Reaalses kasutuses

Kena “retrovälimusega” ei kaasne sedapuhku ligilähedaseltki head kasutuskogemust. Mitte, et teised analoogse disainiga kompaktid nüüd päris peegelkaamera kasutusmugavuse välja annaks, aga PowerShot G1 X ei sobinud minu kätte kohe üldse. Sellele aitas mingil määral ilmselt kaasa ka oodatust hoopis suurem kere – hiljuti proovitud sarnaste kompaktkaamerate üheks võluks on olnud justnimelt nende kompaktsus.

Aeglane autofookus, tiguaeglane sarivõte (vaid 1,9 kaadrit sekundis) ning suhteliselt aeglane sisse-välja suumimine teevad G1 X-st kokku ühe ebameeldivalt aeglase kaamera. Nimetatud miinused ei ole siiski nii hullud kui kaamera suutmatus lähedale fokusseerida. Ma ei räägi makropildistamisest, milleks aparaadil eraldi võtterežiim on, vaid lihtsalt tavalisesest lähipildistamisest, nii umbes meetri pealt näiteks. Samuti ei suuda G1 X-i autofookuse sensorid teravustada pisematele detailidele, ükskõik kui kontrastsed nad muu kaadriga võrreldes ka ei oleks. Näidispiltide alla riputasin ühe kaadri “pajukiisudest”, mis eelmist lauset kenasti illustreerib. Ükskõik mis nurga alt ma ka ei üritanud, fookus jooksis naksti tausta. Ereda päikese poolt väljavalgustatud oksale pihta ei saanudki.

Full HD klippide kvaliteet ei üllata heas ega halvas – videolõigud näevad välja sellised nagu viimase aja kompaktidel ikka. Probleemideks “vanad head” aliasing ja moiré, samas Full HD-lt HD-le vähendades näevad klipid juba hulka kenamad välja. Mainimist väärivaks miinuseks veel punkt mille kallal ma ikka vigiseda armastan – käsitsi ava/säri/tundlikkuse seadmise võimaluse puudumine videovõttel.

Näidisklipist (ülejärgmises peatükis) on ilusti näha, miks automaatseade videovõttel paha on – heledamate/tumedamate objektide (antud juhul autode) kaadrist läbisõidu hetkel muudab kaamera kohe kas ava või säri, et lisandunud objekt mingil juhul ala- või ülesärisse ei jääks.

Aga ega siis kõik PowerShot G1 X-i juures paha pole. Tänu suurele sensorile on fotod kompaktkaamera kohta väga detailsed ja teravad – G1 X särab just seal, kus konkurendid oma väiksemate sensorite või liigselt pakitud piltidega hätta jäävad – peendetaili täis kaadrites. Nagu näidispiltidelt näha, ei pea selle kaamera omanikud siin väga häbenema, Canon PowerShot G1 X-ga on võimalik võtta ka täiesti arvestatavaid maastikukaadreid.

Samuti on kiidusõnad ära teeninud G1 X-i madal müratase kõrgetel tundlikkustel pildistamisel – ISO 12800 on küll silmnähtavalt “karedam” kui 6400 või 3200, samas ei maksa unustada, et tegu on siiski kompaktkaameraga ning veel mõned aastad tagasi ei suutnud paljud kallid peegelkaamerad nii puhtaid kaadreid toota. Näidised enda silmaga hindamiseks juba järgmises peatükis.

Canon on varemgi kompaktkaamerate hea või väga hea pildistabilisaatoriga kõneainet pakkunud. Ka G1 X-ga ei saa seda teemat puudutamata jätta – stabikas on sel aparaadil tõesti hea ning rõõmustab kindlasti neid kes G1 X-ga palju “käigu pealt” filmida kavatsevad. Ülejärgmises peatükis ootab sedasama juttu illustreeriv näidisklipp.