Lugematute Roccati hiirte järel on mu tagasihoidlikule töölauale lõpuks taas maandunud ka üks klaviatuur Roccati sepikodadest – Roccat Suora. Kuigi oma füüsilistelt mõõtudelt on Suora kõige tagasihoidlikum mänguriklaver, mida mul proovida on õnnestunud, siis sisult on ta kuhjaga täis tuntud headuses Roccati-mõnu. Ehkki oma mänguriprofiililt olen rohkem hiireinimene, siis ometi suudan suurepäraselt hinnata ka korralikku klaverit (loe: klaviatuuri). Ning tunnen kvaliteedi ära juba peale vaadates.

 

Et Roccat Suora on tavaklaviatuurist tunduvalt väiksem, siis saab sellest aru juba roocatlikult sinimusta pakendit vaadates, mis võib poeriiulil hõlpsalt suuremate klaviatuuride taha kaduda. Pakendist välja võttes tundub ka klaviatuur ise kuidagi pügatuna-kärbituna. Ei mingeid randmetugesid, eraldiasuvaid klahve makrodele, profiilidele ja muudele mängurite jaoks olulistele vidinatele. Annab aga esialgne võõristus järele, siis hakkab selline minimalism isegi meeldima. Kujutan ette, et just selline peaks olema klaviatuur hardcore häkkeritel, progejatel ja mänguritel. Sest kõik vajalikud klahvid on osavalt nö tavaklahvide alla peidetud. See tähendab, et nooleklahvidest ülal asuvatel ning osadel numbriklahvidel on topeltfunktsiooni, kui klaveril käivitada “Game mode”-funktsioon. Selle jaoks on omakorda spetsiaalne klahv klaviatuuri paremas ülanurgas. Lisaks on Roccat leidnud klaviatuuril ruumi ka eraldi meedianuppude jaoks.
Klaviatuur on varustatud tekstiilkattega kaabliga nagu Roccatile juba omaseks hakkab saama. Kuigi tekstiilkaabel kipub rohkem külge võtma igasugust tolmu ning seega kiiremini määrduma, eelistan ma seda külmale ja näotule kummikaablile.

Täiesti arusaamatutel põhjustel on Roccat lisaks klaviatuurile karpi lisanud ka pabermanuaali õpetusega, kuidas klaviatuuri installeerida. Halloo, meil on siin 21. sajand ning igas mänguriarvutiga majas on enam kui tõenäoliselt ka internet. Või siis loodab Roccat leida oma klaveritele potentsiaalset turgu arengumaades, kus interneti kättesaadavus veel haruldane on. Well, siin võiks neile väikese pettumuse valmistada, sest olukorras, kus klaviatuuri hinna eest võiks terve külatäis endal nädala või paar kõhu täis süüa, on tarbijaskonna eelistused siiski suhteliselt elementaarsed.

 

Esimestel kokkupuudetel Roccati tarkvaraga meenutas see oma sätete rohkuselt ja keerukuselt pigem lennuki piloodikabiini. See polnud eriti intuitiivne ning keskmisele kasutajale ilmselgelt overkill. Anti nagu öeldud kogu raha eest, aga seda oli lihtsalt liiga palju. Viimase aasta jooksul on aga see tarkvara sooritanud hiiglasliku tiigrihüppe intuitiivsuse suunas. See tähendab, et võimalusi on endiselt ka kõige keerukama peenhäälestuse jaoks, kuid kuid see on kuidagi diskreetselt varjatud, pakkudes kasutajale esmalt vaid kõige esmasemaid valikuid. Nii ei võta sätete rohkus algajal silme eest kirjuks ning proff leiab kenasti üles kõik vajamineva peenhäälestuseks. Avastamisrõõmu peaks Roccati tarkvara pakkuma igatahes kõigile.
Kui varasematel kordadel on mulle pakkunud pisut peavalu Roccati hiire või klaviatuuri valgustuse kontrolli alla saamine, siis seekord kulgeb kõik valutult. Tõsi küll, valgustuse värvi valida ei saa, vaid see on roccatlikult sinine. Küll aga on võimalik muuta valgustuse režiimi st valgustus võib olla ühtlane, see võib pulsseerida või nö hingata.

Naljaka kiiksuna on Roccat sätetesse lisanud ka võimaluse lisada klahvivajutustele mingi heliefekt. Valida on nelja erineva heli vahel, millest minu lemmikuks sai mõistagi klassikaline kirjutusmasina efekt. Nn Sci-fi- ja Beam-efektid aga võivad lisada värvi mõnele kosmoseteemalisele madinamängule. Kuigi minu kõrvale võivad need efektid üsna kiiresti tüütuks muutuda. Naljakaks aga muudab asja see, et Suora mehhaanilised klahvid teevad ise sedavõrd valju häält, mis edukalt konkureerib kõlaritest kostva kirjutusmasina klõbinaga. Selleks, et heliefektid domineerima hakkaksid, tuleb arvuti helitugevus keerata selliseks, et kokkuvõttes võib müratase juba häirivaks muutuda.

 

Hoolimata on minimalismist on Suoraga tööd teha sama hea kui tavalise täismõõdulise klaviatuuriga. Hämmastaval kombel ei häiri eriti ka minu jaoks ülimalt harjumispärase randmetoe puudumine. Kõik klahvid on samadel kohtadel, st midagi pole puudu ega üle. Minu jaoks on muidugi kõige krooniks mehhaaniliste klahvide klõbin ja mõistagi ka nende reageerimiskiirus ja -kindlus. Suora klahviklõbin on hele ja ergas, eristudes diametraalselt näiteks minu Logitech G710+ klahvikõlast. Kusjuures mõlema mudeli juures peaks olema kasutatud just vaiksemat Cherry MX Brown klahvitüüpi.

Tegelikult aga ongi Roccat Suoras peidus koguni kaks klaviatuuri, millest mänguri oma käivitab klaveri paremas ülanurgas asuv “Game Mode“-klahv. Geniaalne ja lihtne. Tõsi, ka nö töörežiimis on klaviatuurile mahtunud ka näiteks klahvid helitugevuse muutmiseks või heli täielikuks vaigistamiseks. Fn-klahviga aga saab anda klahvidele omakorda veel lisafunktsioone. Ühesõnaga peidavad Suora tagasihoidlikud mõõtmed endas palju enamat, kui esmapilgul välja paistab.

Klaviatuuri kõhu all on peidus piisava pikkusega jalad ning kuigi tavaliselt ma teiste klaviatuuride juures neid ei kasuta, siis Suora juures muutsid nad kasutamise minu jaoks huvitaval kombel sobivamaks st käte asend muutus mugavamaks.

Iseasi on aga see, kellel on vaja sellist väikesemõõtmelist klaviatuuri. Esimese asjana turgatavad pähe võrgupeod jms, kus tuleb klaviatuuri endaga kaasas tassida. Ometigi ma Suorat siiski niisama lihtsalt seljakotti ei torkaks. Kuigi Roccati koostekvaliteet on vaieldamatult üks parimaid, siis jälitaks mind siiski väike hirm, et mõni klahvidest võib klaveri kotist võtmisel millegi taha kinni jääda ning ära murduda. Seega oleks sellele vaja mingit vutlarit või ümbrist. Ilmselt muidugi piisaks ka kui klaver oma hoodie’sse mähkida, kuid midagi konkreetsemat ja kindlamat tagaks suurema südamerahu.

Teise variandina sobib Suora olukorda, kus napib lauapinda. Kus laud on lihtsalt väike või näiteks täis erinevaid töömaterjale, raamatuid, pabereid jms kraami.

Kolmandaks sobib Roccat Suora inimesele, kellele on lihtsalt minimalism südamelähedane, kelle lipukirjaks on Less is more. Spartaliku välimusega Suora on vaieldamatult ka visuaalselt atraktiivne, tegu on kontseptuaalse ja läbimõeldud disainiga. Selline sobib samaväärselt hästi nii häkkeri pizzakarpide ja juhtmepundarde vahele kui ka kõrgläikega kontorilaua lagedale väljale.

 

Minu töölaualt on läbi käinud mitmeid erinevaid tippklassi klaviatuure ning hoolimata oma plussidest on need mind seni suhteliselt külmaks jätnud. See tähendab nende seas pole senini olnud Seda Õiget. Igal erineval mudelil on olnud oma plussid, kuid ka omad miinused. Paraku aga on neil puudunud oma isikupära. Well, Roccat Suora’l on see vaieldamatult olemas. Esiteks on selleks vaieldamatult klaveri välimus. Teiseks aga see, et tootele on lähenetud kontseptuaalselt. Palju väheses võiks olla Suora hüüdlauseks. Ideega asjad aga mulle meeldivad ning seega oli mul suur kiusatus Suora päris enda omaks teha. Ainukeseks takistuseks sellele sai aga minu ustav lahinguratsu Logitech G710+, mille väljavahetamiseks mul esialgu lihtsalt pole põhjust.

Kui mõnel minu heal lugejal aga vajab klaviatuur väljavahetamist, siis võin julgesti soovitada seda iseloomuga ja isikupärast ning mitmete võimalustega klaviatuuri, mis vaieldamatult esindab mehhaaniliste klaviatuuride paremikku.

Kuigi Roccat Suora pole just kõige odavam klaviatuur, jääb selle hinnatase siiski märgatavalt alla teistele tippklassi mudelitele ning on väärt iga senti, mis selle eest välja käia tuleb.

• Roccat Suora mehhaanilised klaviatuurid Photopointis 99,99 € »