Kindlasti olete juba kuulnud selle aasta Sony Ericsson’i Xperia Android nutitelefonide lineup’ist:

• Sony Ericsson Xperia Arc
• Sony Ericsson Xperia Neo
• Sony Ericsson Xperia Play

Need kõik jooksutavad endas uusimat Androidi nutitelefonidele, versiooniks 2.3(.2). Esmapilgul tundub üks uhkem kui teine. Kahtlemata nii ongi, sest igal neist on oma kindel eesmärk ja väike “kiiks”.

See üle- ja ka seestvaade on ülalmainitud kolmiku “Porthosest “, Androidi maailma nutikast mängusõltlasest, koolijütsi “naistemagnetist”. Lubage esitleda: Sony Ericsson Xperia PLAY.

Sony Ericsson Xperia Play mobiiltelefon väljast

Oma essentsi poolest on Xperia PLAY kõrgema taseme Androidi nutitelefoni ja PSP konsooli ristsigitis: 4″ ekraani taga peitub väljalibistatav ning täisfunktsionaalne mängupult. Viimane on kohaks klassikalistele PlayStation mängukonsoolidest tuntud nuppudele: neli suunanuppu, neli funktsiooninuppu ning tavapärased Select ja Start nupud. Vasakus alumises nurgas olev valiku nupp dubleerib esipaneelil olevat kaaslast. Omamoodi huvitav on lahendus, mis asendab PS konsoolide pultide “rõõmukange”: selleks on kaks puutetundlikku ringikujulist sensorit. Näiteks mängudes, kus on vaja lennuaparaati juhtida, on need “rõõmukangide” asendused üsna omal kohal, mis sest, et vajavad veidi seadistamist ning harjumist. Puldi mehaanilisi nuppe kasutades on menüüdes navigeerimine vanakooli mobiilidele sarnaselt eriti mugav ja kiire.

Ekraani alumisel serval on, nagu juba tavaks saanud, kolm füüsilist nuppu (tagasi, koduekraan, valikud) ning lisaks veel  (Google) otsingu nupp. Imelikul kombel ei leidnud viimane just väga palju kasutust, vähemalt kahe nädala jooksul mitte. Ilmselt oli kogu mulle vajalik info juba niigi käeulatuses, kuid kindlasti ei ole selle aktiivsem kasutamine välistatud.

Mahu- ehk puudutustundlik ekraan ise on piisavalt suur, et YouTube’i video vaatamisel luupi mitte kasutada; mängimisel oleks hea ülevaade ümberringi toimuvast; veebilehekülgi sirvides ei peaks ennast hulluks kerima, kuid piisavalt väike, et suurem ekraan tunduks juba overkill’ina. Tundlikkuse poolest on 854×480 pikslit mahutav ekraan superhea, vaat et paremgi, kui suuremate konkurentide tippmudelitel.

Vasakul küljel on 3.5mm kõrvaklappide pesa ning standardne microUSB ühendusport. Kahjuks puudub telefonil HDMI väljund. Tõenäoliselt seetõttu, et graafikaajam jääb kõrglahutusega mängude edastamiseks liiga lahjaks. Kuid siiski, Arc’il ja Neo’l on see olemas, miks mitte ka Play’l, kasvõi piltide ja videote vaatamiseks?

Paremal on kaks helitugevuse sättimiseks mõeldud nuppu ning jällegi mängupultidelt tuttavad L ja R klahvitaolised nupud. Viimased on veidi pikema käiguga, kuid maratonitaoliste mängusessioonide pidamiseks tunduvad piisavalt karmikoelised olevat. Nendest teine, R nupp on süüdlaseks sellele, et puudub kaamera päästikunupp või õigemini koht selle asetamiseks. Kuid pole hullu. Tarkade rakenduste abil on Androidi maailmas võimalik peaaegu kõik. Nii ongi olemas juba mitu aplikatsiooni, mis annavad R nupule päästiku nupu rolli üle. Lisaks sellele ka palju muudki, näiteks L klahviga teravustamine.

Telefoni allservas on ainult tagakaane eemaldamisel abiks olev väike “auk”.

Üleval on sisse-väljalülitamiseks ning puuteekraani lukustamiseks mõeldud nupp.

Tagumisel küljel on klassikalised elemendid: kaamera objektiiv, LED-välklamp ning paar kujundusatribuuti. Kaamera on veidi lahjem kui praegustel tippklassi nutifonidel, “kõigest” 5 megapikslit.

Eemaldame ohtlikult õhukese tagakaane…

…ning nähtavale ilmuvad kaardipesad ja aku. SIM kaardi pesa paigutus võimaldab teostada kaardivahetust akut eemaldamata. Teatavasti kasutasid vanemad SonyEricsson mobiilid ainuisikuliselt M2 nimelist mälukaarti. Kõik teised aga microSD tüüpi. Õnneks on suurkorporatsioon jätnud vastuvoolu ujumise sinnapaika ning samuti kodustanud populaarsed microSD mälukaardid oma uutes (nuti)telefonides. Komplektis on 8GB microSD mälukaart, sest sisemälu on Xperia PLAY’l vaid 400MB.

Üldises plaanis on seade keskmisest nutitelefonist tunduvalt paksem ja selle tõttu ka raskem (175! gr). Püksitaskusse on seda praktiliselt võimatu unustada.

Tasub teada, et telefon on saadaval ka valges kuues.

Sony Ericsson Xperia Play mobiiltelefoni nutivara

Operatsioonisüsteemi poolest ei erine Xperia PLAY oma vendade Arc’i ja Neo omadest mitte kuidagi, ikka seesama Android 2.3.2 Gingerbread. SonyEricsson on andnud sellele omanäolise välimuse: ümberpaigutamisel võbelevad ikoonid, SE enda valmistatud dünaamilised taustapildid, Timescape ning mängude haldamise rakendus.

Olles Symbianilt üle läinud, tundub Android tõelise meisterklassina. Ei mingit vihjetki hangumisele või “pidurdamisele”. Kogu menüüdes ja rakenduste vahel navigeerimine käib ilma tõrgeteta, telefoni sihilikult käskude või aplikatsioonidega koormamata on selle kokkujooksutamine peaaegu võimatu. Viis koduekraani annavad ruumi suurele hulgale vidinatele ja rakendustele. Kõige aeganõudvamaks operatsiooniks osutus sisselülitamine, mis kestis jalustrabavad 1:45 minutit. Mitte, et see oleks mingiks takistuseks tavakasutajale. Ma ei ole ammu kohanud inimest, kes oma telefoni regulaarselt (näiteks ööseks) välja lülitab. Väikeseks pettumuseks on ka rakenduste sulgemine ebainimlikul moel. Selleks, et mõni ressursinõudlik programm ei jääks taustal tiksuma, peab navigeerima läbi menüü rakenduste seadetesse, kus saab parasjagu jooksvad abimehed RAM mälust lahkuma sundida. Ei ole just kõige elegantsem viis aku säästmiseks.

Viimase kestvus varieerub seinast seina, aktiivse mängimise ja videote vaatamise tõttu peaks päevas ikka paar korda laadima. Kui piirduda tavakõnede ning kergema nutikuse ära kasutamisega, siis veab vast kolm-neli päeva välja. Laadida saab nii arvuti USB pordi kui ka tavalise seinakontakti kaudu. Sarnane süsteem on saanud juba nutitelefonide ning mõnede tahvelarvutite puhul standardiks.

Kaamera pildikvaliteet on võrreldav odavama otsa digikompaktkaameraga. Ei midagi erilist ega ka katastroofiliselt hullu. Heades valgusoludes tehtud pildid võib südamerahuga lasta ilmutada 10x13cm või 15x20cm paberile ning albumisse pista. 720p video kvaliteet on üsna heal tasemel, eriti arvestades asjaolu, et valgust püüab tikuväävli suurune sensor. Jällegi sõltub kõik valgusoludest, pimedamates kohtades ei tasu müravaba pilti loota.

Xperia Play – nutitelefon või PlayStation?

Mängud on Sony Ericsson Xperia PLAY lahutamatu osa. Ei ole mõtet soetada taolist “minitelliskivi”, kui ei kavatse mängimisele aega kulutada. Kuid kas põnev ajaviide kaalub üles sellega seotud suuremad mõõtmed ja massiivsema kere?

Ühest küljest on Xperia Play tõesti märkimisväärselt tark kaaslane. Selle telefoni nutikuses on patt kahelda. Teistele lihtsamatele Androidi nutifonidele ei jää see mitte millegi poolest alla. Seda piirab vaid kasutaja kujutlusvõime ning Android Marketist saadaolevad rakendused.

Teisest küljest on Xperia PLAY valmis mängukonsool – lae aga mängud alla ja tuld. Proovisin läbi mõned erineva stiiliga mängud. Sportautode võidukihutamine on vägagi adrenaliinirikas elamus, Bruce Li efektsed võitlusvõtted ei jätnud samuti külmaks, kosmoselaevade lahingu juhtimine toimis tänud G-sensorile laitmatult. Pikema mängimise järel tekibki tunne, nagu hoiaks käes PSP miniversiooni.  Kahjuks on hetkel mängude valik üsna kasin, eriti nende puhul, mis on tasuta. Põhjuseks see, et neid annavad välja ainult komandad ettevõtted. PSP’dele tehtud mängud veel saadaval pole. Kuid Sony Ericsson on varsti (eeldatavasti suve lõpuks) valmis saamas ühtset platvormi, mis ühendaks Xperia PLAY Sony teiste mängukonsoolide kambaga ning laseks mängida ka nendele juba valmis tehtud mänge. Õnneks on seni saadaolevate ajaviiterakenduste hulk piisavalt suur, seega SE etteastet oodates igav ei hakka kohe kindlasti.

Sony Ericsson Xperia Play mobiiltelefon – plussid ja miinused

• Kiire Android 2.3
• Suurepärane ekraan
• Mugavad mängunupud
• Standardsed audio- ja USB väljundid
• 3D mängud
• Kaasas suuremahuline mälukaart

• Tarkade telefonide raskekaallane
• Puudub HDMI väljund
• Sony enda mängud ei ole veel saadaval

Ma saan Sony Ericsson’i “lükkest” aru küll. Play on palju mugavam kui PSP Go ühes ja Xperia Neo teises taskus. Seda tüüpi seadmetele on nišš täitsa olemas.  Minu vaimusilmas sobiks ideaalselt inimesele, kes ei suuda päevagi mängimata olla, kes peab arvutist ja PS3 juurest lahkudes saama iga natukese aja tagant järjekordse doosi mängulusti. Kui aga tegeleda mõnusa vabaaja veetmisega paar korda nädalas ja sedagi veerand tundi korraga, siis seda saaks teha ka kaks korda saledama ja mõnevõrra odavama pilliga üsna edukalt.