Minu lemmikkirjanik ja fantast Kurt Vonnegut kirjutas ühes oma teoses sellest, et hiinlased aretavad endid planeetidevaheliste reiside ja keskkonnahoiu teemal umbes liivaterasuurusteks.

Sama kontseptsioon on ilmselt tabanud ka hiiretootjaid, sest minu kätte sattuvad arvutihiired muutuvad ühe väiksemaks ja kergemaks ning antud hetkel minu põhihiir Roccat Nyth tundub nende kõrval tõelise dinosaurusena.

Ilmselt ongi tegu evolutsiooniprotsessiga, kus jäävad ellu vaid väiksemad ja kiiremad ning kunagised võimsad lahingulaevad peavad peagi purjetama oma viimsesse sadamasse. Razer Mini Click Pro on igaljuhul uue põlvkonna lahingu(ja töö)hiirte väärikas esindaja.

 

Välimus

Esimese asjana torkavad Pro Click Mini juures silma tema enam kui tagasihoidlikud mõõtmed. Kui veel hiir ilma patareideta pihku võtta, siis tundub ka kaal olevat suurusega enam vähem proportsioonis st olematu. Patareide lisamisega omandab hiir mõistagi teatava kaalukuse st muutub umbes poole raskemaks.

Minu kätte sattunud hiir oli valdavalt valge-halli kirju kergete hõbedaste lisanditega ja meenutas kangesti omaaegset Apple’i arvutidisaini. Ehkki hiir ise on üsna sümmeetrilise kujuga, siis reedavad vasemal küljel paiknevad pöidlaklahvid, et tegu on paremakäelise hiirega.

Hiir on oma välimuselt sedavõrd kompaktne, et esialgu ei saa ma arugi, kuidas seda patareide sisestamiseks avada. Alles põhjalikul uurimisel avastasin väikese süvendi, kuhu võiks küüne sisse ajada. Esimesel hetkel hakkasin otsima ka kohta, kuhu vajadusel kaabli võiks ühndada, kuid seda lihtsalt pole.

Alguses mõte sellest, et hiirt kaabliga kasutada ei saa, segas mind, kuid aja jooksul hakkas mulle Razeri selline radikaalsus isegi meeldima – kui juhtmevabadus, siis täielik!

Hiire kaane all, kuhu käivad patareid, on ka pesa Bluetooth-adapteri jaoks. Ka see on sedavõrd pisike, et ma loodan siiralt seda mitte ära kaotada arvustuse käigus või hiljem hiirt kokku pakkides (nüüd tagantjärele saan tõdeda, et hiirt tagasi saates jäi see ikkagi maha #facepalm).

 

Tarkvara

Öeldakse, et töötavat asja ei tasu parandada, sest reeglina kipub see kogu asja hoopis ära rikkuma, aga Razer Synaps viimane versioon lükkab igatahes selle teooria ümber.

Tõtt-öeldes on see ilmselt kõige parem ja intuitiivsem hiire(ja klaviatuuri)tarkvara, mida mul on olnud võimalik kunagi kasutada. Ilus puhas ja infot on nipin-napin täpselt nii palju kui vaja, mitte teragi rohkem ja mitte teragi vähem – vähemalt selles kasutajaliidese osas, kus sa tavaliselt seda tarkvara kasutada.

Synapse 3 versiooni on lisandunud moodulid, mida vajadusel sinna lisada võib ning lisaks Razeri-põhistele moodulitele on seal ka näiteks Alexa ja Philips Hue moodulid. Kui Philips Hue abil võib näiteks arvutimonitori taustavalgust reguleerida, siis jääb mulle arusaamatuks, mida teeb Alexa hiiretarkvaras?

Paljude jaoks ilmselt üheks kõige olulisemaks uuenduseks on Razer Hypersense-tehnoloogia kasutuselevõtt, mis võimaldab pea igale hiireklahvile-nupule lisada ühe lisafunktsiooni. Roccat on sama tehnoloogiat (tõsiküll EasyShift nime all) kasutanud juba aastaid ning tegelikult on tore, et Razer ka selle kasutusele on võtnud

Teiseks väikeseks vingumispõhjuse annab asjaolu, et sinna uude Synapsisse täisväärtuslikeks liikmeteks saavad ilmselt vaid Razeri uued ja popid seadmed, sest näiteks minu esimese põlvkonna Razer Orbweaverit seal näha pole, on vaid link, mis avab Synapsi vanema versiooni, kus siis ka Orbweaver on hõlmatud. Mulle isiklikult oleks küll meeldinud, kui Razeri vanad ja uued tooted oleksid koos ühise tarkvaralise nn katuse leidnud.

Hoolimata nendest kahest väikesest ebamäärasusest annaksin ma Razeri tarkvarale ikkagi maksimumunktid.

 

 

Kasutamine

Razer on enamuse oma eksistentsist valmistanud kraami e-sportlaste jaoks ning alles 2021. aasta lõpus ilmus neilt esimene komplekt tööriistu spetsiaalselt kontorirottidele. Pro Click Mini tundub asuvat kuskil töö ja lõbu vahepeal. See tähendab, et põhiliselt tundub olevat tegu tubli tööloomaga, mis ei kohku tagasi, kui on vahepeal vaja ka virtuaalseid lahinguid pidada.

Tänu hiire minimõõtmetele käsi pigem puhkab selle peal, mis tähendab, et ka peale pikka tööpäeva pole käsi oluliselt väsinud ning võib vabalt veel veidi mängides aega veeta. Kui ilma patareideta oli Pro Click Mini peaaegu kaalutu, siis patareid andsid hiirele meeldiva konkreetsuse – sellise mõnusa tihke oleku, kus midagi käe all ei nagise-logise. 

Pro Click Mouse’i produktiivsusele st töisele suunitlusele viitab ka hiire võimalus olla samaaegselt seotud mitme seadmega, vajadusel sujuvalt nende vahel valides – selleks on hiire kõhu all isegi spetsiaalne nupp.

Lisaks on kõhu all on ka teine nupp, millest saab hiirt välja lülitada ning valida erinevate ühendusviiside vahel – kas Bluetooth või siis Razer HyperSpeed Wireless (2,4GHz). Kui selle viimase jaoks on siis vaja vastavat adapterit (mis on samuti hiire kõhus peidus), siis Bluetoothi abil ühendus hiir minu MacBookiga üsna sujuvalt – isegi spetsiaalset paaritamist polnud vaja, vaid sinihamba sisselülitamisel ilmus hiir automaatselt läppari jaoks saadaolevate seadmete nimekirja. Väga mugav.

Teadmiseks, et näiteks Bluetooth’iga on aku vastupidavus pea kahekordne võrreldes HyperSpeed Wirelessi kasutades (725 tundi vs 465 tundi). Ja veel, kuigi hiire “kõhus” on koht kahele patareile, võib see, kes eelistab hiire kergust, paigaldada sinna vaid ühe patarei ning hiir töötab suurepäraselt ka nii.

Ka libisemise poolest sarnaneb hiir pigem töö- kui mänguarvutiga. Vähemalt Roccat Sense tekstiilmatil võib hiire liikumiskiirust kirjeldada kui tasakaalukat.

Hiire rulliku ees on eraldi nupp, mis oma välimuselt sarnaneb üksühele mängurihiirtel oleva nupuga hiire DPI  muutmiseks. Tegelikult on selle aga hoopis teine ja märksa loogilisem funktsioon – selle abil saab muuta rulliku liikumist st panna see vajadusel nö vabajooksule, kus rullik keerleb ilma igasuguse takistuseta. Ka see viitab hiire töistele geenidele.

Sellest nupust veel ülespoole paikneb patarei täituvuse indikaator või õigemini indikaator, mis annab märku, kui patarei hakkab tühjenema. Minul paraku seda indikaatorit töötamas ei õnnestunud näha, sest ilmselt jäi testimisperiood selleks liiga lühikeseks. Ometi tegin aku tühjenemiseks peaaegu kõik st pidevalt unustasin hiire näiteks ööseks välja lülitamast. Ehk muidugi aja jooksul tekkiks ka sellest st hiire väljalülitamisest harjumus, aga ka selleks oli testperiood liiga lühike. 

 

Kokkuvõtteks

Razer Pro Click Mini pole kindlasti hiir kirglikule “geimeril”e, kes veedab pikki õhtu- ja öötunde arvuti taga lahingut lüües. Pigem on see korralik tööriist näiteks valgekraele, kes hakkab aktiivsest mängurivanusest vähehaaval välja kasvama, kuid soovib vahel siiski ka peale tööd (võib-olla isegi tööarvutiga) veidi ka virtuaalmaailmas korda majja lüüa.

See ei ole professionaalse palgasõduri snaiperpüss, millega ka kilomeetrite tagant vastast rivist välja lüüa, vaid pigem Uzi, mida on lihtne hõlma alla peita ja vajadusel väga efektiivset lähituld anda. Sa võid seda kasutada näiteks oma läpparis töö tegemiseks ja samas sujuvalt ümber lülitudes lauaarvutile jätkata hiirt peost panemata mängimisega. Ülimalt sujuv ja mugav!

Razer Pro Click Mini väikeses kestas on varjul tõhus ja võimekas tööloom, millest saab olema palju abi pikkadeks aastateks. Seepärast pole mõtet hiirt ostes olulist tähelepanu pöörata ka selle hinnale – see on hiire tõhusust arvestades pigem tagasihoidlik.

Minu poolt saab see lauanäriline igatahes sooja ostusoovituse oma koostekvaliteedi, funktsionaalsuse ning kasutusmugavuse poolest.

 

• Telli Razer Pro Click Mini juhtmevaba hiir endale Photopointist ››