Kui jõudis kätte aeg tutvustada uut DJI Phantom 3 drooniseeriat olid inimesed põnevil. Et see oli ootamist väärt, selgus kohe. Kõik uutelt mudelitelt oodatu ja enamgi veel ületati kõne esimese 10 minutiga. Ja siis läks asi veel paremaks. Milline see DJI Phantom 3 siis on?

Mina lendan pea igapäevaselt fotografeerimise ning vähesel määral ka video tegemise, eesmärgil. Kahe nädalaga sain hea pildi ette sellest, milleks see väike droon võimeline on. Aga heast pildist räägime veel eraldi.

Et aru saada, kust minu mõtted tulevad, olgu öeldud, et DJI ei ole üldse mitte ainus tootja, kelle droonidega lendan. Minu inventaris on tänaseks olnud aga nii DJI Phantom 2 Vision+ kui ka põhiliseks aparaadiks olev lipulaev DJI Inspire 1 ning lähiajal on minu õuele oodata märksa suuremat heksakopterit. Phantom 3 (P3) toob endaga hulga mõnusat ning kellasid ning vilesid, millest selles ülevaates käsitlen vaid põhilisi. Tulevikus püüan teieni tuua aga ka detailsed arvutused funktsioonidest eraldiseisvalt.

 

Võin teile kinnitada, et võrreldes Phantom 2 drooniga siin välimuses suuri muutusi ei ole. Nagu isegi näete, siis kleepsud on sama kujuga, kaamera on sarnase gimbaliga, jalgu on tal ikka veel ainult kaks ning keredisain muutunud ei ole. Paremal juhul võiks öelda, et läbitud on facelift. Samas on uued jalad laiemad ning seetõttu uus lennumasin vanasse kotti hästi ei mahu, mistõttu tuleb viimase kallale noaga minna või uus soetada. Mis koheselt aga silma jääb, on nurga all asetsevad mootorid (ja kuldne värv). Propellerid tunduvad samasuguse (9450-tüüpi) ning lähemal uurimisel selgub, et suur osa “lisasid” on justkui vana korpuse külge kruvidega kinni lastud. Aga kõik toimib, mistõttu ei olegi mõtet ju töötavat lahendust lõhkuda. Võrreldes vana drooniga köidab ta tänu enda kuldsele värvusele tähelepanu veel rohkemgi ning mõjub natukene mänguasjalikult. Väikese keha sees on aga suur süda, mis nõudis ka võimsamat akut.

Kõige ehedamalt on võimalik selgitada Phantom 3 lennukogemust minu ühe viimase lennuga, kui täiesti lageda maa peal otsustasin sõbraga koos nii 12 m/s tuule natukene “lustida”, endal käed hirmust kergelt kanged. GPS-režiimis ei tee droon teist nägugi ning püsib probleemideta paigal. Ta reageerib igale sinu liigutusele koheselt, on vaikimisi seadistuses isegi hüperaktiivne! Kiired kurvid, pöörded ning hullumeelne kihutamine (mis ei ole üldse tarvilik fotografeerimisel või videovõttel) on sellega kindlasti enam kui võimalik. ATTI-režiimi lülitades jääb võitlus tuulega ning drooni peatamine kasutaja teha, ent siis lendab ta veel kiiremini ning on veel äkilisem. Kui Phantom 2 läks taeva poole probleemideta ent alla tulles oli tagasihoidlikult aeglane, siis selle mantlipärija 3 liigub igas suunas praktiliselt silmapilkselt. Esialgu natukene muretsedes võttis natuke käedki värisema, kui sain aru kuidas on mõjunud paigaldatud uued mootorid, mis on suurema stabiilsuse nimel nüüd ka nurga all.

Madalal kõrgusel lennates või hõljudes (ka siseruumis) töötab põhja all olev fotooptilline sensor suurepäraselt, ning muidu vähetundlik baromeeter asendatakse sonari-laadse sensori näiduga, mis hoiab drooni ka seintest 10 cm piires ühel kohal.

Lendamise puhul on mulle väga sümpaatne drooni võimekuse ja suuruse suhe. Phantomi kere on niivõrd väike ning propellerid lühikesed, et ta mahub lihtsalt kohtadesse kus suured kolakad ennast ära lõhkumata lennata ei saa. Puude vahel tiirutades võib Phantomi puhul ära lõhkuda küll propelleri (nagu mina), aga suurem kahju jääb olemata, mida ei saa näiteks öelda Inspire 1 drooni kohta. Suures osas pidin kahe nädala jooksul tõdema, et mul on enam kui kahju see masin tagasi anda. See on ju enda olemuselt lihtsalt suurepärane! Me võime lõpmatuseni rääkida sellest, et see näeb välja nagu mänguasi (kuigi kindlasti seda ei ole). Me võime kakelda foorumites selle üle, et DJI on ülbe (sest neil on 70% turuosa ning nende tooted on see, mille järgi teised õpivad). Rääkida hädadest, mis kaasnevad kõige, ka paberlennuki lennutamisega. Aga Phantom 3 on tegija.

 

Juhtimine ning lendamine on omavahel väga tihedalt seotud. DJI on ühendanud DJI Pilot rakenduse alla nüüdseks mõlemad, nii uue Phantomi kui Inspire 1 drooni, mis on väga mugav. Samasugune juhtimine mõlema drooniga tähendab, et ei ole “kus see nüüd oligi” hetki.

Kui möödunud põlvkonna droonil nägi pilti 360p siis nüüd on see 720p. See on märkimisväärne erinevus. Juhtimine on selle jagu muidugi kergem, et suur post ei ole vaid hägune laik keset ekraani.

 

Ma olen suhteliselt kriitiline selliste asjade nagu värvide sügavus ning dünaamiline ulatus. Kunagi tuli selle tõttu lausa kaameramarki vahetada ning kogu kola maha müüa. Ma olen kriitiline ka müra suhtes ning seetõttu olin suhteliselt kurb oma DJI Phantom 2 Vision+’ga. Kui valgust jäi väheks siis tähendas see suure tõenäosusega rikutud pilti ning ükski järeltöötlus seda ei suutnud päästa.

Phantom 3 kaamera südameks on sama sensor (Sony toodang) nagu Inspire 1-l. Kuigi see on jätkuvalt tilluke, sest kaameragi on väike, siis pilt on palju parem kui võrrelda seda Phantom 2 Vision+ pildiga. Uue kaamera suureks eeliseks on väiksem vaatenurk. Enam ei jää kaadrisse drooni maandumisjalad ega enamustel kordadel ka propellerid.

Kui avada DNG-failid Adobe tarkvaraga siis optikaprofiili veel toodetud ei ole. Mina asendasin puuduva seniks Inspire 1 omaga ning vähimgi moonutus kadus. Visuaalsel vaatlusel tundub kohati, et suure vennaga (Inspire) võrreldes esineb vaikimisi vähem vineteerumist.

Uus kaamera avab inimesele, kes viitsib pildistada DNG-vormingus, hoopis uue maailma. Välja põlenud aladest on võimalik taastada küll vähe, nagu iga teisegi kaameraga, ent varjudest (shadows) tuleb nähtavale palju enam kui ealeski varem. Video seisukohast, Inspire 1 omanike lohutuseks, on aga Phantom 3l muresid rohkem:

Jello efekt – sellest on keeruline lahti saada. Kavalpead räägivad ND-filtrist, mida paraku tootja kaasa ei pane ning millele keeret ette nähtud ei ole. Üks sõber soovitas aga vahetada kummipuksid kõvemate vastu ning asendada kinnitusklambrid nipukatega. Kiire test näitas, et vähemalt viimane annab tulemust küll. Jello ei kao küll täielikult, ent suures osas siiski. Phantom 2l seda probleemi näiteks ei esinenud, kuigi madalama resolutsiooni pärast võis see märkamatagi jääda.

Kaamera ei pööra ennast 360-kraadi. Tõtt-öelda ei saa teda ise üldse keerata, vaid keerata tuleb tervet drooni, mis ei ole videot filmides väga mõistlik lahendus. Kuidas saakski pöörata, kui jalad on ees. Võrreldes Phantom 2ga ei ole enam seda jubedat moonutust. Samas kuivõrd piksleid on vähem, siis on vähem ka teravust. Tumealades leiab aga müra sisuliselt poole vähem.

Kui otseselt võrrelda nüüd kahe kaamera võimekust ideaaltingimustel siis on nad väga sarnased, kui kohutav Phantom 2 kaadrumine ei sega. Aga vaadates natukene pimedamal ajal tehtud fotot ning käies mõlemad kähku Adobe Camera RAWs üle, avaldub Phantom 3 poolmaagiline sisemus.

Pärast kaht nädalat sisuliselt igapäevast lendamist on mul siiralt kahju Phantom 3 käest anda. See on imeline kaaslane, sest mahub seljakotti või originaal karbis käe otsa kui lähed sõbrale maale külla ning näed teepeal hingematvaid vaateid. Phantom 3 Pro on imeline. Sellel imelisusel on küll omad “aga”-d, näiteks see, et kaamerat pöörata ei saa ning uue välja tulekul tuleb terve uus droon osta kui soovid ajaga kaasas käia, aga selline on elu. See on selle kompaktsuse ning unikaalse funktsionaalsuse hind. Phantom 3 Professional on kahtlemata midagi nii harrastajale, algajale kui profile. Kõik need kolm kasutaksid seda täiesti erinevalt ent kas see ei olegi siis ühe tõesti hea toote tunnus, et sobib iga roaga, sõltumata kastmest?

• DJI Phantom 3 Professional Photopointi e-poes