Fujifilm X-T10 - lõvi lambanahas :: Digitest
Fujifilm X-T10 hübriidkaamera on natuke väiksem, natuke nurgelisem väikevend X-T1 hübriidkaamerale. Need kaks mudelit jagavad sisuliselt sama sisu – sama sensor, pildiprotsessor, pildiotsija taga olev ekraan ning palju muud. Samas eristab neid kahte ka suur hinnalõhe, kuna X-T10 on suuremast vennast 400 € kergem just ilmastikukindluse arvelt. Just see soodsam hind teebki tegelikult X-T10 ka tavakasutajale väga tõsiseks valikuvariandiks, kuna tipptehnika tuuakse fotograafile samas hinnaklassis, kus asuvad kangemad algajatele suunatud peegelkaamerad ja hübriidkaamerad nagu EOS 750D/760D, D5500, a6000 ja muud analoogsed kaamerad.
Kõik see tehniline
Selle kaamera südameks olev 16,3 megapiksline X-Trans CMOS II sensor on sama, mis Fujifilm X-T1 sees. Kuna kaamerad jagavad ka pildiprotsessorit, siis videosalvestus on samuti sama kahel kaameral – 1080p video 24/25/50 kaadrit/sek. Katikusüsteem sama – 1/4000 – 30 sek säriajad, kombineerides elektroonilise katikuga – kuni 1/32000 säriaegadega. Täisfunktsionaalne WiFi ühendus, focus peaking, hübriidne faasi- ja kontrastituvastusega teravustamine ning palju muud, mida kaamerad omavahel jagavad. See omakorda, nagu juba eelnevalt sai mainitud, toob tipptehnika soodsamasse hinnaklassi ning astutakse vanadele tegijatele tublisti kandadele.
See, kui tublisti kaamera teistele kandadele astub – see joonistub juba järgnevast põgusatest numbritest välja.
Fujifilm X-T10 | Fujifilm X-T1 | Olympus OM-D E-M10 II | Nikon D5500 | Canon EOS 750D | |
Sensor | X-Trans CMOS II 16,3 megapikslit |
X-Trans CMOS II 16,3 megapikslit |
Live MOS 16,1 megapikslit |
CMOS 24,2 megapikslit |
CMOS 24,2 megapikslit |
Sensori mõõt | APS-C 23,6 × 15,6 mm |
APS-C 23,6 × 15,6 mm |
Four Thirds 17,3 × 13,0 mm |
APS-C 23,5 × 15,6 mm |
APS-C 22,3 × 14,9 mm |
Tundlikkuse ulatus | ISO 200 – 6400 Laiendatav 100 – 51200 |
ISO 200 – 6400 Laiendatav 100 – 51200 |
ISO 100 – 25600 | ISO 100 – 25600 | ISO 100 – 12800 Laiendatav ISO 25600 |
Säriajad | 1/4000 – 30 sek 1/32000 sek el. katik |
1/4000 – 30 sek 1/32000 sek el. katik |
1/4000 – 60 sek | 1/4000 – 30 sek | 1/4000 – 30 sek |
Teravustamine | Hübriidne autofookus 77+15 AF punkti 77 kontrastituvastus 15 faasituvastus Focus Peaking Elektrooniline Split Image |
Hübriidne autofookus 77+15 AF punkti 77 kontrastituvastus 15 faasituvastus Focus Peaking Elektrooniline Split Image |
Kontrastituvastusega 81 AF punkti Focus Peaking |
Eraldi sensoriga Multi-CAM 4800DX 39 punkti / 9 rist-tüüpi Faasituvastusega |
Eraldi sensoriga Hybrid CMOS AF III 19 rist-tüüpi punkti Faasituvastusega |
Ekraan | 3-tolline LCD ekraan 920 000 pildipunkti Kallutatav Puutetundlik |
3-tolline LCD ekraan 1 040 000 pildipunkti Kallutatav |
3-tolline LCD ekraan 1 037 000 pildipunkti Kallutatav Puutetundlik |
3,2-tolline LCD ekraan 1 037 000 pildipunkti Pööratav & kallutatav Puutetundlik |
3,2-tolline LCD ekraan 1 040 000 pildipunkti Pööratav & kallutatav Puutetundlik |
Pildiotsija | Elektrooniline OLED pildiotsija 2 360 000 pildipunkti 100% kaadri kattuvus 0,62× suurendus |
Elektrooniline OLED pildiotsija 2 360 000 pildipunkti 100% kaadri kattuvus 0,77× suurendus |
Elektrooniline pildiotsija 2 360 000 pildipunkti 100% kaadri kattuvus 0,61× suurendus |
Optiline pildiotsija Pentapeegel 95% kaadri kattuvus 0,82× suurendus |
Optiline pildiotsija Pentapeegel 95% kaadri kattuvus 0,82× suurendus |
Videosalvestus | 1920×1080 50p/25p/24p | 1920×1080 50p/25p/24p | 1920×1080 50p/25p/24p | 1920×1080 50p/25p/24p | 1920×1080 25p/24p |
Sarivõte | 8 kaadrit/sek 8 kaadrit |
8 kaadrit/sek 47 kaadrit |
8,5 kaadrit/sek | 5 kaadrit/sek | 5 kaadrit/sek |
Salvestusmeedium | SD, SDHC, SDXC (UHS-I) | SD, SDHC, SDXC (UHS-I) | SD, SDHC, SDXC (UHS-II) | SD, SDHC, SDXC (UHS-I) | SD, SDHC, SDXC (UHS-I) |
Aku vastupidavus | 350 kaadrit | 350 kaadrit | 320 kaadrit | 820 kaadrit | 440 kaadrit |
Juhtmevaba ühendus | WiFi IEEE 802.11 b/g/n NFC Kaamera juhtimine Piltide jagamine Geotag |
WiFi IEEE 802.11 b/g/n NFC Kaamera juhtimine Piltide jagamine Geotag |
WiFi IEEE 802.11 b/g Kaamera juhtimine Piltide jagamine |
Puudub | WiFi IEEE 802.11 b/g/n NFC Kaamera juhtimine Piltide jagamine |
Liidesed | USB 2.0 miniHDMI Mikrofoni sisend |
USB 2.0 miniHDMI Mikrofoni sisend |
USB 2.0 miniHDMI |
USB 2.0 miniHDMI Mikrofoni sisend |
USB 2.0 miniHDMI Mikrofoni sisend |
Korpus | Magneesiumsulamist ja alumiiniumist keredetailid |
Magneesiumsulamist ja alumiiniumist keredetailid |
Magneesiumsulamist ja alumiiniumist keredetailid |
Alumiiniumsulamist raam, polükarbonaat kerdetailid |
Alumiiniumsulamist raam, polükarbonaat kerdetailid |
Ilmastikukindlus | Ei | Jah | Ei | Ei | Ei |
Kaal | 331 g | 390 g | 342 g | 420 g | 555 g* |
Hind Photopointis** | 699 € | 1099 € | 629 € | 729 € | 749 € |
* Canon EOS 750D kaal välja toodud koos aku ja mälukaardiga (+ ~100 g).
** Hind toodud 20.02.2016 seisuga; ainult kaamera kere.
Pelgalt numbreid paberil vaadates on näha, kuidas väike X-T10 on samal tasemel kui suuremad ja kallimad peegelkaamerad, hoiab oma positsiooni ka teiste hübriidkaamerate kõrval. Loomulikult tuleb seda võtta teatud reservatsiooniga ning kitsaskohtadest räägime järgnevates lõikudes juba täpsemalt.
Retrodisain kui uus moodusõna
See retrodisain hakkab tegelikult juba ära tüütama. Ausalt, ühel heal päeval tuleb üks iPhone musta kõnetoru disainiga ning selle kõrva on standardvarustuses juhtmevaba trükimasinakujuline klaviatuur. Ma ei ole kunagi olnud selle modernsete seadmete juures “retrodisaini” kasutamise suur fänn just seetõttu, et paljud tootjad rikuvad selle lähenemisega hea toote ära. Olgu selleks siis ülikallis ning kehva kasutusmugavusega Nikon Df, jubeda juhitavusega Chrysler PT Cruiser või säästu Pentax Optio I-10 – tegelikult annab ka kehva toodet veel jubedamaks teha. Ning siis on meil Fujifilm kaamerad X-seeriast. Need on õpikunäited sellest, kuidas retrodisaini saab edukalt modernse toode juures ära kasutada, ning digitaalseid funktsioone täiendada ajatu disainiga. Selles kohas ei ole ka X-T10 üldse erandiks.
Fujifilm X-T10 kaameral on disainjoontes suur ühisosa teiste X-seeria kaameratega, kuid kõige lähimaks võib siiski lugeda suuremat venda X-T1. Disaini- ja kasutusmuudatused tulevadki pigem sellest, et X-T10 on üritatud teha tavakasutajale käepärasemaks. Mis toob meid juba selle kaamera kasutuse ja juhtnuppude juurde.
Kaamera peal on kokku kolm valikuratast, mis on isegi kaks rohkem kui näiteks samas hinnaklassis oleval Nikoni või Canoni peegelkaameral. Pildiotsija kühmust vasakule jäävat ratast võiks tinglikult nimetada võtterežiimi rattaks, kuna seal asuvad valikud: üks kaader, kiire sarivõte (8 kaadrit/sek), aeglane sarivõte (3 kaadrit/sek), topeltsäritus, panoraam, kahveldused (2 kasutaja poolt seadistatavat valikut) ning efektifiltrid (samuti kaks erinevat, kasutaja poolt seadistatavat valikut). Selle valikuratta juurde jääb ka integreeritud välku üles tõstev hoob. Sensoriga samal joonel asub pildiotsija kühm, mille ümber on väike integreeritud välk ning standardne välguking.
Paremal pildiotsijast on Fujile omane säriaegade ratas. Selle kasutamine on tegelikult lihtne – hoides A valikus, on kaamera efektiivselt programm või avaprioriteet režiimis, sõltuvalt siis objektiivi avarõnga asendist / avavalikust kaameras. Ratast keerates läheb kaamera aga avaprioriteedist manuaali või programmist säriprioriteeti üle. Ühestopistest valikutest saab kaamera 1/3 sammule üle viia lihtsalt eesmist ratast keerates, kuna see võimaldab ± 2/3 stoppi säriaega muuta. Lisaks, T valikule keerates saab säriaega muuta puhtalt valikuratast kasutades – 1/3 stopise sammuga. See lahendus teeb omakorda säriaja muutmise ülimugavaks – st sama loogiline kui vanal filmikaameral, kuid ka uuel modernsel digikaameral. Säriaja rattale lisaks on pealmisel poolel ka särikompensatsiooni ratas. Kuna viimane asub kaamera ääres, siis saab seda mugavalt kasutada ka siis, kui kaamera silme kõrgusel ning ei taheta silma pildiotsijalt tõsta. See on küll piiratud ainult ±3 EV valikuga, kuid enamjuhtudel on sest maa ja ilm. Särikompensatsiooni ratas on mitmetes kohtades väga kasulik – tavarežiimis ehk programm või avaprioriteet on see ilmselgelt omal kohal, kuid seda saab väga edukalt kasutada ka manuaalrežiimis (säriaeg & ava määratud) Auto ISO valikut kasutades. Ehk et – Fuji insenerid on ikka igale nüansile mõelnud.
Säriaja ratta küljes olevat hooba Auto asendisse tõmmates aktiveeritakse SR Auto / stseeniprogrammid. Ehk et, kui sa rahus pildistad ning mõni kolleeg / noor sugulane soovib kaameraga ässama hakata, ei pea ta täiesti häbisse jääma.
Mis minule hullult meeldib, on klassikalise päästikutrossi kinnituse tagasitulek päästikunupu juures. See oli esimestel X seeria kaameratel, siis optimeeriti kaugjuhtimine 2,5 mm pistiku peale ning nüüd on lõpuks trossi kasutamine tagasi koos 2,5 mm sisendiga. Igatepidi väärt lahendus. viimasest, punasest nupust vast rääkima pikalt ei pea – Fn1 on vaikimisi mõeldud filmisalvestuse aktiveerimiseks (kuid saab ka ümber seadistada).
Kaamera eesmisel küljel on ainult kaks lülitit/hooba/ratast. Objektiivist paremal teravustamisrežiimide valik ning üleval päästiku all eesmine valikuratas. Kusjuures, nii eesmine kui tagumine valikuratas on vajutatavad, andes neile ühe lisafunktsiooni juurde (eesmisel saab kasutaja funktsionaalsust oma soovi järgi muuta).
Kaamera tagumisel küljel olevatest lülititest saab ka päris pikalt tegelikult kirjutada – vasakul üleval olevatest standardfunktsionaalsusega nuppudel küll pikalt ei peatu.
Nii AF-L kui AE-L nuppude täpne funktsionaalsus on menüüst seadistatav – see on tavaliselt olnud ainult kangemate kaamerate pärusmaa. Tagumine ratas toimib avarõngata objektiividel (või A asendis) avarõngana. Lisaks, käsitsi teravustamise ajal sinna vajutades suurendatakse pilt sisse, et detaile paremini näha; lastakse kasutajal käsitsi teravustamise abi kiirelt valida. Väga hakkas ka meeldima see, et käsitsi teravustamise režiimis AF-L nuppu vajutades aktiveeritakse autofookus ning kaader tõmmatakse keskmise punkti järgi fookusesse. Miks küll teised kasutajad selle lahenduse peale pole tulnud….
Ülejäänud nuppudest tagumisel küljel – kõik peale Menu/OK ning Q nupu on vastavalt kasutaja soovile seadistatavad, et kaamera muuta võimalikult käepäraseks.
Vasakul küljel asuvad kaamera liidesed – 2,5 mm mikrofoni sisend (üleminekuadapteriga saab seal kasutada klassikalisi 3,5 mm pistikuga mikrofone), mis toimib ka distantspäästiku sisendina. Lisaks veel microHDMI väljund ning microUSB liides arvutiga ühendamiseks. Alumiselt küljelt leiab lisaks statiivikeermele ka akuluugi, mille taga peitub aku ning mälukaart.
Üleüldisest disainist – magneesiumsulamist keredetailid mõjuvad käe all hästi ning tegelikult on kaamera ka -20°C juures paljakäsi edukalt kasutatav – kaamera ei külmu sõrmede külge kinni. Kaamera eesmine pool koos käepidemekühmuga on kaetud kvaliteetse kunstnahaga, mis pakub väga head haaret tänu kergelt kummeeritud pinnale.
Ekraan ja pildiotsija
X-T10 ekraan on sarnaselt X-T1 hübriidkaamerale kallutatav – 90° üles puusalt tulistamiseks ning 45° alla, et üle rahvamasside perfektseid kaadreid saada. Ekraan pakub suurepärast vaatenurka ning ereduse kontrolli, kuid kahjuks ei ole see puutetundlik. Seda jällegi kompenseerib esmaklassiline pildiotsija.
Hübriidkaamerate suureks kitsaskohaks on pikka aega peetud korraliku pildiotsija puudumist. See jällegi on selline… pseudoprobleem. Tavakasutajad – harrastajad – uued tulijad eelistavad telefonidele ning kompaktkaameratele omaselt ekraaniga kadreerida. Ennast tõsiseks fotograafiks pidavad alustajad kasutavad peegelkaamerat ainult peegli pärast – pildiotsijast on neil üleüldiselt niikuinii suht… suva. Proffidele mõeldes tulevad alles pildiotsija puudused välja – pilt uueneb aeglaselt, ei ole piisavalt terav ning tihti ei anna täit olukorda edasi. Õnneks on X-T10 sees kasutusel täpselt see sama suurepärane elektrooniline pildiotsija, mis X-T1 juures kasutusel. Pea viiviseta 2,36-megapiksline OLED ekraan annab kogu info kiirelt ja täpselt kasutaja silme ette. Erinevuseks suurema vennaga ainult optiline süsteem silma ja ekraani vahel, tuues suurenduse alla 0,62× peale.
Puht kasutamise aspektist – pilt uuenebki väga kiirelt ning peale paaripäevast kasutamist võtsin ma seda sama loomulikuna, kui suure peegelkaamera optilist pildiotsijat. Enamuse ajast oli kaamera ikka silma vastas ning kadreerimine, 99% ajast, sai teostatud väikese ekraani abil. Miinusküljena võib välja tuua selle, et teravustamisel kahjuks ikka veel hangub pilt hetkeks – optilise vennaga seda ei juhtuks. Lisades süsteemile tarkvaralised lahendused, nagu näiteks naturaalse vaate kuvamine (eemaldatakse eriefektid jms), on tulemuseks esmaklassiline kasutusmugavus.
Kasutajaliides & kasutusmugavus
Minu jaoks on X-T10 esimene Fujifilm kaamera mida pikemalt kasutada, mistõttu pöörasin põhjalikumalt tähelepanu sellele, kui kergelt ja loogiliselt miski leitav on. Siin hakkas kohe ka välja paistma see, et Fujifilm on reaalselt tootearenduses kuulda võtnud oma kasutajate tagasisidet ning sellest lähtunud.
Esiteks – see kaamera on meeletult seadistav. Lisaks erinevatel ratastele ja seadistatavatele nuppudele on kaameral ka seitse erinevat kasutaja seadistatavat pildistamisrežiimi, mis Q menüü mahus muudetav. Kahjuks on küll viimase miinuseks see, et säriaeg/ava/iseavajad jms ei salvestu Custom seadesse, kuigi Q menüü alla kuvatavaid elemente saab muuta. Teisalt – üldjuhul ongi see kangemate kaamerate pärusmaa. Kogu selle seadistamise juures ei ole kaamera jällegi risustatud üleliigsete nuppudega.
Teiseks – kogu menüüde disain ning funktsioonide paigutus on väga intuitiivne. Korra vajutad nupud läbi, vaatad mis nende all peitub ning korras. Kõik tundub väga loogiline. Lisaks, nagu ma eelnevalt mainisin, on enamus lülitite funktsionaalsus muudetav. Ei soovi välgurežiimi parema suunaklahvi alla? Pane sinna siis hoopis ükstapuha milline teine funktsioon – pildikvaliteedist avaseadeni. Niimoodi saad vähekasutatavad funktsioonid asendada sinu harjumusi peegeldatavate lahenditega.
Kolmandaks – kõike mida näed ekraanilt, saad vaadata ka pildiotsijast. Kaamerat seadistada, kontrollida säritust jne jne.
Neljandaks sensori tundlikkuse muutmise loogika. Täpsemalt – kolm Auto ISO valikut, kus kasutaja saab panna miinimumväärtuse ning maksimumväärtuse JA minimaalse säriaja, mida kasutada. See jällegi on seni olnud pigem paduproffidele suunatud peegelkaamerate pärusmaa.
WiFi juhtimine – kaamera sai kiirelt ja valutult telefoniga paaritatud ning kohe hakkas ka tarkvara tööle. Juhi kaamerat nutiseadmest, vaata pilte jne – väga kiirelt ja intuitiivselt.
Kuuendaks – mida kauem seda kaamerat kasutada, seda rohkem hakkas filmisimulatsioon meeldima. Eriti kõrge kontrastiga mustvalge film, kollase/rohelise/punase kontrastikorrektuuriga filtriga jms. Suureks boonuseks oli tegelikult avastus, et filmisimulatsioon on tulnud Fuji RAW failidel ka Adobe Camera Raw & Lightroom töötlusprogrammidesse.
Samas tekkis ka teatud küsimärke, mis sai alles interneti / kasutusjuhendiga lahendatud. Näiteks ei saa RAW faili salvestades sensori tundlikkust laiendada ehk ISO 100 ning üle ISO 6400 minevad valikud on menüüst puudu. Jah, lase stopi alasärisse ning tõsta postis säritust, aga see pole enam see kasutusmugavus. Või siis, miks just see teravustamisala puudu on, miks ma moment seda väärtust muuta ei saa. Üleüldiselt on platvorm mugav ja intuitiivne ning ei ole sellist suurt nuputamist, nagu näiteks Nikoni madalama otsa peegelkaameratel või Sony väikestel hübriididel.
Pildikvaliteet
X-T10 sees olev 16,3 megapiksline X-Trans CMOS II sensor on võrdlemisi vana juba – seda on eelnevalt kasutatud mitme erineva kaamera sees ning hilisemalt ka uute, nagu näiteks äsja turule tulnud X70 sees. See sensor on tegelikult Fujifilmil suurepäraselt õnnestunud, mistõttu ma saan nende soovist seda üha jälle ja jälle uuesti kasutada, täitsa aru. Tegelikult ei ole mõtet hakata parandama toodet, mis on niigi hea.
Panoraam Lightroom CC 2015.4 versiooniga. Velvia filmisimulatsioon.
JPEG failid tulevad kaamerast suurepärased – heade värvidega, sisuliselt olematu müraga ka ISO 6400 juures ning isegi ISO 12800 peale laiendades on lootust veel kasutatavaid faile saada. Teisalt jääb ikkagi närima RAW failide kasutamisel ISO 6400 piirang. Samas, igapäevasele kasutajale kes RAW faile ei kasutagi – sellest kaamerast tulevad alatihti JPEG failid vaikimisi ilusamad välja, kui digitaalsed negatiivid.
Juhuklõps lõvikonservi ootel toatiigrist. 1/13 sek | 50 mm | f/5.6 | ISO 3200, müraeemaldust ei ole teostatud.
Dünaamiline ulatus ehk see teine suur moodusõna mida nikoonianid söögi alla ja söögi peale ning ka söögi ajal sul kõrist alla suruvad… see peaks Fujifilmi kasutajatel suunurgad kergelt üles tõstma, kuna X-Trans sensor ei jää vanakooli tegijatele tegelikult alla. Tagantjärgi RAW failist kerge ülesäri või väga suure alasäri päästmine on tegelikult väga lihtsalt teostatav.
Lumemütsiga kivi Ahja jõel. ISO 200 | f/16 | 43 mm | 1.9 sek | Classic Chrome profiil
Ma ei ole kunagi olnud efektifiltrite ega stseeniprogrammide fänn – see on minu jaoks sama hea, kui saad WRC rallil osaleda ning lõpuks sõidad etapi hoopis “tagaistmel” ära. Kuid mõnikord on ka hea tunnistada, et sa teatud aspektides eksid. Eksimise koht on siin Fuji filmisimulatsiooni režiimid. Ma ei ole varasemalt näinud otse kaamerast nii ilusaid mustvalgeid fotosid (sest sa saad näiteks kollase või punase filtri “filmile” ette panna näiteks) või klassikalise Velvia slaidfilmi digisimulatsiooni näinud. Hea küll – see oli liialdus – X-T1 juures olen varasemalt seda kohanud. Selle lähenemisega ei ole vaja neid jubedaid Instagrami filtreid peale panema hakata, vaid saad naturaalsema ning kordi mugavama lähenemise. Otse kaamerast. Ning nagu ma juba korra mainisin – tagantjärgi Lightroomis või ACR’is saab RAW failile täpselt samad filmisimulatsioonid värviprofiilide kaudu peale lükata. Mugavus kuubis.
Näidised erinevatest filmisimulatsioonidest:
Fujifilm X-T10 + Fujinon XC 16-50mm f/3.5-5.6 OIS | 16 mm | ISO 200 | f/5 | 1/55 sek | Adobe Standard profiil (vaikeprofiil Lightroom & Adobe Camera Raw jaoks)
Väga kiirelt kujunes lemmikuks Classic Chrome filmisimulatsioon.
Monochrome + R mustvalge filmi simulatsioon koos punase filtriga. Lihtsalt ühe klikiga taevas ilusaks.
Teravustamine
Teravustamine Fujifilm kaameraga on nagu kahe teraga mõõk – väga hea abimees, mis kiikse tundmata väga kergelt kätte lõikab. Väga hea, kiire ning täpse tulemi saavutamiseks soovitan kasutada AF-S režiimi (ühekordne teravustamine) ning kasutades valgusjõulisemaid / lineaarse mootoriga (LM tähisega) objektiive. Ehk esialgset komplekti soetades on ka 18-55mm f/2.8-4 R LM OIS kit-objektiiviga väga kindla peale minek. Ehk valgusjõuline ja lineaarse mootoriga objektiiv suudab kaadri teravaks tõmmata sama kiirelt kui profiklassi Canoni või Nikoni digipeegel. Ühekordse teravustamise ajal ongi tegelikult Fujifilm kaamerad kõige paremas sõiduvees – siis on nad võrreldes konkurentidega samal tasemel kiiruse ja täpsuse osas ning erinevus jääb statistilse eksimuse sisse.
Kahjuks on teravustamise juures ka oma pahupool ning selleks on jälgiv/pidev teravustamine. X-Trans CMOS II sensori peale on pandud lisaks 77 kontrastituvastusega punktile ka 15 faasituvastusega, sügavustundlikku punkti. Need on just need teravustamispunktid, mis on võimelised liikuvat subjekti jälgima ning kaadrit neil teravana hoidma. Kahjuks on siin kaks aga-kohta. Esiteks on need liiga kaadri keskalale kokku surutud, mistõttu küljelt küljele liikuv subjekt jääb ikka fookusest välja. Olgugi, et uus lai jälgiv ala võimaldab kasutada ka kiiremaid kuid sügavustunnetusega kontrastituvastuse punkte, ei paku need efektiivset lahendust kaadri äärealadel subjekti jälgimiseks.
Omapärase lahendusega on kasutusel käsitsi teravustamise süsteemid. Ehk et – kaugusskaala kuvamine, focus peaking ning digitaalne split image on täitsa tavapärased lähenemised käsitsi teravustamisel. Kuid selle otsa on maandatud üks ülimugav variant – vajutades AF-L nuppu käsitsi teravustamise režiimis, aktiveeritakse autofookus ning kaader on hetkega terav. Niimoodi saad pildi kiirelt teravaks tõmmata ning käsitsi õiget punkti edasi jahtida.
Kahjuks tuleb siin veel peegelkaamerate üleüldine eelis välja – paljud enam-vähem samas hinnaklassis olevad suured hõimukaaslased suudavad hämaras kordi kiiremini ning täpsemalt teravustada, jättes X-T10 kergelt häbisse. Nimelt jääb Fuji tihti teravust lihtsalt jahtima või on punktile fikseerumine lihtsalt liiga pikk. Normaalse või hea tulemuse saamiseks tuleb aga ette keerata valgusjõuline (fiks)objektiiv ette – siis on X-T10 sõiduvees.
Siiski, kogu selle nurina peale tuleb veelkord öelda, et vähemekstreemsetes oludes oli X-T10 suurepärane kaaslane. Näiteks ühel päeval lasteaias lapsi pildistades ei jätnud väikeseid rüblikuid jahtides Fujifilm mind kordagi hätta, jäädes samale tasemele 5D Mark III’ga.
Video
Fujifilm’i kaamerad on tegelikult esmalt ikkagi pildistamiseks suunatud kaamerad ning alles viimaste mudelipõlvkondadega on hakatud mingil määral videosalvestusele tähelepanu pöörama. Fuji X-T10 kaamera on esmapilgul, vähemalt paberil, piisavalt võimekas kaaslane. Stereomikrofon, 2,5 mm mikrofonisisend ning täismanuaalse juhtimise võimalus filmimise ajal. Lisades sellele veel jälgiva teravustamise, peaks ju kõik korras olema. Aga ei!
Esimene kitsaskoht tuleneb sellest mitte-Bayeri tüüpi X-Trans sensori omapäradest. Siis, kui fotode jaoks pakutakse suurepärast detailsust ja värvi, jäävad just detailid ja värvid videosalvestuse ajal soovida. Ei vasta värvid ootustele, tihti taasluuakse valesti ning kerge moiré-efekt mis sisse poeb tihedama tekstuuriga aladel. Samuti ei ole Fuji jälgiv teravustamine samal tasemel, kui Sonyl või Panasonicul. Teravustab see kiiremini kui keskmine peegelkaamera, kuid hübriididest liigikaaslastele jääb järgi sörkima. Positiivsest küljest – filmisimulatsioon on vähemalt videosalvestuse ajal olemas.
Kokkuvõte
Pikka aega olen pildistanud täiskaader peegelkaameratega ning lõpuks enda jaoks avastanud, et poolkaadril ei ole absoluutselt mitte midagi viga. Igasugune ilkumine “väikese kaadri” osas ajab pigem naerma, kuna 36×24 mm sensor on võrreldes keskformaadiga ise samamoodi imepisikene. Panna siia juurde suhtumine, et hübriidkaamera ei ole õige kaamera, vaid peegel on – ning samal ajal ise Live View režiimis 90% ajast pildistades ning peegli eeliseid mitte kasutades. Igatahes, Fujifilm X-T10 hübriidkaamera on samal tasemel peegliga hõimukaaslastega ning tegelikult üleüldise pildikvaliteedi osas ei ole vahet kas kasutad poolkaader või täiskaader sensorit – tehnoloogia areng on need augud tublisti ära tasandanud.
Võttes lihtsate punktidega kokku X-T10 plussid ja miinused, saame lõpuks taandada Digitesti tulemused järgmisteks lauseteks:
+ Suurepärane pildikvaliteet kogu ISO tundlikkuse ulatuses
+ Väga hästi õnnestunud “retro” tootedisain
+ Mugav ja intuitiivne kasutada
+ Väga suure seadistamisvõimalusega – Q menüü ja erinevad juhtnupud
+ Kiire teravustamine fotorežiimis
+ Integreeritud WiFi & juhtimine nutiseadmest
+ Filmisimulatsioon foto- ja videorežiimis
+ Kontroll kaamera üle ka videosalvestuse ajal
+ Ülimugav elektrooniline pildiotsija
+ Elektrooniline katik & vaikne pildistamisrežiim
– 16,3 megapikslit võib lugeda juba natuke väheseks
– RAW faili kasutades ISO vahemik piiratud
– Liigväike puhver sarivõtte ajal
– Jälgiva teravustamise töökindlus
– Sisuliselt olematu videokvaliteet
Fujifilm X-T10 on väga korralik kesktaseme hübriidkaamera, mis toob ka kallimate kaamerate tehnoloogia tavakasutaja käeulatusse. See on kaamera, mis sobib tegelikult ka – isiklike kogemuste näidetel – suure täiskaader peegelkaamera kõrvale tagavarakaameraks, loomulikult esmaseks fotoaparaadiks kuid ka vana ja kohmaka säästupeegli väljavahetamiseks. Eeskujulik pildikvaliteet, intuitiivne kasutamine ning kõik see funktsionaalsus sümpatiseerivad nii algajat kui edasijõudnut. Eks väikesed tõrvatilgad selles magusas meepotis ole – filmimiseks ei sobi see kaamera sisuliselt üldse. Kui sa soovid aktiivselt pildistada ja filmida, vaata parem Panasonicu või Sony poole. Väga pildistamiskeskse lähenemisega, nagu me enamus oleme, ei ole jällegi kaugemale vaja vaadata. Sest X-T10 on ja jääb väga võimekaks ning soodsaks hübriidkaameraks.