Võrreldes konkurentidega

EOS 1D Mark IV peamiseks konkurendiks on Nikon D3s. Kui D3s turule toodi, kasutas Nikon agaralt hüüdlauset “Give yourself an unfair advantage”. Mõistagi vihjatakse siin D3s-i ulmeliselt madalale müratasemele kõrgetel ja ülikõrgetel ISO-del. See on siiani koht, kus Canon oma peamisest konkurendist mõned sammud maas on. Nii otseses kui kaudses mõttes.

Veidi mürasemaid pilte kompenseerib nelja megapiksli jagu suurem, väga detailne fail ja muidugi võimalusterohke, väga kvaliteetne Full HD videovõimalus.

Kaks kaamerat kasutavad ka eri mõõdus sensoreid – Nikoni rinnus tuksub täiskaader, Canonil 1.3-kordse kropiga pildikivi.

Nii JPG- kui RAW puhver annab eelise Nikonile – vastvalt 40 vs. 28 (RAW) ja 130 vs. 121 (JPG).

Mõni aeg tagasi seisin ma valiku ees, kumba teed minna. Peale pikka mõtlemist võitis Canon. Miks? Ikka needsamad Full HD video ja kuusteist miljonit pikslit. Jah, varahommikul saan ma 10 minutit hiljem pildistama hakata kui Nikonimehed, samuti õhtul pääsen 10 minutit enne neid koju, nii naljaga pooleks öeldes. Aga nii suurem fail kui video kaalusid selle siiski üle. Kas olen brändivahetust kahetsenud? Ei. Canoni Full HD video on mulle juba päris toredasti raha sisse toonud ning andnud võimalusi teha kiireid tööotsasid, mis Nikoniga tema video limiteeritust arvestades oleks tegemata jäänud või nõudnud tööks sobiva kaamera rentimist.