Kui ma kuulsin, et Roccati uue hiireseeria nimi on Kain, olin ma sellisest nimevalikust üllatunud. Seniste skandinaaviasugemetega nimede kõrval korraga üks täiesti piibellik. Teatavasti tappis juba üsna Piibli alguses karjakasvataja-nomaad Kain oma põlluharijast venna Abeli. Ning sellest alates pidavat ta põgenema ja kahetsema oma teo tagajärgi. Kuigi nimevalik on üllatav, on mängurihiirele siiski sobivam mõrtsuka (mis sest, et vennatapja) kui põllumehe nimi. Vendasid aga samas Roccati Kaini-seerias jätkub… 100, 102, 120, 122. kaks venda on mustad, üks valge ja üks mustvalge.

Igatahes maandus ühel päeval minu lauale koguni kaks Kaini – 102 ja 120. Esimesel hetkel ma muidugi rõõmustasin, et on arvustamiseks mitu hiirt, aga kui ma nende andmetega tutvusin, siis muutusin veidi murelikuks, kas ma suudan neist mõlemast täispika arvustuse kirjutada ennast kordamata. Lähemalt mõlemaga tutvust tehes mu mure hajus. Ehkki ühest seeriast, olid need piisavalt erinevad.

 

Roccat Kain 102 Aimo on vaieldamatult silmatorkava välimusega – must-valge. Tegelikult on ta väga ühte nägu minu vana hea Roccat Tyoniga, nii et neid võib põhimõtteliselt vennaks ja õeks pidada. Või siis vendadeks. Ainult, et Kain on märgatavalt väiksem ja ilmselt ka noorem. Niisiis on sellel Kainil valge selg ja mustad küljed.meenutades veidi mingit futuristlikku sõidukit. Hiire kuju on praktiliselt täiesti sümmeetriline, kui välja jätta vasemal küljel pesitsevad pöidlaklahvid. Mis põhimõtteliselt ongi pealtvaates suhteliselt märkamatud.

Kain 102 näeb välja minimalistlik, lihvitud ja puhas. Roccat ise väidab, et on selle hiirteseeriaga kaks aastat vaeva näinud ning seda on tõepoolest ka hiirest näha. Tundub, et kõik on millimeetri pealt paika pandud ja omal kohal. Ainus, mis veidi odavavõitu välja näeb on hiire kaabel, mis on tekstiili asemel kaetud lihtlabase kummi või kummisarnase ainega. Tõsi, Roccat lubab, et see kaabel paindub 37% rohkem, jättes aga targu mainimata, millest rohkem.

Üks osa Kain Aimo suguvõsa välimusest on vaieldamatult Aimo-valgusrežiim, mis peaks ülejäänud Aimo-perekonna toodetega harmoonias koostööd tegema. Kain 102-el töötab see ideaalselt, ainult et ainukeseks valgusallikaks kogu hiirel on rullik ja seda ei ole just väga palju.

Tarkvara on harmoonias Kaini füüsilise olemusega. See on minimalistlik, viimistletud ja tõhus. Kontsentraat kunagisest Roccati külluslikust tarkvarast, mis meenutas lendurikabiini oma näidikute rohkuse poolest. Tunnistan ausalt, et peale klahvifunktsioonide muutmise ja DPI suuruste paika sättimise mul muude sätetega asja eriti pole olnudki, sest võistlusliku e-spordiga ma ei tegele. Kõik vajalik on hõlpsasti leitav ja mugavalt käeulatuses.

 

Kui Roccat Kain 120 üllatas mind oma kerguse ja kiirusega, siis Kain 102 puhul olin ma kõigeks selleks valmis ning üllatusmoment jäi ära. Mõnutunne aga jäi. Kui ma Kain 120 puhul ütlesin, et ma puutusin esmakordselt kokku nii kiire ja kerge hiirega, siis suutis mind Kain 102 üllatada hoopis teise nurga alt. Nimelt võttis mu käsi selle Kain 102 hetkeliselt omaks, oli tunne nagu oleks seesama hiir juba aastaid minu hiirematil asunud ja mina teda sealjuures mõistagi kasutanud. Sellist kogemust pole mul samuti varem ühegi teise hiirega olnud, ikka on olnud mingi harjumisprotsess ja kohanemistsükkel. See oli tõeline vau-efekt. Ma ei julge lubada, et kõigil kasutajatel see tekib, aga mind suutis see igatahes üllatada. Kaalusin küll võimalust, et seda võis põhjustada minu põhilise hiire Roccat Tyoniga sama värviskeem, kuid käsi, mis hiirega kokku puutus ju hiire värvi ei näe ega tunne. Küll aga tundsid sõrmed, et hiire mustad küljed olid meeldivalt karedad, mitte viimase võimaluseni siledad nagu hiirtel reeglina on. Seda tunnet ma näiteks Kain 120 juures ei mäletanud. Aga Kain 102 puhul oli esimene tunne – milline mõnus ja kare pind!

Kas ma seda juba mainisin, et Kain 102 on erakordselt kiire ja kerge? See on neil ilmselt perekonna viga, et need nii kergejalgsed on. Kui me nüüd liidame selle kiiruse ja momentaalse käega sobivuse, siis saame täiesti võitva kokteili. Paraku mitte minu jaoks, sest mängimiseks vajan ma hiirel pisut enam klahve, kui Kainid mulle pakkuda suudavad, see juba kord on MMO-de needus ja mõnu.

Küll aga oleks see Kain 102 suurepärane tööhiir olukorras, kus hiirelt liiga palju klahve ei nõuta.

Samuti pole ma eriline valge hiireselja fänn. See lihtsalt tundub koguvat mustust märksa kiiremini kui mistahes muu hiir. Valge pind tundus mulle määrdununa juba esimese kasutuspäeva õhtuks. Õnneks oli see ainult tunne, tegelikkuses lood nii hullud polnud. Aga üldiselt soovitaks hiirt kasutada pigem puhaste kätega.

 

Kui teie põhiliseks mängužanriks pole MMO-d, siis arvan, et paremat hiirt selles hinnaklassis ja funktsionaalsuses on raske, kui mitte võimatu leida. Hiir on väga kiire ja äärmiselt mugav, klahvikäik on filigraanselt konkreetne ja täpne.

Kui muidu on minu lemmikud suurema funktsionaalsuse ja kõrgema hinnaga hiired, siis antud kahest Kainist valiksin ma ise kasutamiseks pigem odavama ehk siis Kain 102 ja see on minu puhul väga haruldane otsus. Reeglina mulle meeldib, kui mul on vilesid-kellasid rohkem, kui vaja läheb, aga Kainide puhul see nii ei ole. Kusjuures mind ei suuda isegi ahvatleda Kain 120 DPI, mis ulatub 16 000-ni. Seda on peaagu topelt kui Kain 102 8500 DPI. Aga mul lihtsalt ei lähe seda kosmilist DPI-d ilmselt mitte kunagi vaja. Kui teil läheb, siis soovitan muidugi eelistada Kain 120-et, minule endale on aga 8500 DPI täiesti piisav.

Samuti soovitaks seda soojalt neile, kelle päevatöö on hiireliigutamine. Suhteliselt mõistliku hinna eest saab Roccat Kain 102 näol tõeliste profihiire, mille juures pole midagi juhuse hooleks jäetud. Tubli töökaaslase pikkadeks aastateks.

 

Roccat Kain 102 Aimo Photopointi veebikaubamajas »