• Oskari Värä
• Avaldatud 10. apr. 2018

Fujifilm on kiirpildi kaamerad täiega tagasi toonud ning nende populaarsuse kasv on olnud viimaste aastatega meeletu. Asi on nii populaarne, et 2015. aasta jõulude ajal oli mitmetes müügiportaalides tegu enimmüüdud kaameraga! Kes veel ei tea, millega tegu, siis vanemad lugejad kindlasti mäletavad kunagisi Polaroidi kaameraid, millega teed pildi ning see tuleb maagiliselt kohe paberi peal kaamerast välja. Käesoleva ülevaate subjekt, Instax Square SQ10, teebki täpselt seda, kuid see on saanud juurde ka lisafunktsioone.

Nimelt on kaamera saanud ka digitaalsüsteemi ning sellega koos piltide salvestamise võimaluse. Uuendusena on ka ekraan, millelt saab kõigepealt kadreerida live view vaates ning pärast pildistamist ei peagi pilti kohe ära ilmutama, vaid saab valida, milliseid pilte paberile panna ning digitaalfaile arvutisse laadida. Uue kaameraga tuli ka uus paberiformaat, mis on ruudukujuline ning kõige lähemal klassikalisele vanakooli Polaroidi pildile.

Kaamera näeb äge välja. Esiküljel on keskel objektiiv, mille ümber on suur hõbedane ring. Selle ainus funktsioon on kaamera tööle panna – liigutad veidi vasakule ning masin ärkab ellu. Lisaks on mõlemal pool objektiivi ka päästikunupp, millest ühe saab ümber seadistada tegema midagi muud ning ülaosas välk ning fokusseerimise abivalgus.

Tagakülg näeb samuti soliidselt futuristlik välja – ülaosas on suur ekraan, mis kuvab live-view pilti kadreerimiseks, pilte taasesitamiseks ning seadete muutmiseks. Ekraan küll kuvab kõik vajaliku info, kuid ei ole puutetundlik ning alaosas on erinevad nupud. Ringi välimiste nuppudega saab pilte taasesitada, printida ning eraldi nupud on ka vinjeti lisamiseks ning särituse muutmiseks. Keskmine ring on valikuketas, millega menüüs ringi liikuda ning keskmine nupp viib menüüsse.

Pildistamiseks on kolm režiimi – Standard, Bulb (kuni 10 sekundit) ning Double Exposure (topeltsäritus). Standard on standard – üks pilt ilma mingi efektita. Bulb lubab säritada kuni 10 sekundit ning topeltsärituse käigus pildistab kaamera ühe pildi ning järgmise pildi saad pildistada selle peale tekitades laheda efekti kahest pildist kokku.

Autofookus on sellise kaamera kohta täiesti kasutatav. Hämaramates oludes aitab küll abivalgus, kuid fookuse leidmisega võivad tekkida päris suured raskused. Sellest teavitamiseks läheb fokuseerimispunkt punaseks ning on teada, et vaja uuesti proovida. Välgurežiime on samuti võimalik muuta ning neid on lausa kuus.

Menüüs ringi liikumine ei ole eriti intuitiivne, sest aeg-ajalt juhtub, et vajutad valesti – see pole midagi hullu, kuid väike ebamugavus sellegipoolest. Samuti jääb häirima, et pärast pildistamist jääb pilt ekraanile kuni vajutada mingit nuppu.

Pilte saab töödelda ka pärast pildistamist ning muuta saab kõiki seadeid, mida ka enne pildistamist. Ehk siis saab muuta heledust-tumedust, lisada filtreid ning vinjetti.

Kaamera küljel on lüliti, millega vahetada Auto ning Manual režiimi. See ei tähenda säritusrežiimi või midagi sellist, vaid Auto peale prindib kaamera pildi kohe välja, kuid Manual asendis seda ei juhtu ning kasutaja saab ise valida, milliseid pilte ta füüsiliselt paberile soovib.

Selfie’de jaoks on aga võimalused piiratud, sest esiküljel pole mitte kui midagi, mille järgi kadreerida. Isegi kõige soodsamatel Instax kaameratel on esiküljel väike tagasipeegeldav koht, millelt on mingil määral aru saada, kuidas kadreering jääb. Siinkohal tuleb küll appi võimalus pilte digitaalselt salvestada ja mitte kohe välja printida, kuid see ei ole just parim lahendus. Milleks teha mitu ebaõnnestunud pilti kui väikse abivahendiga saaks esimesega õigesti?

Ühenduvusvõimalusi ei ole. Digitaalfailide kättesaamiseks tuleb võtta microSD mälukaart (kaameral on ka sisemälu, mis talletab kuni 50 fotot) ning panna see arvutisse. Instagrami põlvkond (ma ka) kirtsutab nina sellise pikka aega ning mitut sammu nõudva protsessi peale. Aga sellest pole tegelikult hullu, sest digifailide kvaliteet on nagunii nii halb, et neid on veidi piinlik Instasse üles laadida. Samuti ei jää digitaalfailidele külge lisatud efektid.

Aku eluiga on pikk. Andmete järgi suudab see printida ühe laadimisega 160 kaadrit, kuid mul ei õnnestunud nii suurte numbriteni jõuda, sest paber sai lihtsalt otsa.

Mis filmi puutub, siis seda on kaamerasse panna äärmiselt lihtne. Kui filmikassett on kilest väljas, siis läheb see kaamera ülaosast sisse ning tuleb jälgida kollast märgistust ja juba võib hakata pildistama. Meeles peab pidama, et enne paberi lõppemist ei tohi kaant uuesti avada, sest siis on ülejäänud kaadrid rikutud.

Instax Square paberfotode mõõt on  62 x 62 mm ning paber ise on 86 x 72 mm. Paberpildid on väga lahedad ning midagi paremat oleks raske tahta – toonid on meeldivalt soojad ning pilte vaadates tekib mõnus vanakooli tunne. Joonis oleneb suuresti valgusoludest ning kontrastidest — vahepeal on täitsa terav ning vahepeal kaovad detailid veidi ära. Loomulikult on ka seltskonnas kõigil lahe oodata ning vaadata, kuidas paber tuleb kaamerast välja ning alguses on täiesti valge ja hakkab vaikselt ilmuma (PS. otsese päikese või ereda valgusallika käes ei tohiks seda teha, sest tegu on siiski valgustundliku materjaliga).

Kes on filmides näinud, kuidas Polaroide raputatakse, siis Instaxi puhul pole seda vaja teha ning lisaefekti saavutamiseks tegelikult üldse ei soovitagi sest nii rikub pildi ära.

Digitaalpildid on 3,7-megapikslised (1920 x 1920 pikslit), mis on väga vähe – see jääb alla isegi kõige lihtsamatele nutitelefonidele. Pildid näevad välja väga pastelsed ning tuhmid ehk et ei tekita mingit ägedat fiilingut, nagu paberversioonid. Kui veidi lisada värvi juurde ning vaadata väiksemalt nutitelefoni ekraanilt, on kõik ok aga midagi rohkemat tahta ei saa.

Digitaalfunktsioon on peamiselt mõeldud selleks, et pilte ei peaks kohe välja printima, vaid saaks seda teha ka hiljem ning eksperimenteerida erinevate filtritega (vähemalt jääb selline mulje, sest muuks need failid ei kõlba). Siiski kui digi on juba olemas, võiks see parem olla sest kui tahta pilti laadida sotsiaalmeediasse (ja seda kõik tahavad), saaks asja tehtud ühe seadmega ning ei pea hakkama näiteks nutitelefoniga sama pilti uuesti pildistama.

Fujifilm Instax Square SQ10 tekitab vastakaid tundeid. Ühest küljest on väga lahe, et pildid salvestuvad digitaalselt ning on võimalus valida, milliseid pilte füüsilisel kujul teha. See on hea ka olukordades, kus näiteks paber on otsa saanud ning pildi saab välja lasta siis kui on uus kassett olemas, kuid praegune lahendus jääb ikkagi poolikuks just nõrkade digitaalfailide pärast. Teisest küljest kaotab see ka oma lihtsamate vendade-õdede võlu, kus ei ole mitte mingeid lisavidinaid vaid lihtsalt tee pilt ning tuleb, mis tuleb – nii saab palju unikaalseid fotosid, mida muidu ei prindiks.

Samuti, põhjusel et pilte saab taasesitada ning uued teha, hakatakse poseerima ning igat pilti uuesti ja uuesti tegema. See pole enam see, kuigi nutitelefonidega pildistamise tõttu on kõik harjunud seda nagunii tegema. Samuti ei ole kaamerast kasu kui tahta pilte hiljem netis jagada – need pildid tuleb siiski teha ka edaspidi nutitelefoniga. Seega saab hakata tihti tegema nii, et teed ühe pildi Instaxiga, seejärel kamandad seltskonna paigal olema ja teed veel ühe telefoniga.

Positiivse poole pealt – igal juhul, on milline Instaxi kaamera tahes, seltskonnas oled sa sellega tegija ning lõpuks tuleb keegi sinuga ise ka rääkima. Tegu on siiski kaameraga, mis seltskonnas tekitab väga palju elevust ning tegevust jätkub sellega pikaks ajaks isegi siis kui paberid otsa saavad.

Ole tegija ning hangi Fujifilm Instax Square SQ kiirpildi kaamera Photopointist  ››