Fujifilm X-Pro2 vs Olympus PEN-F – kas ilu sünnib patta panna? :: Digitest
Fujifilm X-Pro2 ja Olympus PEN-F on äratanud tohutut huvi eelkõige iseäraliku välimuse ja tavalisest kõrgema hinna tõttu. Kui palju on selles hinnas tegelikku väärtust ja kui palju tuleb juurde maksta lihtsalt laheda disaini eest?
Fujifilmi ja Olympuse hübriidkaamerad on saanud üpris populaarseks ja mina isegi olen neid soovitanud sageli peegelkaamerate asemel. Hübriidkaamerate rivistuses haigutab kõige odavamate ja kõige kallimate kaamerate vahel tohutu hinnavahe, mis ulatub isegi enam kui 1000 euroni. Kui peegelkaamerate puhul on eristamine lihtsam, jaotus algtaseme kaamerate, edasijõudnuile mõeldute ning päris profiriistade vahel on üpris selge, siis hübriidkaamerate puhul selline traditsioon puudub. Kas 1000-1500 eurot hübriidkaamera peale kulutada on ikka mõistlik?
Võtsime hetkel kaks erilise välimusega hübriidkaamerat, et vaadata, milles nende saladus peitub ja mida nende ostmiseks kulunud lisaraha eest õigupoolest juurde saab. Kuna tegemist on hübriidkaameratega, siis ei sattunud vastamisi mitte Canon ja Nikon, vaid hoopis Fujifilm ja Olympus. Alles see oli, kui võrdlesime kahte entusiastidele mõeldud kaamerat, Olympus OM-D E-M10 II ja Fujifilmi X-T10, ning tõdesime, et need on küll sarnased, kuid erineva iseloomuga. Kas tavalise fotohuvilise jaoks kõrgem hind annab nii palju lisaväärtust, et tasuks mõelda X-Pro2 või PEN-Fi ostmisele?
Olympus PEN-F
Teravustamises on Olympus Fujifilmi kaamerast kiirem, vähemalt nende objektiividega, mis minul kaamerate ees kasutada oli: Fujifilmi puhul 35 mm ja Olympuse puhul 25 mm objektiiv. X-Pro2 teravustamine ei ole aeglane, aga kujutan ette, et sporti või muud kiiret tegevust pildistades võiks nuriseda. Mina pildistan inimesi ja asju, mis eest ära ei jookse, ent isegi nii on märgata, kuidas PEN-F laseb rahuloleva „valmis!” piiksatuse kuuldavale varem kui X-Pro2. Minu kasutuskogemuse järgi peamiselt ühe punkti teravustamist kasutades oli erinevus Olympuse kasuks pidev, sõltumata valgusoludest ja avast, kuid erinevate objektiividega võib tulemus olla teine.
Ka Olympusel on pea kõik nupud, kangid ja rattakesed kohandatavad, välja arvatud üks. Kui Fujifilm arvas, et ISO-väärtust ei tohiks saada muuta mitte millegi muu kui selleks mõeldud ebamugava tõstetava rattasüsteemiga, siis Olympuse insenerid on kindlad, et kaamera kere esiküljel olev filtrite ja värviprofiilide nupp on püha ja selle toimimist ei peaks saama muuta. Ja ei saagi. Kui sa ei kasuta kaamerasse sisseehitatud värvifiltreid, siis on see nupp sinu jaoks lihtsalt iluasi ja sisuliselt kasutu.
Pildid, mis mõlemast kaamerast tulevad, on väga head, siin üllatust pole.
Pildid, mis mõlemast kaamerast tulevad, on väga head, siin üllatust pole. Mõlemal kaameral on vanemate mudelitega võrreldes uus sensor, Olympusel 16megapikslise asemel 20megapiksline ja Fujifilmil samuti 16megapikslise asemel 24megapiksline. Sensorivärskendus on teretulnud, kuid kummagi kaamera puhul ei ole erinevus vanemate mudelitega revolutsiooniline. Mõlema puhul torkab silma vähem müra kõrgel tundlikkusel ja laiemaks nihkunud dünaamiline ulatus.
X-Pro2 ja X-Pro1 erinevus on palju suurem kui X-Pro2 ja X-T1 vahel, samas kui PEN-F-i ja Olympuse vanemate mudelitega võrreldes nii suurt erinevust ei ole. Kui sul on Olympus E-M5 II või isegi E-M10 II, siis ainult sensori pärast pole mõtet PEN-F-i osta. Sama võiks öelda mööndustega ka X-Pro2 kohta: vahetamaks välja X-T1 või X-E2, peaks olema lisaks sensorile ka mõni muu hea argument.
Ka Olympusel on pea kõik nupud, kangid ja rattakesed kohandatavad, välja arvatud üks: kere esiküljel olev filtrite ja värviprofiilide nupp.
Mõlemal kaameral tegelikult ju on ka. Olympusel on varuks kaval trikk, kus sensori nihutamisega saavutatakse 50megapiksline pilt, kuid see töötab korralikult ainult statiivilt ja siis ka soovitatavalt päästikuviitega. Isegi kaamerat niisama lauale või käsipuule toetades jääb tihti sisse värin, mis pildi ära rikub. X-Pro2 uudseks trumbiks on kaks mälukaardipesa, mida pole varem hübriidkaameratel nähtud.
Mõlemal kaameral on väga hea kohandatavus ja ergonoomika ning parandatud pilditöötlusalgoritmid ning X-Pro2 on viimaks esimene Fujifilmi hübriidkaamera, mille videorežiim kohe ahastama ei pane, kuid filmiprojektide jaoks pole see kaamera ikkagi veel mõeldud. Kui plaanid lisaks fotole tegeleda kõvasti ka videoga, siis vaata hoopis Sony või Panasonicu kaamerate poole. Miinuspoolelt väärib mainimist, et mõlema kaamera aku peab peegelkaamerate mõistes suhteliselt nutuselt vastu, umbes 250–350 pilti, sõltuvalt sellest, kui palju sa ekraani vaatad.
Olympus PEN-F hübriidkaameraga pildistatud fotod
Fujifilm X-Pro2
X-Pro2 puhul torkab esimese asjana silma see, et kaamera on iseäralikult suur. Hübriidkaamerate algne argument oli nende väiksus, kuid X-Pro2 kohta see ei kehti. X-Pro2 on mõeldud kaameraks, mille esmane funktsioon on olla fotograafi käepikendus ning tagada võimalikult mugav ja kvaliteetne pildistamine. Kas sa kannad seda taskus, kotis või kohvris, on selle kaamera puhul täiesti sekundaarne.
Tõsi on küll see, et pea samaväärse hulga – kui ehk isegi mitte rohkemgi – funktsioone on Olympus suutnud kõikvõimalike kangide ja kettakeste alla mahutada PEN-F-i kerele, mis on X-Pro2 kerest tunduvalt väiksem. Muidugi, Fujifilmi kaameral on sees füüsiliselt suurem sensor, ühe mälukaardipesa asemel on neid kaks ja kõikide liikuvate osade alla on peidetud ilmastikukindluse tagavad tihendid.
Vanema X-Pro1 mudeliga võrreldes on välistest muudatustest statiivikeere nüüd objektiivi keskmega samal joonel, särikompensatsioonirattal on –2 kuni +2 asemel –3 kuni +3, mõne nupu asukoht on nihkunud ja mõni nupp lisandunud, kuid üldjoontes on säilinud tuntav sarnasus vanema mudeliga.
Hübriidpildiotsija on samasugune, nagu seda võib leida X100T seest, ja keerates ette fikseeritud fookuskaugusega objektiivi, saab menüüst valida selle vaatevälja näitava kadreerimisraami. Kaamera juhikud on kõik just sellised, nagu oleme harjunud Fujifilmilt ootama: ülevaatlikud ning peaaegu kõik õiges kohas. Mõne veidra valiku on Fujifilm juhikute paigutamisega siiski teinud. Kiirmenüü nupp Q kipub vahel jääma pöidla alla ja tahtmatult ekraanimenüüd aktiveerima, kuid see on väike mure võrreldes ISO valikuratta innovatsiooniga.
Säriaja ja ISO valikurattad on kombineeritud niimoodi, et kui ketast niisama keerata, muutub säriaeg, kuid kui ketta „krae” üles tõsta, muutub tundlikkus. Paraku rikub tegelikkus disainerite hea teooria ära, sest kettakesel eksisteerib ka vahepealne asend, kus sulle tundub, et sa oled seda juba piisavalt üles tõmmanud, kuid tegelikult ei ole, ja ISO asemel muudad sa säriaega. Kiiruga ISO väärtust muuta pole võimalik, see tegevus nõuab alati täit tähelepanu. Pimedas või ka lihtsalt ilma vaatamata käsikaudu sa seda samuti teha ei saa, sest seda ei saa kinnistada ka ühelegi valikurattale. Funktsiooninuppudele saab kinnistada küll Auto-ISO komplekti valimise, kuid mitte konkreetse ISO-väärtuse valimist. M-režiimil pildistamise, kus sul on tarvis tihti ISO-väärtust muuta, teeb see ebamugavaks. Ekraanimenüü kaudu ju saab, aga veidi ärritab see, et füüsiline juhik justkui on olemas, kuid seda ei saa mugavalt kasutada.
Vanema X-Pro1 mudeliga võrreldes on mõne nupu asukoht on nihkunud ja mõni nupp lisandunud, kuid üldjoontes on säilinud tuntav sarnasus vanema mudeliga.
Keeratav-kallutatav ekraan on sisuliselt standard ka heade peegelkaamerate juures, aga X-Pro2 küljes seda pole. Miks? Ilmselt selleks, et mitte etteruttavalt varsti ilmuva X-T2 võimalikke ostjaid kaotada. PEN-F on eriti käest pildistamisel liikuva ekraani tõttu märksa mugavam, sa saad sellega küünitada üle aia või pildistada maa ligidalt ilma püksipõlvi mustaks tegemata.
Kuigi pealtnäha on PEN-F ja X-Pro2 sama masti kaamerad ning keerukus- ja mugavusaste näib siiski suhteliselt võrdne olevat, tuleb pildistamises selge vahe välja.
Kuigi pealtnäha on PEN-F ja X-Pro2 sama masti kaamerad ning keerukus- ja mugavusaste näib siiski suhteliselt võrdne olevat, tuleb pildistamises selge vahe välja. Olympuse kompaktsel kerel on samuti justkui kõik olemas, ent aktiivsete parameetrite vaatamiseks tuleb kiigata ekraani, sest kettalt on näha vaid särikompensatsioon. See lõhub meditatiivsust ja teeb pildistamise tehnilisemaks. Fujifilimi kaamera koos ette keeratud avarõngaga objektiiviga on fotograafi jaoks tööriistana läbipaistvam. PEN-F-iga peab rohkem nikerdama ja nuppudega jändama. See mõjub igaühele erinevalt: mõnda see segab, ent teise arvates on nii normaalne. Lõppude lõpuks oleme niikuinii harjunud pidevalt digitaalsete kaamerate ekraane vaatama, ega pildid selle pärast tegemata jää.
Uus trend näib olevat eraldi fookuspunkti valimise kangi lisamine kaamera kerele. See on olemas nii X-Pro2, aga ka uuel Nikon D500 peegelkaameral. Esmalt tundub, et see on ruumi raiskamine ja no kes seda ikka kasutaks, aga kui see kord juba olemas on, siis on see mugav abivahend. Väikese teravussügavuse juures võib fookuspunkt teinekord keskpunktile teravustamise ja sellele järgneva ümberkadreerimise käigus rändama minna, aga traditsioonilisel moel kohmaka neljasuunalise menüürattaga pole teravustamispunkti kuigi mugav muuta. Mina tabasin pärast X-Pro2-ga pildistamist end kogu aeg PEN-F-i kerelt seda nuppu otsimast, sest nüüd tundus mitme liigutuse tegemine fookuspunkti määramiseks mõttetult aeganõudev.
Fujifilm X-Pro2 hübriidkaameraga pildistatud fotod
MIks on need kaamerad nii kallid?
Aga ikkagi – miks on need kaamerad nii kallid? Kas tõesti moodustab osa hinnast nende retrovälimus? Aus vastus oleks, et jah. Kui võtta kumbki kaamera ja võrrelda seda sama hinnaklassi peegelkaameratega, siis kaldub kaalukauss puhtalt tehnilise võimekuse järgi pigem peegelkaamerate kasuks. Kui vajad lihtsalt tööriista, siis ei ole kumbki kaamera majanduslikult mõeldes kõige parem valik. X-Pro2 kere hinna eest saaksid kas juba täiskaaderkaamera või korraliku APS-C sensoriga peegelkaamera koos hea objektiiviga.
„Aga,” võib nüüd küsida, „milles siis selliste kaamerate mõte üldse on ja miks nii X-Pro2 kui PEN-F-i ümber nii palju kära tehakse?” Kui oled selline inimene, kellele meeldib enne iga suurema otsuse tegemist koostada Exceli tabel ja kõik argumendid numbritesse ümber panna, siis sealt see välja ei tulegi. Kasutusmugavus ja kaamera unikaalsed võimalused – aga ka kiiksud – annavad kaamerale iseloomu, mida ei saa numbrites väljendada.
Nii X-Pro2 kui PEN-F on kaamerad, mis kannavad endas seda emotsionaalset väärtust, millest ei saa andmelehte vaadates aru.
Nii X-Pro2 kui PEN-F on kaamerad, mis kannavad endas seda emotsionaalset väärtust, millest ei saa andmelehte vaadates aru. Osa hinnast moodustab tajutav väärtus, mis on olemas just neil mudelitel, kuid mida pole konkurentide igavama ja asisema väljanägemisega kaamerail. Sa võid tahta selle eest rohkem raha välja käia, kuid rangelt võttes pole see vajalik.
Head ja vead
Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF 35mm 1.4
Hoolimata paarist veidrast disainiotsusest on siiski tegemist seni parima X-seeria kaameraga. X-Pro2 pole ainult pegalt luksuskaamera, vaid ka töövahend.
Olympus PEN-F + M.Zuiko Digital ED 25mm f/1.8
Tõeliselt lahe ja mõnusate võimalustega PEN-F oli 2016. aasta kõige stiilsem fotoaparaat ja pildikvaliteedilt üks paremaid Four Thirdsi sensoriga kaameraid.
Kokkuvõtteks
X-Pro2 näol on Fujifilm loonud X-seeria parima mudeli. Tänu suuremale elektroonilisele pildiotsijale ja kallutatavale ekraanile on X-T1 endiselt teatud tüüpi fotograafia jaoks etem, kuid kokkuvõttes on X-Pro2 vaat et parim APS-C-sensoriga hübriidkaamera. Olympus PEN-F ei ole mitte niivõrd suur hüpe edasi, kuivõrd pigem kõrvale, sest E-M5 II ja E-M1 on mõne külje pealt paremad, kuid PEN-F on ikkagi väga unikaalne ja stiilne ning, mis peamine, ilusa kaamera puhul pole ohvriks toodud pildikvaliteeti.
Ülevaade ilmus algselt ajakirja [DIGI] 2016. aasta juunikuu numbris.