiteravustamisel jääb detailsust ülegi. 450mm @ f/6.3. ISO 250, 1/500 sek.

Tamron SP 150-600mm f/5.0-6.3 DI VC USD ei pruugi olla sobiv objektiiv nendele fotograafidele, kelle kakkude pildid avaldatakse National Geographic ajakirjas või neile, kes teenivad oma rebaseportreesid müües igapäevast elatist. Kindlalt ei ole see sobiv pikslipiilujale, kes foorumite sügavuses igapäevaselt pesitseb ning pildi asemel teravaid piksleid loeb ning sellest elutarkust ammutab. Samas arvestades objektiivi hinnaklassi – 1000 euro eest saab väärt kaaslase hobifotograafidele ning tõsistele harrastajatele, kel meeldib metsas käia ning lindudest-loomadest kvaliteetseid pilte teha, samas keelduvad pea uue sõiduvahendi raha selle alla investeerima.

Jah, sellel objektiivil on omad vead, samas neid õppima tundes ning oma pildistamisharjumisi sellele vastavalt kohandades saab usaldusväärse ning truu kaaslase nendeks varahommikusteks retkedeks luha peale või hilisõhtusteks varitsusteks metsa ääres. Ainult võta arvesse see, et vajadusel teravustad hämaras käsitsi osad kaadrid, väldid üle-500mm asendeid kui vähegi võimalik ning metsa minnes oleks mõistlikum üksjalg kaasa võtta (sest toru raskemapoolne). Seda arvestades oled omadega mäel.

Plussid ja miinused

• Eeskujulik ehituskvaliteet
• Teravus kaadri keskalas kogu suumi ulatuses
• Väga vaikne teravustamine
• Ülivõrdes pildistabilisaator
• Geomeetrilised moonutused ning aberratsioonid kontrolli all
• Keskpärasest kehvem bokeh (teleobjektiivile kohane)
• Korralik teravustamine (omade kiiksudega)
• Teravustamisrõnga asukoht
• Teravustamiskiirus 600mm asendis / hämaras
• Teravuse kadu kaadri äärealadel (500+ mm)

Kokkuvõte kokkuvõttele

Kui sa nüüd mõtled, et tegelikult oleks Tamron SP 150-600mm objektiiv hea asendus soodsale 50-200 või 70-300mm objektiivile ning soovid enne jahihooaega ülemineku ära teha, samas veel kaheldes kvaliteedis… siis astu Photopointi Rocca al Mare esindusse Tallinnas või Kaubamaja esindusse Tartus ning võta Photopointi rendist see objektiiv endale prooviks kaasa. Sest kui nüüd ikkagi otsustad selle objektiiv endalegi osta*, saad endale uue Tamroni objektiivi rendihinna võrra soodsamalt.

• Tamron SP 150-600mm f/5.0-6.3 DI VC USD objektiiv Nikonile Photopointis
• Tamron SP 150-600mm f/5.0-6.3 DI VC USD objektiiv Canonile Photopointis
• Tamron SP 150-600mm f/5.0-6.3 DI USB objektiiv Sonyle Photopointis

* NB: see objektiiv tekitab võõrutusnähte – objektiivi tagastamisel valitses mind suurem kurbus ning tekitas vajaduse endalegi antud toru soetada. Ainus ravim selle vastu – ilmselgelt – on objektiiv endale soetada.