• Silver Pik
• Avaldatud 22. dets. 2015

Tamron SP seeria uued fiksobjektiivid on esmapilgul nagu ühemunakaksikud – väljast näevad vaat et identsed välja kuid selle fassaadi taga peituvad täiesti erinevad iseloomud. Mitte, et see halb oleks – 35 mm ning 45 mm fiksobjektiivid peavadki loomult erinevad olema. Selles ülevaates lihtsama lugemise nimel ainult ühele tähelepanu pöörame – vaatame lähemalt Tamron SP 35mm f/1.8 Di VC USD objektiivi. Uurime seda objektiivi lähemalt, kasutame ning testime seda reaalsetes pildistamisoludes mitte ei loo udupeeneid stuudiotingimusi*. Üritame leida mingitki vastust küsimusele – kas see õigustab end ära kontekstis, kus Canonil on valikus 35mm f/2.0 IS USM objektiiv, Sigmal samas väga kvaliteetne 35mm Art seeria valgusjõuline toru.

Loomulikult jagame lugejatega Tamron objektiiviga tehtud näidispilte ning toome visuaalset naudingut õhtusest Tartust.

Tamron SP 35mm f/1.8 Di VC USD, nagu nimigi viitab, on 35 mm fookuskaugusega valgusjõuline fiksobjektiiv. Sarnaselt teiste SP seeria objektiividega on Tamron ka sellesse eksemplari pannud mitmed tipptehnikad – USD mootori kiireks, vaikseks ning sujuvaks teravustamiseks; korralik pildistabilisaator kompenseerimaks kaamera liikumist; uuematele objektiividele kohaselt eBAND ning BBAR vääristused mis sisuliselt elimineerivad sisepeegeldused ja varikujutised.

Tehnilised andmed

Paberi peal vaadates mõistlik ning korralik objektiiv sinu täiskaader kaamera ette. Ei, keegi ei keela seda objektiivi panna poolkaader sensoriga kaamera ette, kuid siis ei lähe objektiiv enam lainurga kategooriasse.

Selle objektiivi disain on mitmest erinevast nurgast vaadates Tamronil suurepäraselt õnnestunud. Suure täiskaader kere ees on see objektiiv perfektselt tasakaalustatud – nii mõõtmete kui kaalu osas. Väiksema poolkaader kere ees SP 35mm f/1.8 enam nii mugav ei ole, kuid sellest me täna ei räägigi. Võrreldes sissejuhatuses mainitud torudega on Tamron Sigmast kompaktsem – terve sentimeetri lühem ning ka natuke kergem. Canonist on jällegi Tamron suurem ja raskem, samamoodi nagu Nikoni analoogist – Nikkor AF-S 35mm f/1.8G ED objektiivist. Viimase kahega tekib küll see erinevus, et ei Canon ega Nikkor ei ole sama hinnaklassi juures ilmastikukindlad ning Nikoni variandil puudub ka stabilisaator.

Teine asi, mida kohe märkad objektiivi pihku võttes, on suur ning mugav teravustamisrõngas. See on täpselt nii lai ja reljeefne, et oleks mugav igas asendis pihku võtta. Nii kinnasteta kui kinnastega.

Objektiivi korpus on valmistatud metallist ning õhkab igalt sammult kvaliteeti.  Objektiivi pealmisel osal on ka teravustamiskauguse indikaator – 20 cm kuni lõpmatuseni.

Küljele on pandud kaks lülitit – AF/MF ning stabilisaator sisse/välja. Võrreldes eelmiste Tamroni objektiividega on lülitite disain muutunud, pakkudes nüüd mugavamat kontrolli nende asendi üle. Seda just tänu kõrgemale ning laiemale profiilile. Ka kinnastega oli väga mugav neid liigutada.

See objektiiv ei ole sisemise teravustamisega ning eesmine element liigub sisse-välja teravustamisel. Ühest küljest on see kerge ohuallikas – tolm ning niiskus on väga altid sellisest kohast sisse pugema. Teisalt on Tamronil nii tuubus kui ka bajonett korralikult tihenditega varustatud, pakkudes tootja sõnul korralikku niiskuskindlust. Jah, Pentaxile sarnaselt on selle objektiivi bajoneti ümber kummist tihend, hoides vee ja mustuse objektiivi ning kaamera sisemusest eemale.

Kogu disaini kokku võttes – annab tunda, et Sigma on Art seeriaga astunud Tamroni kandadele ning sundinud viimast SP seeriat uuesti leiutama. Samamoodi on ka väga hea näha Tamronilt tulemas uusi kvaliteetseid fiksobjektiive.

Tamroni objektiive olen lisaks kaameratootjate toodangule kasutanud pikalt, kuid sellegipoolest suutis uus SP 35mm f/1.8 Di VC USD pakkuda uusi üllatusi.

Alustame siinkohal kasutusmugavuse teemadel ning kordame natuke eelmist peatükki. See objektiiv istub suurepäraselt kätte, tasakaalustades täiskaader peegelkaamera väga hästi. Lisaks, tänu suurtele lülititele oli seda objektiivi lihtne opereerida. Mitte, et väga tihti oleks olnud vaja AF lülitit vajutada – kuna pidev käsitsi teravustamise sekkumine on sisse ehitatud, siis seda ma ei puutunudki väga tihti. Pigem oli asi stabilisaatori lülitamises kaamerat statiivile pannes. Või hoopis statiivilt ära võttes. Sest selle objektiivi stabilisaator lubab reaalsetes oludes 3-3,5 stopi võrra pikemat säriaega kasutada. Lisaks on stabilisaator võrdlemisi hädapärane just üha suurema megapikslitega sensoritega kaameraid kasutades – seal paistab juba väikseimgi liigne liikumine teravalt silma.

1/13 säriajaga käest pildistades saab luua kvaliteetseid tulemusi.
f/6,3; 1/13 sek; ISO 12800; käest

Tamron SP 35mm f/1.8 Di VC USD objektiivi vaikne USD mootor teravustab kiiresti, kuid see ei ole päris momentaalne kui Nikkori või Canoni tippklassi objektiividel. Natuke raskemates valgusoludes on Tamron jätkuvalt hädas ühe-punkti teravustamisega. See on juba suhteliselt tavapärane nähtus kolmanda osapoole optika puhul – parim variant on lihtsalt pimedas tsooni / ala teravustamine sisse lülitada ning kasutada võimalikult palju rist-tüüpi teravustamispunkte.

Kasutusmugavusele annab juurde ka eelpool mainitud ilmastikukindlus. Vahet pole, kas sa kasutad objektiivi suvel suure tolmu käes või pikal sügise-kevade vahelisel märjal aastaajal – vihmakatte kaasavõtmine ei ole hädapärane (kui just kaameral akvafoobiat ei esine).

Vähese korrektuuriga Lightroomis saab kaadri väga sirgeks.
f/11; 8 sek; ISO 50; statiivilt

Perspektiivikorrektsioon järeltöötluses lisamata.
f/6,3; 3,2 sek; ISO 50; statiivilt

f/6,3; 3,2 sek; ISO 50; statiivilt

Tulles pildikvaliteedi juurde. Siinkohal ei hakka jätkuvalt põhjalikke laboriteste tegema*, kuna see ei oleks mõistlik, vaid räägime asjadest natuke vabamas ja lihtsamas vormis. Pildikvaliteet on sel objektiivil igatepidi ootuspärane, jäädes teiste analoogsete torudega enam-vähem samale palliplatsile.

Täisavaga pildistades tuleb arvestada väikse teravuse kaoga kaadri äärealadel, mis on tegelikult täitsa loomulik – kui just piksleid piiluma ei hakka, siis seda ei märka. Teisisõnu – sa võid südamerahuga kadreerida subjekti kaadri äärealadele ilma, et peaks kvaliteedi pärast muretsema. Üleüldine teravus on objektiivil siiski suurepärane, pakkudes eeskujulikke tulemusi kogu ava ulatuses.

Kohustuslik kaader Tartust. Ka suure avaga pildistades on tulem rohkem kui eeskujulik.
f/2.8; 1/2 sek; ISO-800; statiivilt

Suurimaks miinuseks jäi pigem ekstreemsemates oludes (lateraalne) kromaatiline aberratsioon, mis kajastub lillakate/siniste varjudega kontrastsetel piiridel. See omakorda panustab mingil määral pildi teravuse kaosse. Õnneks saab järeltöötluses toorfaili töödeldes seda efekti tarkvaraga väga lihtsalt elimineerida.

Geomeetrilised moonutused on fiksobjektiivi kohta olematud, täheldada võib kerget tünnmoonutust kuid seegi kergelt järeltöötluses korrigeeritav. Kui sa peaks olema jottpeegi pildistaja, siis arvesta tugevama vinjeteerumisega kuni ~f/5.6’ni. Samas ei ole see midagi sellist, iga korralik fototöötlusprogramm likvideerib selle ühe linnukesega.

Tamroni eBAND ning BBAR vääristused teevad lausa imesid. Ainuke võimalus sisepeegelduse esilekutsumiseks on otse vastu päikest filmida või pildistada, mida me üldjuhul ei tee. Ka päikesevarjukita tänavavalgustite all pildistades ei suutnud objektiivide elementidelt valgust peegeldama saada, mis on igatepidi 5+ tulemus.

Surusin tänavavalgustuse kaadrisse ilma varjukita. Ei tulnud seda peegeldust ka kõige suurema tahtmise juures.
f/11; 6 sek; ISO 50; statiivilt

Bokeh ei ole asi, millest üldjuhul lainurkobjektiivide või superteleobjektiivide kontekstis rääkida. 35 mm objektiiv on seal piiri peal ning hea on näha, kuidas Tamron on pannud 9-labalise diafragma objektiivi. Tulemus täisavaga pildistades ning samal ajal lähedale teravustades on meeldiv. Eredamate alade, just valgusallikatega, tekib kohati sibulalaadne teravamate äärtega efekt, kuid see tuleb alles väga lähedale suurendades välja.

Bokeh on tegelikult täitsa meeldiv.
f/1,8; 1/40 sek; ISO 1000; käest

Kuid lähemal vaatlemisel leiab ka teravad sibularõngad.
f/1,8; 1/30 sek; ISO 2000; käest

Lainurkobjektiiv ning makro. Jälle üks asi, mida me väga ühes lauses väga ei kuule (teatud eranditega). Tamroni 35mm objektiiv võimaldab teravustada 20 cm kaugusele ning pakub 0,4× suurendust (1:2,5 ülekannet). Mitte, et seda objektiivi hakkaks makrotoru asendusena kasutama. Lihtsalt hea on teinekord lainurgaga väga lähedale ronida.

Panoraam 10’st fotost. 35 mm on selleks otstarbeks suurepärane.

Tamron SP 35mm f/1.8 Di VC USD puhul on selgelt näha, et Tamron on aru saanud näiteks Sigma Art seeria objektiivide populaarsuses põhjustest. Enam ei ole ju kolmanda osapoole toodang odavalternatiiv suurte tootjate mängumaal. Pigem on viimase aastaga olukord vastupidiseks muutunud – Canon ning Nikon sörgivad Sigma ning Tamroni sabas, üritades oma objektiive teha atraktiivsemaks Art või SP seeria torudest.

Kas nüüd Tamroni 35mm objektiivi valida või mitte, on juba omaette teema. Sigma 35mm Art pakub paremat kvaliteeti sisuliselt sama hinna juures, kuid siis loobud tihti hädavajalikust pildistabilisaatorist. Canoni EF 35mm f/2 IS USM on optiliselt suht samas kategoorias, kuid ei ole ilmastikukindel ning Nikkoril puudub nii stabilisaator kui ilmastikukindlus. Samas soovides kõik ühes paketti, maksad EF 35mm f/1.4L II USM objektiivi näol kordi rohkem ning võit ei pruugi silmnähtav olla.

Tamron SP 35mm f/1.8 Di VC USD on objektiiv, mis hakkas mul esimesest katikuklõpsust alates meeldima. Korralik konstruktsioon ning kvaliteetsed materjalid on käe all mugavad. Lisaks sinna juurde korralik pildikvaliteet ning hädavajalikud tehnilised lisad – vaikne teravustamine, pildistabilisaator ja ilmastikukindlus. See on see, mis teeb antud objektiivist tõsise ning paindliku töövahendi nii fotograafile kui videograafile.

• Tamron SP 35mm f/1.8 Di VC USD objektiiv Nikonile Photopointis 799 €
• Tamron SP 35mm f/1.8 Di VC USD objektiiv Canonile Photopointis 799 €

* Jätkuvalt olen ma seisukohal, et paari pikslipiiluja pärast ei ole mõistlik teha ülipikki ning ülikeerulisi ülevaateid, millest 99% lugejatest väga aru ei saa ning pigem teeks asja keerulisemaks. Nende jaoks on olemas näiteks DxOMark, kus kontrollitud tingimustes mõõdetakse enamus uusi objektiive ning antakse tulemustele lihtsalt mõistetavad numbrilised väärtused foorumites mõõtmiseks.