Antud arvustuse objekti vaadates tekkis mul paratamatult mõte, et mis tunne oleks tutvustada püksinööpi? Või kaheeurost, sest umbes selline see maailmakuulsa Apple brändi kõige odavam toode AirTag välja näeb.

Väike valges plastis ümar lutsukivike – ok, üks külg on ka hõbedasest metallist. Põhimõtteliselt on see kõige minimalistlikum asi, mida ma oma pika testija karjääri jooksul olen arvustanud. Olgu, iseenesest on ka hiirematt üsna lakooniline objekt, aga ometi tundub sellel olevat rohkem erinevaid parameetreid, millest rääkida kui Apple’i poolt loodud asukoha lokaliseerijast, aga proovime.

 

Välimus

Apple AirTag vidina tagasihoidlik välimus ei tähenda nagu poleks sellest üldse midagi rääkida ning kokkuvõttes võib see nutividin olla funktsionaalsem ja kasulikum keskmisest püksinööbist, mis iseenesest on samuti ülioluline objekt.

Igatahes, alustame algusest ehk AirTag on põhimõtteliselt selline monofunktsionaalne objekt, mille ainus ülesanne on näidata oma asukohta. Seda saab vaadata nii iPhone’is/iPadis või Mac’is asuvast rakendusest kui ka järgides helisignaali. AirTagi müüakse ükshaaval või siis neljase komplektina ning kasutamiseks on vajalik Apple’i ökosüsteemi universaalne rakendus “Find My”, mida varem tunti ka nime all Find My Phone.

AirTag’i kasutuselevõtt on lihtne nagu laul – selleks tuleb see karbist välja võtta ning sikutada ära seadme patareid blokeeriv kile. Seejärel tuleb AirTag kõrvutada oma iPhone nutitelefoniga ja edasisi tegevusjuhiseid jälgida juba telefoniekraanilt. Peale edukat paaritamist oma Apple nutiseadmega võib AirTagile valida oma ikooni ning anda sobiv nimi, mis tema funktsiooni kõige paremini kajastaks (mina näiteks panin oma ikoonile nimeks “Test”).

Kui häälestamisega on ühele poole saadud, siis tuleks välja mõelda, milleks seda konkreetset AirTagi tahetakse kasutada. Tegelikult muidugi on arukas see välja nuputada juba enne AirTagi ostmist, sest on mitu põhimõtteliselt erinevat lähenemist.

Apple näiteks pakub erinevaid AirTag ümbriseid, millega saab seadet kinnitada näiteks oma pagasi külge või siis kasutada seda võtmehoidjana. Selle nö võtmehoidikuga saab AirTagi muidugi mugavalt kinnitada ka näiteks koera kaelarihma külge.

Mis aga pagasisse puutub, siis mina isiklikult paigutaksin AirTagi pigem kuhugi pagasi sisse, et see näiteks transpordi käigus selle küljest ära ei tuleks. Mitte väga sügavale, et AirTagi signaal sellest mingil moel ei nõrgeneks, aga siiski kuhugi kohe kohvri või koti väliskesta alla. Samuti võiks AirTagi poetada oma igapäevase selja-, õla- või käekoti soppi, et juhul, kui see otsustab „jalutama“ minna, siis annab AirTag selle kaugenemisest koheselt märku st reageerib oma peremehe eemaldumisele. See on hindamatu kingitus hajameelsetele inimestele!

Kui varem nägi “Find My Phone” rakenduses vaid kasutaja telefoni või teisi Apple’i poolt toodetud nutiseadmeid, siis AirTag’i võib vabalt sokutada ka sellise pereliikme taskupõhja või autosse, kes Apple’i seadmeid mingil põhjusel ei kasuta. Nii saab diskreetselt igal hetkel ka selle inimese asukoha kindlaks määrata, et asjatut südamevalu vältida.

 

Kasutuskogemus

Kui ma testimiseks AirTag’i sain, siis tekkis mul endal vähemalt alguses väike mure, et mis saab, kui ma sellise pisikese asja kogemata ära peaksin kaotama. Hiljem sain muidugi aru, kui rumal selline mure oli, sest AirTag’i põhiomaduseks ongi ju kadumiskindlus.

Seadme leidmist oli kõige parem testida peitusemänguga, mille juures minu abikaasa oli nõus mind abistama. Põhiline testimine seisneski selles, et tema peitis ja mina otsisin ning kuna AirTag ei ole veekindel, siis piirdusime põhiliselt siseruumidega – lõbu oli sellest hoolimata laialt.

Kõige lihtsam metoodika on see, et kõigepealt aktiveerid helisignaali ja püüad selle abil kindlaks teha, millises ruumis asi võiks olla. On tuba kindlaks tehtud, siis aktiveerid rakenduses juba täpsema otsingu, mis näitab sulle umbes 10 sentimeetrise täpsusega, kui kaugel on AirTag sinu telefonist. Minu jaoks oli aga pisut üllatav see, et täppisotsingu jaoks tahtis telefon saada rohkem valgust st pimeduses hakkas ta protestima ja valgust nõudma.

AirTagi helisignaal, mida saab samuti “Find My” rakendusest aktiveerida, oli tillukese seadme kohta üpris häälekas. Samas oli see ka kuidagi ebakonkreetne, et ainult selle abiga seadet leida oleks märgatavalt keerulisem kui täppisotsingu abil. Väga arukas on ka see, et helisignaal kestab üsna lühikest aega, sest seadme patareist peaks piisama terveks aastaks

Minu kõige suurem etteheide AirTagile on sobivate kinnitusvahendite puudumine. See tähendab, et isegi nende hoidikutega, mida Apple valmistab ja paljud teised tootjad usinalt kopeerivad, ei saa AirTagi kinnitada näiteks telekapuldi külge, mis majapidamises tavaliselt kõige kergemini kaduma kipub.

Põhimõtteliselt võiks ju selleks kasutada tavalist teipi, aga see oleks karjuvas vastuolus Apple’ile omase ja ülitähtsa esteetikaga. Sama kinnitusprobleem tekib ka rahakoti või kaarditaskuga, mille küljes pole peale peenrahataskute kadumist mingit võimalust nendele AirTagi lisamiseks.

 

Kokkuvõtteks

Iseenesest pole AirTag vidinas midagi revolutsioonilist. Saranaselt varasemale võttis Apple ühe kasuliku ja potentsiaaliga idee ning muutis selle oma ressursside abil töötavaks ja mugavaks lahenduseks. Ja nagu tavaks on saanud, siis pärast Apple’i uudistoodet tõttasid ka teised tootjad kohe kasumipirukast ka endale suutäisi rabama. 

Igatahes on Apple väikeste eranditega saanud hakkama ühe vajaliku ja kasuliku asjaga. AirTag on nagu väike lisakindlustus, mille vajalikkusest saad kõige paremini aru just siis, kui seda vaja läheb ja maksta tuleb selle eest ainult veidi rohkem, kui näiteks keskmise tõukoera ühekuise kindlustuse eest. Minule selline võimalus meeldib, sest südamerahu on kordades kallim!

 

• Telli Apple AirTag endale Photopointist ››