Carl Zeiss – endiselt elus ja kõbus :: Digitest
©Tekst ja fotod: Margus Männik
Veel üsna hiljaaegu tundus, et legendaarne Carl Zeiss on igapäevasest fotomaailmast kadunud. Komporomissitult kõrget kvaliteeti pakkuva firma objektiive on küll rohkesti teada ajaloost, kuid poeletilt see nimi vastu ei vaadanud.
Meist paljude jaoks on Carl Zeissi objektiivid juba üsna pikka aega seondunud elitaarse tehnika, eeskätt Hasselbladi tippklassi keskformaatkaameratega. Pole mingit kahtlust, et fotomaailma Rolexiks tituleeritud aparaatide optika on samast kategooriast, kuid selleks, et kaubamärk tuntust ei kaotaks tuleb pakkuda tooteid ka pühapäevapildistajaile mõistetavas hinnaklassis. Seda teed alustati Sony Alpha peegelkaameratele kvaliteetoptika tootmisest, tänaseks on aga võimalus oma käe ja silmaga Zeissi objektiive oma silma ja käega „järele katsuda” ka teisi kaubamärke kandvate kaamerate omanikel. Erinevalt Alphale looduist on Pentaxi K-bajoneti, Nikoni F-bajoneti ning M42 kinnituskeermega objektiivid praktiliselt elektroonikavabad ning paistavad silma üpris kõrge hinnaga… kas pakutav sisu on seda ka väärt?
Zeissi uute peegelkaameraobjektiivide fookuskaugused algavad 25mm ning lõpevad 100mm joonel (Makro-Planar 100mm F2). Nagu juba öeldud, on tegu käsiteravustamisega valgusjõuliste optikatega professionaalidele ning pühendunud hobipildistajatele. Sellest annab tunnistust nii väga soliidne konstruktsioon (täielikult metallist korpus ja päikesevarjuk, äärmiselt sujuva käiguga teravustusrõngas, mehhaaniline avarõngas) kui ka viimase vindini viimistletud optiline kvaliteet. Lisaks kvaliteetklaasist ülitäpselt valmistatud läätsedele tagab seda unikaalne T* paljukihiline vääristus. Tänapäeva padudigitaliseeruvas maailmas on meeldiv märkida, et kõik Carl Zeiss objektiivid sobivad nii filmi- kui digikaamerate ette.
Oma käe ja silmaga õnnestus seitsmest Zeissist ära proovida neli – 28, 35, 50 ja 85mm fookuskaugustega K-bajonetiga variandid. Ülejäänute lühitutvustamiseks võtsin appi sõbrad-tuttavad mujalt maailmast, kel nimetatud objektiividega kogemused olemas.
Carl Zeiss Planar T* 50mm F1.4
Esimesena leidis tee testikaamerate ette klassikaline „standardobjektiiv”, 50mm fookuskaugusega Planar. Digikaamerale on see universaalseks pildistamiseks pikavõitu fookuskaugusega, kuid seda enam sobib filmikaamera ette. Ülivalgusjõuline objektiiv võimaldab pildistada kõige erinevamates olukordades ning F1.4 ava lubab stseenilt esile tuua just kõige olulisema osa. Võrdluseks oli mul varnast võtta Pentaxi FA50mm F1.4, millele Zeiss teeb tuule alla eeskätt just kasutamise tunnetuse osas – moodsama AF-objektiivi teravustamisrõngas on teadagi kitsuke ning liigub liiga vabalt. 50mm objektiivide optiline kvaliteet on juba ammu niivõrd kõrgel tasemel, et neil reaalselt vahet teha pole sageli praktiliselt võimalik.
Carl Zeiss Distagon T* 35mm F2
35mm fookuskaugus on minu jaoks kaua aega olnud „ei liha ei kala”, kuid digitehnikaga pooleteisekordselt ahenendatud vaatenurga tingimustes muutub see järjest aktuaalsemaks. Distagon T* 35mm F2 sobiski K20D’le just nii nagu 50mm objektiiv filmikaamera ette „vanadel headel aegadel” (s.t. paar minutit varem). Kui üldse millegi kallal norida, siis võiks ka selle objektiivi suurim ava olla F1.4. Joonise poolest ei jää 35mm Distagon oma 50mm „vennale” nähtavalt alla. Lühikese fookuskauguse loomuliku perspektiivimoonutuse tõttu tuleks muidugi vältida selle objektiiviga portreede pildistamist. Tänu suurele teravussügavusele võib kaugemal asuvaid objekte laitmatult jäädvustada ka väga täpsele teravustamisele rõhku panemata.
Carl Zeiss Distagon T* 28mm F2
Veel veidi laiema vaatenurgaga 28mm Distagoni hüved tulevad minu silma jaoks jällegi eelkõige esile filmikere ees (no ei oska ma seda ca. 40mm ekv. fookuskaugust hinnata…). Ühtlaselt terav joonis filmikaadri nurgast nurgani juba ava f/4 juures pole just päris igapäevane nähtus. Väiksema pildiväljaga digikaamera ees on kujutise degradeerumist kaadri nurkades raske märgata isegi täisava juures. Võrdluspiltide tegemisel kasutasin Pentaxi A-seeria 28mm objektiivi ning kui 50mm objektiivid üksteisest praktiliselt ei erinenud, võib 28mm fookuskaugusel (õigeid asju vaadates) suurte avade juures pisikest vahet siiski märgata. Seega – kui kvaliteet on määrav, pole finatside kokkuhoid vabandatav…
Carl Zeiss Planar T* 85mm F1.4
85mm Planar T* on suurepärane portree- ja maastikuobjektiiv nii digi- kui filmihuvilistele. Tihti kiputakse arvama, et tänu „kroppfaktorile” on 50mm digipeegelkaamera ees viimase peal portreede pildistamise fookuskaugus. Siiski ei tasu unustada, et see digisensor vaid lõikab välja kaadri keskosa ning perspektiiv ei muutu seejuures karvavõrdki. Ehk teisisõnu – heade portreede pildistamine oli, on ja jääb ka tulevikus „kergete” telede pärusmaaks. Zeiss Planar T* 85mm F1.4 on justnimelt selline tööriist. Fookuskaugus on sobiv ning suur ava võimaldab peamise võtteobjekti taustalt esile tuua. Samuti sobib sama objektiiv kenasti maastike pildistamiseks. Kui universaalsete optikate (35mm, 50mm) puhul aeg-ajalt siiski tahaks automaatset teravustamist kasutada, siis portreede ja maastike jäädvustamisel on (sisselülitatud) automaatika pahatihti just see, mis pilti rikkuda võib.
Võrdluseks kasutasin portreeoptikana tuntust võitnud Pentaxi DA 70mm F2.4 Limited optikat. Mõlema teravus ja joonistusvõime on tipptasemel ja 15mm fookuskauguse vahe on muidugi märgatav. Nagu arvata võibki, tulevad Planari eelised välja seal, kus Pentaxil „avad otsa saavad”, s.t. peamise võtteobjekti eristamisel ülisuure ava (F1.4-2.0) abil. Liiatigi ei tasu unustada, et Zeissi optika joonistab laitmatult ka filmikerede ees. Ehk siis lühidalt kokku võttes – tõeliselt hea portreeoptika otsijad ei tohiks Zeiss Planarist mingil juhul mööda vaadata.
Carl Zeiss Makro-Planar T* 50mm ja 100mm
Minu tuttava Itaalia sitikafotofänni lühikommentaar Makro-Planar objektiividele oli – kui saad, osta kohe ja mõlemad! Mulle teadaolevalt on mees oma käega läbi proovinud kõik Nikonile saadaolevad makroobjektiivid ning on tänaseks oma soovituse järgi ka toiminud. Mõlemad objektiivid on lähipildistamisel üliteravad alates F5.6 ning difraktsioon hakkab kujutist halvendama alles kõige väiksematel (alla F16) avadel. Küljelt langeva valguse eest on 50mm versioon tänu sügavamal asuvale esiläätsele 100mm objektiivist paremini kaitstud, kuid varjuki kasutamisel peab sisepeegelduste tekitamiseks tõelislt vaeva nägema. Makro-Planarite ainsaks miinuseks võib pidada nende üsna soliidset kaalu, mistõttu nadi kolmjalaga pole mõtet „põllule” minna. Loodetavasti jagub 25000 kroonise objektiivi omanikul väike summa ka korraliku toe hankimiseks.
Carl Zeiss Distagon T* 25mm F2.8
Lühikeste fookuskauguste juures muudab vaatenurka märgatavalt teadagi iga millimeeter. Siiski selgus, et 25mm Distagoni reaalselt proovinud inimest on üsna keerukas leida. Pika otsimise peale leidus siiski Saksa vanahärra, kes omab M42-kinnitusega versiooni. Peamiselt filmikaameraga maastikufotograafiat harrastav taat kommenteeris oma kulutuse igati kordaläinuks ning heitis objektiivile ette vaid ülikerget vinjetti täisavaga pildistatud kaadrite nurkades. Kahjuks ei õnnestunud mul temalt välja kaubelda ühtki pildinäidist… Seega digikaamerate omanikel pole midagi karta ning viimsetelt filmimohikaanlastelt ootan endiselt kommentaare!
Kuidas siis selle hinna ja kvaliteedi suhtega jääb? Ausalt öeldes tundub peale praktilist kogemust hinnajutu juurde tagasipöördumine isegi veidi kohatu – erinevalt ühe mobiilioperaatori reklaamist ei ole head asjad tegelikult odavad ega ammugi mitte tasuta. Loomulikult pole tegu esimesele (odavale) digipeegelkaamerale mõeldud optikatega, kuid fotograafiale pühendunud inimese jaoks on uued Carl Zeiss objektiivid oma hinda sada ja üks protsenti väärt.
(Loe lisaks ka aprillikuu ajakirjast Praktiline Arvutikasutaja).