Reaalses kasutuses

Kui mälukaart ning täislaetud aku kaamerasse pistetud, kulus mitu nõutut hetke kaamera sisselülitusnupu leidmiseks. Hiljem seda kaamerat proovinud inimestega vesteldes tuli välja, et ma ei olnud ainus, kellel siin korraks mõistus otsa sai :)

Fuji X10 istus kätte nii hästi kui üks pisike ja kandiline karp istuda saab – aparaati oli küll pildistamise ajal lihtne häälestada ja käsitleda, samas oli koguaeg tunne, et peaks kaamerale rihma külge panema juhuks kui näppude vahelt maha pudeneb.

Fuji X10 menüüd on piltlikult öeldes sama kompaktsed kui aparaat ise – kellasid ja vilesid ning über-pilditöötlusprotsesse ei ole X10-sse topitud. Fotoka enda käe järgi häälestamine võtab aega mintutit kaks ning pildistamine võib alata!

Ma saan aru, et nii stiilsele kerele oleks patt pööratavat-kallutatavat ekraani külge pookida, aga sellest tundsin pildistades pisut puudust küll. Kaamera päästik oli väga tundlik, nö. “käigu pealt kogemata” kaadreid sündis iga pildistamise kohta paar tükki, kui näpp päästikule unus.

Pildistamisel võib lisaks kadreerimisel abiks joontele ka digitaalse loodi ekraanile kuvada. Manuaalrežiimil pildistades saab nii ava kui säri väärtust muuta pöidla alla jääva ketta abil, kusjuures avalt särile ja vastupidi hüppamine käib korraks kettale vajutamisega. Kuigi ma eelistaksin (harjumusest) kaht eraldi ketast, saab ka ühe kettaga lihtsalt ja kiirelt toimetatud, nagu kogemus näitas. Harjumise asi.

Fuji aparaadile sobivalt on menüüs ka filmi simulatsiooni funktsioon. Teiste seas on võimalik valida näiteks vanade heade Velvia või Provia toonide vahel.

Kui kõrgemad tundlikkused toovad X10 pilti pisut nö. seebikarbilikku hägu, siis normaalsetes tingimustes võetud kaadrid on tõepoolest peegelkaamerate pildiga võrreldavad.

Videot salvestab Finepix X10 küll kuni Full HD formaadis, kuid videovõttel on kasutatav vaid automaatrežiim, st. kaamera otsustab ise mis ava, säri ja tundlikkust kasutada. Videokvaliteet on X10-l kusjuures üllatavalt hea. Nagu näidisklipist näha, teeb aliasing teravatale joontele liiga, samas on üleminekud tumedatelt heledatele väga sujuvad ja puhtad.

Kogu selle kiidulaulu lõpuks pean tõdema, et nagu selle (hinna)klassi kaameratele kohane, on ka X10 kohati ebameeldivalt aeglane. Eriti hästi tuleb see välja tehtud pilte või klippe kaamerast vaadates. Kui sellega võib veel leppida, lõpuks ehk isegi harjuda, siis X10-e suutmatus kesisemates valgusoludes fokusseerida on juba tõsisem jama. Samuti on Fuji X10-ga paras pähkel mõnele peenemale objektile, näiteks raagus oksale, teravustamine. Siin saab asjad manuaalfookust kasutades kiiremini aetud.