Bose QuietComfort juhtmevabade kõrvaklappide diskreetne võlu
Minu audiofiilsetest soodumustest hoolimata ei ole Bose meie perekonnast päris mööda läinud.
Õige mitu aastat tagasi soetasin ma endale Bose Soundlink Mini II juhtmevaba kõlari ja pole siiani oma otsust kahetsenud. Oma suuruse kohta tegi kõlarikene vägagi isast häält ja samuti oli sellele peaaegu surematu aku.
Olgugi, et Bose kõrvaklapid on oma aktiivse mürasummutuse ja helikvaliteediga juba pikalt konkureerinud klapimaailma tippudega nagu Sony, siis selles vallas mul Bosega kokkupuude puudus.
Seetõttu olin üsna rõõmus, kui sülle kukkus võimalus testida 2023. aasta Bose QuietComfort Headphones ülekõrvakõrvaklapi-lipulaeva.
Bose QuietComfort Headphones välimus
Bose kõlar avaldas mulle oma koostekvaliteediga juba tollal sügavat muljet, tegu oli igati tihke tükiga, mis kaalus märgatavalt enam, kui selle välimusest oleks võinud järeldada.
QuietComfort Headphones kõrvaklappidega seevastu olid lood keerulisemad, sest esmakordselt neid vutlarist välja võttes jäi kätte üsna plastine tunne. Eriti kui võrrelda neid minu isiklike juhtmevabade klappidega, milleks on Apple AirPods Max.
Lähemal tutvusel mulje pisut paranes – koostekvaliteet on siiski hea ja need näpu vahel eriti ei nagise ega logise. Visuaalselt need siiski väga usaldusväärsed ei tundu, kui võrrelda isegi näiteks Sony analoogidega, mis samuti on valdavalt plastist tehtud.
Välimus võib teatavasti olla petlik ning disainilembesem kodanik võib siis vaadata näiteks Bose QuietComfort Ultra poole.
Lisaks tundusid Bose QuietComfort kõrvaklapid ka üsna pisikesed, kuid ka see tunne oli petlik. Tegelikult istusid nad ülimalt mugavalt ka minu hiiglasliku kaalika otsa ning katsid kenasti ära minu keskmist mõõtu kõrvad.
Ometi suutsid klapid mind oma välimusega pisut ka üllatada. Nimelt oli minu kätte sattunud testmudel väga soliidset tumerohelist värvi (valikus ka must ja valge värvitoon), mis kõrvaklappide juures üsna harva ette tuleb. Seega oleksid need ideaalseks stiilielemendiks loodussõbrale või algajale militaristile.
Nii nagu varem juba öeldud, siis liikusid klapid minuni soliidses mustas vutlaris. Ometi ei saa ma aru, mis kasu on klappide üsnagi kompaktsest välimusest, kui neid näiteks reisile kaasa võttes sedavõrd kopsakasse karpi peab pakkima.
Kuigi Apple’i AirPods Maxi vutlari üle on üle igasuguse piiri nalja visatud, siis oma kompaktsuselt sellele konkurente ei ole.
Mis mind eriti nende klappide juures rõõmustas, olid füüsilised nupud. See, et klappe ei pea silitama või pigistama vms, et nende tegevust suunata.
Kuigi selline puutetundlikkus võib ju olla meeldivalt intuitiivne ning tõenäoliselt kuulub sellele ka tulevik, siis vana kooli inimesena kuulub minu armastus konkreetsetele klahvidele-nuppudele. Täpselt tead, kus ja mis.
Üks klappide meeldivamaid funktsioone oligi nende väljalülitamine nupuliigutusega, kui klapid vaikisid otsekohe, ilma vähimagi viivituseta nagu sisselülitamisel.
“Bose Music” rakendus
Et tegu on aktiivse mürasummutusega kõrvaklappidega, siis ei pääse siin mööda ka nutirakendusest, mis kannab nime “Bose Music“.
Mulle isegi meeldib Bose rakenduse üsnagi minimalistlik kasutajaliides, mis pakub küll vähem võimalusi, kui viimati minu käest läbi käinud Huawei FreeBuds Pro 3 oma, kuid ma ei saa öelda, et oleksin seal millestki puudust tundnud.
Tegelikult ma enamuse ajast ei pööranud sellele isegi mingit tähelepanu. Nii on klappidel vaid kaks režiimi – vaikne ja tähelepanelik (Aware) ning ka ekvalaiseril 4 eelhäälestust ehk siis madalate ja kõrgete esiletõstmine või siis allasurumine.
Selline hästi lihtne mustvalge maailm, mida laiemas plaanis pidasin ma nende klappide puhul isegi plussiks.
QuietComfort = vaikus
Kui vaikus ei tohiks kõrvaklappide juures olla just kuigi suur müügiargument, siis ometi on Bose osanud sellest teha “QuietComfort” seeria juures tõeliseks trumbiks.
Tundsin end nendega linna vahel jalutades nagu sanatooriumis – ei mingit linnamüra. Mingil hetkel sain neid tahtmatult testida, kui minust vähem kui 10 meetri raadiuses töötasid korraga kolm lehepuhurit.
Kui muidu on nende undamine küllaltki tüütu ja ebameeldiv, siis antud juhul ma vaid naeratasin totakalt nendele töökatele onudele, kes puhuritega ametis olid.
Ehkki mu AirPods Maxide mürasummutus on veelgi parem, siis minu jaoks oli aktiivne mürasummutus nende klappide puhul kindlasti üks nende tugevamatest külgedest.
QuietComfort heli
Mürasummutuse kõrval ei tohiks mingil juhul unustada ka heli edastamist, mis peaks olema Bose QuietComfort Headphones põhifunktsiooniks. Klappide ja koeraga mööda Kaarli puiesteed jalutades tundsin ennast pensionil oleva rantjeena.
Kõik oli kuidagi ontlikult sordiinis, minu vaiksesse muusikamaailma ei tunginud ükski võõras heli ning ka see muusika, mis klappidest tuli oli kenasti kontrolli all. Märgatavalt enam, kui seda oleks soovinud minu hinges peituv audiofiil.
Bose QuietComfort kõraklappide näol oli minu jaoks tegu sellise vaikse ja sulni puhkekoduga, kus mitte miski ei pääse minu rahu rikkuma. Isegi Led Zeppelin ja Black Sabbath tundusid sellised vaoshoitud, et mitte minu emotsioone liigselt üles kruttida.
Väike üllatus tabas mind siis, kui ma ühendasin klapid oma Apple Mac Miniga. Tundus nagu oleksid need (st klapid) korraga saanud ühe suuremat sorti adrenaliinisüsti. Et mis iPhone’is puudu jäi, tuli siin kuhjaga tagasi. Mis panid mind sügavamalt mõtlema selle üle, kellele need klapid ikkagi tegelikult on mõeldud.
Ühe asjaga, aga suutis heli mind siiski rõõmustada – selleks oli bass. Mitte mudane ja tuhm, vaid mõnusalt magus, jõuline ja detailne. Mitte selline, mis kuklakarvad püsti ajab, vaid selline, mis toob hinge sügava rahuldustunde… ahhh… andke mulle veel seda bassi, palun. Just what doctor ordered.
Bose QuietComfort Headphones kasutamine
Peas istusid QuietComfort Headphones klapikesed mugavamalt, kui neid vaadates võiks arvata. Ka mitmetunnised kuulamised möödusid märkamatult, kunstnahast kõrvapadjad ei pannud oluliselt higistama ning ka surve polnud kuigi märkimisväärne.
Plussiks olid minu jaoks ka füüsilised nupud, mis muutsid klappide haldamise märgatavalt mugavamaks kui oleks pidanud neid nühkima või näppima. Klahvivajutustele reageerisid klapid kiiresti ja resoluutselt nagu Iisrael Hamasi rünnakule.
Juhtmevabade kõrvaklappide puhul on kindlasti üheks oluliseks faktoriks aku vastupidavus. Siin pidin rõõmuga tõdema, et klappide akul on samad geenid, mis minu Soundlink Mini II-el.
Vahepeal oli isegi selline kurioosne lugu, et kui ühel õhtul magama minnes oli klappide aku täituvus 80%, siis järgmisel hommikul neid pähe pannes oli akuprotsent liikunud jälle 90% peale. Pole paha!
Ja kui ma eelnevalt rääkisin, kuidas ma ühendasin klapid iPhone’i asemel Mac Miniga, siis jäid klapid ühendatuks ka telefoniga ehk tegu on multiühendusega. Niiet väga mugav on näiteks kuulata muusikat oma arvutist, et telefoniakut kokku hoida, aga samas ka vajadusel kõnedele vastata kiiresti ja mugavalt.
Nii polegi mul kasutuse poole pealt neile kõrvaklappidele mitte ühtegi etteheidet!
Kokkuvõtteks
Ma olin pikalt segaduses, et kellele Bose QuietComfort Headphones on tegelikult mõeldud ja lõpuks sain ma sisemise valgustuse osaliseks.
Kuigi ühest küljest on need kindlasti mõeldud muusika kuulamiseks, siis sügavamale vaadates sain ma aru, et tegu on hoopis moeka teraapiavahendiga, mis meie kiires ja lärmakas maailmas pakub vaikust, rahu ja mugavust.
Suurepärane vahend ilmakärast eemaldumiseks – olgu siis avatud kontoris või rahvarohkes lennujaamas. Telefoniga st liikudes muusikat kuulates kandis ka muusika esitus sama ideed – kuulajat ei tohi ärritada ega erutada.
Arvutiga ühendades muidugi see mingil määral muutus ning seega pakuvadki klapid kuulajale kahesugust elamust. Vaikse ja leebe fiilingu asemel võib klapikasutaja ka mõnuga mosh’ima asuda. Täiega win-win situatsioon minu meelest.
Jah, nii mõnegi jaoks võib Bose QuietComfort’i hinnaklass üsna soolasena tunduda, siis mõeldes, et lisaks muusika kuulamisele on selles tootes peidus ka teraapiline külg ning et vaikus ja rahu on tänases maailmas hindamatu väärtusega, ei olegi antud hind enam eriti märkimisväärne.