Reaalses kasutuses

Kui mõned nüansid millest peagi räägin välja arvata, on tegu pööratava-kallutatava ekraaniga EOS 550D-ga. Nagu ütlesin, on minu silmis selle kaamera puhul üheks peamiseks müügiargumendiks uudne ekraan, mis saab kasutajaga eriti heaks sõbraks kui tarvis nn. ebatavaliste nurkade alt pildistada või filmida. Eriti filmida.

Kui olin EOS 600D oma käe järgi ära seadistanud ning mõned tubased katsetused teinud, pistsin kaamera kotti ja võtsin ühes esimesele varakevadisele rabaretkele. Kohale jõudes keerasin talle pikemalt mõtlemata ette ilmselt parima lainurga, mida Canoni kaamerad siiani näinud on, Zeiss Distagon T* 2.8/21mm, et 18-megapikslistest failidest parim võimalik detail välja võluda.

Mulle ei istu väikese kerega peegelkaamerad ning kuigi nii EOS 550D kui 600D on palja käega enam-vähem normaalselt käsitletavad, tuleb kindad nende aparaatidega tööd tehes taskus hoida, muidu ei ole võimalik pisikestele, tihedalt paigutatud nuppudele pihta saada. EOS 550D-d testisin ma suvel, siis jäi arusaadavalt kinnastega proovimata. Automaatrezhiimidel pildistades-filmides ei ole see nii suureks probleemiks, kuna päästikule saab vabalt pihta ka kõige suurema labakindaga.

Uut, kirgast ekraani oli päikesevalguse käes hea vaadata. Sama lõbus oli näiteks kaamerat maapinnale toetades videovõtteks kadreerida, ennast seejuures märjale lumele pikali viskamata. Mitte, et see ületamatu probleem oleks olnud, aga iga kord ei ole veekindlaid riideid seljas ning siis on pööratavast ekraanist palju abi.

Proovikaadrid tehtud, lülitasin kaamera videorezhiimile, avastades seejuures videoseadeid uurides nüansi, mida varem märganud ei olnud ning mida tulevastele 600D kasutajatele mainima peaks. Nimelt, kui näiteks EOS 5D Mark II-l menüüst endale võtteks sobiv pildistiil (Picture style) paika häälestada, kehtib see nii foto- kui videorezhiimil. EOS 600D-l (ilmselt ka 550D-l) on pildistiilid foto ja video jaoks eraldi häälestatavad. Viimastele pääseb ligi, kui videovõte programmikettalt peale keeratud.

Ma ei tea kas olen Canon EOS 5D Mark II videoga liiga ära harjunud, igatahes tundus minu kasutada olnud EOS 600D videopilt samade seadetega oluliselt pehmem. Hoian videovõttel alati nii teravuse, värviküllastuse kui kontrasti nullasendis, kuna esiteks saab järeltöötlusel värvi ise juurde lisada, teiseks aitab teravuse mahakeeramine tublisti kaasa HDSLR-de tuntud “haiguste” nagu aliasing ja moiré-i vältimisel. Nii EOS 550D, 1D Mark IV kui 5D Mark II-ga nullseadetega filmides on pilt alati ilus ja terav olnud, EOS 600D vajas seevastu samasuguse teravuse saavutamiseks 1-2 astet lisateravust. Ehk siis – enne võttele minekut tasuks mõned prooviklipid võtta – veendumaks, et pilt vastab nõudmistele.

Vist esimese HDLSR-na pakub EOS 600D videovõttel digitaalse suumi võimalust, mis tuleb eelnevalt videoseadete menüüst sisse lülitada. Digisuumi vahemik on 3-10x, mis tähendab, et funktsiooni aktiveerides avaneb kohe 3x suurendusega vaade. Lainurgad muutuvad kitsamaks, teletorud pikemaks, niiöelda. Siiani oli digipeeglitega filmides ainus võimalus suumida manuaalselt objektiivi suumirõngast keerates. Ilma spetsiaalse lisavarustuseta on seda praktiliselt võimatu sujuvalt teha – fotoobjektiivid ei ole lihtsalt selleks mõeldud. Digisuumimise tulemusi saab näha ülejärgmises peatükis. Kusjuures, positiivselt üllatas digisuumitud pildi kvaliteet. Jah, video hägustub 10x suurenduseni jõudes silmnähtavalt, kuid siiski mitte nii hullusti kui näiteks koduvideokaameratel nägema oleme harjunud. Full HD-s filmides ning hiljem HD vormingusse konvertides võib heades valgustingimustes võetud materjal isegi täitsa kasutatav olla.

Kellele meeldib lasta kaameral enda eest võimalikult palju pildi tuunimisel ära teha, pakuvad kindlasti huvi uued Creative funktsioonid ning stseenituvastusega automaatrezhiim. Siin on võimalusi ka katsetamist kaamera targa raamatu seltsis üksjagu.

Muude asjade kohta (autofookus, punktide arv, sensori head ja vead) kehtib suures piiris sama jutt, mis juba Canon EOS 550D ülevaates kirja pandud sai.