Juhtmevabadus teeb maailmas peatumatut võidukäiku. Telefonide poolt alustatuga on liitunud arvutihiired-klaviatuurid, kõrvaklapid, telefonilaadijad ning nüüd on järg kõlarite käes. Ning kõlarite all ei pea ma siin silmas mitte neid erineva suuruse ja võimsusega topsikesi, mille helidega noored avalikus ruumis vanemaid inimesi piinavad.

Juhtmevabadusega on liitunud ka päriskõlarid, mille heli ka nõudlikuma maitsega kuulajat rahuldab. Ehkki kvaliteetsema heliga mobiilsete Bluetooth kõlarite turul laamendavad JBL ja Bose ning koduste juhtmevabade kõlarite seas püüavad pilku Bang & Olufsen ja harman kardon, siis asjatundjad, ja isegi mitte väga asjatundjad, teavad, et vähemalt koduste st mittemobiilsete juhtmevabade kõlarite maailmas on number üks kaubamärgiks Sonos. Ning Sonose pesamuna on One (Gen 2) nutikõlar.

 

Sonos One on saadaval kahes värvitoonis – valges ja mustas. Kui minu kätte sattunud valgel eksemplaril poleks peal Sonose logo, siis võiks seda Apple’i tooteks pidada ja minu jaoks on siin tegu komplimendiga – meeldiv minimalism, millest õhkub juba kaugele kvaliteeti. Isegi kõlari pealmisel küljel särav üksik valgusdiood apple’iliku valget valgust ja midagi pole üle, midagi pole puudu.

Suuruse poolest ei erine ta eriti Apple’i HomePod’ist, ainult et kui HomePod on silindrikujuline, siis One on pigem kandiline, aga meeldivalt ümarate püstservadega. Kõlari peal asuvad lisaks tagasihoidlikule valgusallikale ka stiilsed puutetundlikud klahvid helitugevuse reguleerimiseks.

Kui väliselt tundub One isegi õhulisena, siis seda kätte võttes saab aru, et tegu on tõsise tükiga ja koostekvaliteeti ei jää tõepoolest alla ka maailma kõige väärtuslikuma firma toodangule.

 

Maailmas on mitmeid näiteid, kus suurepärase raudvara tootja ei saa hästi hakkama tarkvara loomisega ja vastupidi – keskpärane raudvara on varustatud suurepärase tarkvaraga. Sonose puhul on asi kenasti tasakaalus. Ehkki Sonos S2 rakenduse loogika pole mulle päris harjumuspärane, siis on see piisavalt intuitiivne ja piisavalt võimalusterohke.

Erinevate kõlarite ühe ’katuse’ alla viimine käis kiiresti ja sujuvalt ning samuti käis nagu lepase reega kõlarite haldamine. Ehkki ühte tarkvara poolt pakutud võimalust mul kasutada ei õnnestunud. Nimelt Trueplay peenhäälestust, mis peaks kõlari jaoks nö kaardistama ruumi, kus kõlar paigaldatud, ei õnnestunud mul lõpuni viia korduvatest katsetest hoolimata. Ühe võimalusena näen siin seda, et mul ei õnnestunud tagada peenhäälestuseks vajalikku täielikku vaikust, sest elan linnakorteris ning muuhulgas nagises jalge all parkett, kui ma kõlarit häälestada proovides oma telefoniga tuba mööda ringi liikusin. Aga ma kahtlen, et see häälestus minu pooltreenitud kõrvale midagi märkimisväärset oleks lisanud.

Muuhulgas pakub tarkvara laialdast valikut erinevaid voogesitusteenuseid, millega saab Sonose kõlareid integreerida. Lisaks Spotify’le ja Apple Music’ule oli seal terve pinu erinevaid populaarseid ja vähepopulaarseid voogesitusplatvorme nii et kasutajale peaks avastamisrõõmu jätkuma.

Veidral kombel aga ei avastanud ma pakutava seast Tidal’it, mis on ilmselt populaarseim hi-fi kvaliteediga heliedastusplatvorm. Üldiselt, aga meeldib mulle hoopis see, et saan Sonose kõlareid juhtida läbi nii Spotify kui Apple Music’u (AirDrop) rakenduste ja Sonose enda rakendusega eriti tegemist ei teegi.

 

Sonos One (Gen 2) on oma loomu poolest nutikõlar, aga kahjuks mitte Eestis. Kuigi kõlarisse on integreeritud nii Alexa kui ka Google Assistent’i tugi, siis Eestis pole nende mõlemaga teha eriti midagi – see tähendab, et Eestis need lihtsalt ei tööta. Vähemalt veel ei tööta.

Minu jaoks isiklikult see probleem ei ole, sest ma ei kasuta häälkäskluseid isegi oma telefoniga. Põhiline aga, et Sonos One on soodsam, kui valdav osa teisi nutikõlareid, kuid heli poolest ületab ta enamikku nende seast, kui mitte kõiki. Need, kes aga kindlasti tahavad kõlarit hääljuhtimisega kasutada, peavad selleks appi võtma Apple AirPlay2 ja Siri.  

 

Olgu selle nutikusega kuidas on, kuid kõlari juures on kõige olulisemaks näitajaks siiski heli. Ja see on ka üheks põhjuseks, miks on just Sonose kõlarid maailmas sedavõrd edukad.

Oma paarikümne sentimeetrise kõrguse kohta on Sonos One mudelil nii mõndagi öelda. One täidab keskmise suurusega (u. paarkümmend ruutmeetrit) ruumi kvaliteetse heliga ära ilma suurema jõupingutuseta.

Helipilt on pigem jahedapoolne – kerge ja õhuline ning instrumendid on hõlpsasti eristatavad. Paraku diafragmale mõjuvat bassi sellise suurusega kõlarilt oodata ei ole, see aga ei tähenda, et bass üldse puuduks. Mõjuvad madalad sagedused on täiesti olemas ega muutu mudaseks ka tugevama heli korral.

 

Sissejuhatuseks olgu öeldud, et tegu pole mingi suvalise bluetooth-kõlari, vaid korraliku võrgukõlariga, mis ühendub kas koduse võrguga wifi või siis tavalise võrgukaabli abil.

One ühendus telefonirakenduse ja koduse wifi-võrguga ilma eriliste probleemideta ning ehkki mu koduwifi on suhteliselt ebastabiilne, siis püsis kõlar ühenduses vägagi stabiilselt. Pidin teda uuesti ühendama ainult ühe korra, kui see koos Sonos Play:5 kõlariga otsustas miskipärast võrgust lahkuda.

 

Sonos One kõlar annab parima tulemuse, kui ta on kasutajale lähedal ja ka Sonos ise räägib One’ist kui töölauakõlarist. Sama hästi sobiks see ka nt voodi kõrvale öökapile. Seda enam, et kõlarit võib panna täitma ka äratuskella funktsiooni ehk saad valitud muusika panna aja peale mängima.

Mulle endale, aga kangastub pilt just kahest Sonos One’ist kui minimalistliku töölaua kõlaritest. Seda enam, et kahte One’i saab stereoefekti saavutamiseks suurepäraselt omavahel nö paaritada. Töölaua kasuks räägib muuhulgas ka see, et Sonos kõlareid saab mugavalt hallata ka näiteks Spotify laua- või sülearvuti rakendusest. Samuti saab heli reguleerida kõlari peal asuvatest puutetundlikest ’nuppudest’.

 

Kuigi Sonos One (Gen 2) on nutikõlar, siis sellena ma seda kahjuks soovitada ei saa – välja arvatud juhul, kui kasutaja viibib mõnes riigis, millel on parem läbisaamine nii Amazon Alexa kui ka Google Assistent’iga. Eestis on ainus võimalus Sonost häälkäsklustega kasutada Apple AirPlay2 abil, kuid androidikasutajatel jääb see lõbu paraku ära.

Neile, kes aga otsivad endale häälekat juhtmevaba kõlarit, mis näeks hea välja, oleks kvaliteetselt koostatud ning teeks suurepärast heli, siis annan julgelt Sonos One’ile oma õnnistuse. Ehkki ta ei ole päris juhtmevaba hi-fi, vaid pigem selline mid-fi nagu Eestiski populaarsed Yamaha, Denoni või Harman Kardoni tooted. Minu isiklikele KEF LSX juhtmevabadele kõlaritele pidi Sonos nii heli detailsuse, helipildi avaruse ja bassi sügavuse poolest küll alla vanduma, kuid siin on tegu ka pisut teise hinnaklassiga.

Lõpetuseks lisaks veel, et kuigi üks Sonose kõlar on hea, siis kohe palju parem on, kui neid kõlareid on mitu. Kohe igas toas võiks olla. Ja ka köögis. Sest kui üks kõlar esitab muusikat, siis mitu üksteisega ühendatud kõlarit loovad atmosfääri. Mitte kunagi varem pole ma lihtsalt niisama mööda korterit kõndinud, kuid igast toast kostev sama muusika tekitas kokku efekti, mis oli suurem, kui liidetavate summa. Testperioodi lõpus oli mul siiralt kahju sellest efektist loobuda ja kõlarid tagasi anda.   

 

Telli musta või valget värvi Sonos One (Gen 2) nutikõlar Photopointist »