Roccat Leadr lahinguhiir on ehteks igale lauale :: Digitest
Arvustust kirjutama asudes oli mul kange isu toppida pealkirja mingi tobe vihje liidripositsioonile või lihtsalt mainida midagi seoses juhtimisega (juhtima – to lead ing.k). Ilgelt nõme ja üheplaaniline, õnneks suutsin ma sellest hoiduda. Sest Leadr ise pole mingil juhul nõme, lame ega üheplaaniline. Vastupidi, tegu on kindlasti ühe atraktiivsema Roccati poolt toodetud närilisega kõikide nende seast, mis minu käte vahelt läbi on käinud. Miks, seletan pikemalt juba allpool.
Lisaks erineb Roccat Leadr ühe asja poolest kõikide nende kümnete ja sadade Roccati, Razeri ja teiste tootjate hiirtest, mis minu töntside sõrmede vahelt läbi on käinud.
Pakend ja välimus
Kui ma Photopointi poodi hiirele järgi läksin, siis võtsin kaasa ühe keskmise suurusega üleõlakoti, lootuses Leadr sinna mugavalt ära mahutada. Paraku ma eksisin. Hiirekarbi ümbermõõt ületas kotiava mõõdu mitte küll väga palju, kuid piisavalt, et karp kaupluse kilekotti panna. Roccat ilmselt loodab hiire vastu respekti tõsta juba paljalt pakendit vaadates. Vaieldamatult tõsine tükk.
Pakend ise ei erine oluliselt teistest Roccati hiirekarpidest (kui siis ehk ainult suuruse poolest). Värvigamma pole imagomuutuseid üle elanud, vaid on endiselt must siniste ja valgete lisanditega. Klassika, ühesõnaga.
Täiesti tuttavliku välimusega on ka Leadr ise. Tegelikult on see üks-ühele koopia minu praegusest lemmikhiirest Roccat Tyon’ist.
Tegelikult on Leader üks-ühele koopia minu praegusest lemmikhiirest Roccat Tyon’ist.
Õigupoolest kaks erinevust siiski on. Esiteks värviskeem. Kui mu Tyon on must valge seljaga või valge mustade külgedega, siis Leadr on üleni ähvardavalt must. Ainukesed värvilaigud on hiire sabaosas asuv värvilise valgusega peenejooneline Roccati logo ning hiire rullik, mille külgedelt samuti värvilist valgust immitseb.
Teiseks erinevuseks: Leadr on juhtmevaba. Loomulikult võib hiirt kasutada ka juhtmega ühendatult, kuid Roccat on astunud ekstrasammu, et seda ei tehtaks. Aga sellest sammust hiljem. Ahjaa, potentsiaalne hiirekaabel on mõistagi tekstiilikattega nagu liidrirollis olevale hiirele sobib. Niinii, suutsingi oma tobeda liidrikalambuuri ellu viia.
Tarkvara
Nagu ma varem juba korduvalt kirjutanud olen: Tegelikult olen ma Roccati ülikonfigureeritavat tarkvara kiitnud juba õige mitmes arvustuses. Lihtsus ja intuitiivsus on tarkvaraarenduse märksõnadeks kõikjal maailmas ning erandiks pole ka Roccat. Ehkki endiselt lähenetakse hiire tarkvarale saksaliku põhjalikkusega, siis on täpsemad tuunimissätted mugavalt ja maitsekalt silma alt kaugemale koristatud, et mitte algajat kasutajat infoküllusega segadusse ajada. Kogenud kasutaja aga leiab endale vajalikud sätted üles ilma liigse peamurdmiseta. Ehkki minu läbisaamine Razeri tarkvaraga on parem, siis vaieldamatult võin ma anda Roccatile esikoha arvestades selle tarkvara kiiret arengut. (vt ka Roccat Kone EMP kullisilmsel arvutihiirel on Porsche geenid)
Ometi on mul visata üks ebamäärase suurusega kivi selle tarkvara kapsaaeda. Nimelt pole mul endiselt õnnestunud selle abil endale allutada hiire valgustust. Täielikult allutada.
Asi on selles, et minu tahtele alistub seal nii valgusrežiim st see, millise sageduse ja intensiivsusega valgus pulsseerib. Või ei pulsseeri. Küll aga puudub mul kontroll selle valguse värvi üle. Suure tõenäosusega võib viga olla tooli ja klaviatuuri vahelises filtris ja ilmselt on mul selles tarkvarapadrikus jäänud märkamata mingi aken, kust linnuke ära võtta või sinna panna. Äkki sinul, armas lugeja, õnnestub see paremini. Aga kuna antud kiiks hiire mängitavust absoluutselt ei sega, siis jalgu ma siin eriti trampima ei hakka. (vt ka Roccat Tyon arvutihiire esimesed veerand aastat)
Tarkvara alla lisaks ka ühe nö arvustaja probleemi. Miskipärast on Roccat kindel, et ühel normaalsel kasutajal üle ühe Roccati arvutihiire korraga käes ei ole. Roccat Swarm oleks tegelikult nagu raamtarkvara, kuhu lisada erinevaid hiire, klaviatuuri või kõrvaklapidraivereid. Paraku aga reaalses elus see nii lihtsalt ei käi. Iga kord, kui püüan testitavale hiirele draiverit alla tirida tuleb sellega koos kogu Swarm ja ma pean tegema reinstalli kogu tarkvarasetile. Seega ei saa ma kasutada samaaegselt kahte erinevat Roccati hiirt, kuigi hetkel mul selline võimalus isegi oleks.Lisaks pakub Swarm viimasel ajal pidevalt mingeid uuendusi, mida ta samas aga alla ei laadi. Mängimist see mõistagi ei sega, kuid arenguruumi tundub Roccatil olevat.
Kasutamine
Tänapäeva tipphiired on veidi nagu tipptasemel nutitelefonid. See tähendab, et nende kasutuskogemus sõltub eeskätt nende funktsionaalsusest. Kui oled välja valinud endale sobiva suuruse ja kuju, siis edasine kasutuskogemus erinevate firmade puhul enam suuresti ei erine.
Kasutuskogemuse mõttes on Leadril oma eelkäija Tyoni ees kolm olulist erinevust: juhtmevabadus, 12000 punktine DPI ja mis kõige põhilisem… laadimisdokk. Jajaa, vähemalt minu jaoks oli Leadri kõige silmapaistvamaks omaduseks, lisaks Roccati kõrgele kvaliteedile, just laadimisdokk. Kuigi dokk ju otseselt hiire kasutamisse ei puutu, siis tegelikult on ka hiire mittekasutamine osa kasutamisest. See tähendab, et oluline on ka see, mis toimub hiirega siis, kui see mööda hiirematti ringi ei liigu.
Kasutuskogemuse mõttes on Leadril oma eelkäija Tyoni ees kolm olulist erinevust: juhtmevabadus, 12000 punktine DPI ja mis kõige põhilisem… laadimisdokk.
Roccat Leadri dokk on tõepoolest silmapaistev ning muudab selliseks ka sinna asetatud hiire. Tegu on keskmise suurusega väärika välimusega peaaegu püstloodis seisva plastplaadiga, mille keskel on hiire paigutamiseks peaaegu märkamatu eend. Hiir kinnitub laadimisel sellele eendile ning ülejäänud plaat moodustab hiirele selleks ajaks edeva, samas soliidse raamistuse.
Selline dokk sobib suurepäraselt nii mänguri kui ka suurfirma juhi lauale, kuigi doki allservas põlevad sinakad tuled ei pruugi päris kõigile meelepärased olla. Kahjuks neid ei saa kustutada isegi hiire tarkvara abil. Vähemalt mina selleks eraldi võimalust ei näinud.
Igatahes käib Leadri dokki paigaldamine ülimalt mugavalt võrreldes kasvõi ühe minu lemmiku Razer Ouroborosega ja see on minu jaoks antud hiire juures suureks plussiks. Võibolla isegi põhiliseks plussiks lisaks kõigile ülejäänud Roccat Tyoni plussidele.
12000 DPI-d kõlab ka muidugi ahvatlevalt, aga minul isiklikult puuduvad sellised ekraanipinnad, kus selliseid numbreid kasutada. Küll aga võib olla sellest abi olukordades, kus on arvutile taha ühendatud näiteks 42-tolline või veelgi suurem televiisor.
Kokkuvõtteks
Kui sulle meeldib, et su hiirel on palju nuppe (aga mitte liiga palju), juhtmevabadus ja peaaegu kosmiline DPI, siis on Roccat Leadr kindlasti üks sinu valikutest. Kui sulle aga lisaks eeltoodule meeldib ka korrastatud ning esteetiliselt nauditav keskkond, siis on Roccat Leadr sinu ainukeseks valikuks. Töötegemisel pole arvutihiire roll nii suur kui mängimisel, kus arvutihiire tähtsust on raske ülehinnata. Roccat on nüüd lõppude lõpuks osutanud väärilist austust iga mänguri lahutamatule kaaslasele ja püstitanud sellele maitseka monumendi, mille võiks iga hiiresõbralik arvutimängur endale lauale püsti panna. Lõpetuseks taaskasutan siin veel lõiku ühest oma eelmisest arvustusest:
Kokkuvõtteks jään ma enda juurde – Roccat Tyon Leadr on hiirekuningas. Vähemalt nende jaoks, kes eelistavad oma aega mööda saata MMO-de, FSP-de ja erinevate kihutamismängude (X-Celerator nihik hiire vasemal küljel) seltsis. Nii et kui su hiir vajab väljavahetamist, siis pole muud kui hoiupõrsal pea maha ja vutt-vutt Photopointi Tyon’i Leadri järgi.