Aga evolutsioon jätkus muidugi. Inspire 2 toodi välja live-showga, kus filmiti action-stseen reaalajas otse ajakirjanike silme all. Sündis see nii →

Tänu koostööle Photopointiga ongi alates tänavusest aastast on mu töövahendiks Dji Inspire 2. See on üsna kompromissivaba taevane vormel ning tal on 1. versiooni ees olulisi tugevusi, mille kõige märkimisväärsem osa on minu hinnangul turvalisus ning ka üldine sooritusvõime. Need on väga, väga olulised elemendid.

Kompassid ja muud lennusensorid on duubeldatud. Kui Inspire 1 viskas aegajalt erroreid ning kippus manuaalrezhiimi minema, mis oskamatu piloodi puhul tähendas “drooni naasmist Hiina” (loe: nägemist!), siis Inspire 2 puhul pole mul poole aastase kasutamise järel seda kordagi juhtunud. Samuti on kõhualune visuaalne maapinna jälgimine oluliselt võimekamaks tehtud. Väga, väga töökindel püss senise kogemuse põhjal.

Parendatud signaalilevi. Samuti on parendatud signaalilevi, pakkudes kilomeetreid levitulatust, erinevaid sagedusi, mille vahetamine on automatiseeritud.

2 kaamerat. Tal on 2 kaamerat – üks on pööratav fotokaamera ja teine piloodikaamera, mis näitab alati otse ette. See on eriti praktiline siis, kui drooni manageerib 2 inimest – üks lendab ja teine krutib kaamerad 360 kraadi. Seda tehakse tavaliselt videotööstuses, fotograafid on rohkem soolomehed.

Kusjuures Inspire 2 on ainus, kellel on ülespoole vaatav sensor, mis just siseruumides praktiline, aga ka näiteks puuvõrade all liigeldes.

Põrkesensorid. Esisuunal, all ja üleval on Inspire 2 varustatud põrkesensoritega, mis ei lase kuhugi otsa lennata. Okei, traati see ei pruugi näha, aga läbi seina lennata küll ei lase. Kusjuures Inspire 2 on ainus, kellel on ülespoole vaatav sensor, mis just siseruumides praktiline, aga ka näiteks puuvõrade all liigeldes. Samas on siin arenguruumi, sest näiteks Phantom 4 on varustatud horisontaalil juba 360 kraadiste sensoritega kui I2 on veid esisuunalisena. Eks järgmine mudel korrigeerib ka selle. Seega mina keeran liikudes pigem nina alati ette või jälgin teist, piloodikaamera pilti.

Topeltakud. Siin on mitu head külge. Esiteks oli minu jaoks Inspire 1 kõige suurem miinus kasutusmugavuses ca 10 min lennuaeg. Iga maandumine ja tõus on topeltohtlik, lisaks see piin, kui on loetud minutid valgust ja sa pead tulema akut vahetama. Aargh, mitu korda olen ma hea valguse seetõttu kaotanud!

2 akut. Inspire 2 on aga 2 akut, mis tähendab ca 20 min lennuaega, aga ka tõrkekindlust – kui tõesti üks aku maha sureb, suudab ka teise akuga kenasti maanduda. Mul endal on 8 akut, seega 4 täislennu jagu võimu. Lisaks meie kliimas ülipraktiline omadus – I2 akud on sisseehitatud soojendusmehanismiga, st nad ei külmu läbi ega lõpeta tööd vaid suudavad end ise töökorras hoida ka pakasega. Äge! Ja oi kui palju turvalisem.

Laadimise hub. Kaasas on kohe ka laadimise hub, kuhu käib korraga külge 4 akut, millest 2 laetakse üheaegselt. Kuna mul akusid on rohkem, on mul 2 hub’i ja muidugi ka autolaadija.

Inspire 2 on võimas – sport mode’s on see lausa kõhedusttekitav, kui droon ca 100km/h lendab. See on väga praktiline, kui vajad kiiret liikumist viimase valguse püüdmisel.

Võimsus. Inspire 2 on võimas – sport mode’s on see lausa kõhedusttekitav, kui droon ca 100km/h lendab. See on väga praktiline, kui vajad kiiret liikumist viimase valguse püüdmisel, kindlasti aga ka video puhul näiteks rallit filmides. Dji ongi end hästi positsioneerinud WRC filmimisse. Uskumatu on nii kiirendusvõime (Teslaga sarnane) kui ka pidurdusvõimekus. Uhh, vahest tekitab külmavärinaid! Vaata WRC videot siit.

Uus kaamera. Inspire 2 tõi kaasa uue kaamera Zenmuse X5S. Sellel on uus stabiilsem ja mugavam kinnitus, 21 Mpx sensor, samas pilt on müravabam, stabiilsem gimbal. Jätkuvalt Micro Four Thirds standardiga ühilduv. Mina kasutan peamiselt kitina kaasasolevat 15mm (mis on üllatavalt hea), lisaks 25mm Olympust ning 45mm Olympust. Lisaks plaan hankida uus kiidetud lainurk Laowa 7,5mm, mis spetsiaalselt droonidele mõeldud. Ekvivalent on neil kõigil MFT standardist johtuvalt x2 ehk 30, 50, 90, 15mm.

See annab ühe suurima eelise tegelikult Phantomi-seeria ees, kus on kasutusel vaid fikseeritud lainurk. Fotograaf teab, et iga objekt vajab oma lähenemist, seega objektiivide vahetusvõimalus on must have.

Inspire 2 puhul on kaamerasüsteemis ka oluline muutus – peamine töötlusaju on nüüd drooni sees, kaameras endas on vaid sensor. Drooni sees on ka võimalus aktiveerida või kohe osta RAW video funktsionaalsus. Video pole küll eriti minu teema, aga videomeestele on see kindlasti oluline.

2016 lõpus tuli turule Dji Phantom 4 Pro, mis on esimene soodsama poole (alla 2000€) droon, millel on senistest kordades suurem 1 tolline sensor. See on kõva samm üles varasematest Phantomitest. Siiski nii pildikvaliteedilt kui objektiivide poolest on neil Inspire 2 suhtes selge klassivahe, eriti raskemates valgusoludes.

See on võrdluses umbes nagu ühe objektiiviga poolkaaderpeegel vs vahetatavate objektiividega täiskaaderkaamera. Aga vahe pole enam nii suur, küll aga on jätkuvalt suur hinnavahe – kordades. Ja see ongi vast I2 puhul kõige hoomatavam miinus.

Samas on see ka okei, sest hoiab profi ikkagi omal tasemel, kes on valmis oma töövahendisse investeerima, et pakkuda kõrgemat kvaliteeti. Peegelkaameratega on ju sama lugu – profi peegelkaamera ja objektiivid on kindlasti kordades suurem investeering kui keskmisel pereemal oma esimese peegliga, samuti on vahe kvaliteedis.