Hiirekuningas Roccat Tyon on nõudlik valitseja :: Digitest
Mul oli raske varjata meeldivat ärevustunnet, kui arvustamiseks Roccat Tyoni pakuti. Olin ju selle turuletulekust vaid mõni kuu tagasi kirjutanud ning teadsin hästi, millega tegu. Erutuseks oli põhjust mitmekordselt. Nagu ma oma varasemates hiirtearvustustes olen tunnistanud, olen ma mängudes (ja muidu ka) rohkem hiire- kui klaviatuuriinimene. Ning et ma mängudest eelistan eekätt MMORPG-sid, siis tundus Roccat Tyon oma 15 programmeeritava nupuga olevat minu jaoks otsekui rusikas silmaauku. Etteruttavalt võin öelda, et see vastas suures ulatuses tõele.
Välimus
Minu küünte vahele sattunud Roccat Tyon oli ebamehelikult valge seljaga eksemplar. Reaalses elus tähendab valge hiireselg ilmselt seda, et tundidepikkustel reididel ja avasturetkedel tuleb arvuti taga eelistada kehakinnitust, mida saab manustada kas lusika või kahvliga või vastasel korral kogunevad jäljed mänguri menüüst kenasti matilt valgele pinnale.
Ehk püüab Roccat valge mudeliga püüda naismängurite tähelepanu, kuid tõelise mehe laual võib see tunduda ehk veidi silmatorkavana. Seda enam, et hiirtmööda laiali paigutatud klahvidega suisa kosmiline disain muudab närilise ülimalt maskulliinseks. Kokkuvõttes jääb mulje nagu oleks Jason Statham endale särava diskoülikonna selga tõmmanud.
Mehine on hiir ka suuruselt, kuid see on omane enamusele Roccati toodangule. Keskmisest hiirest suurem ja kõrgem olek eeldab väga konkreetset hiirehaaret st labakäsi ei vedele mitte vabalt hiirel vaid hoiab sellest tihkelt kinni.
Lisaks tavapärastele klahvidele, mida on hiirele nii külluslikult jagunud, torkavad Roccat Tyoni juures silma veel nn ’haiuim’, mis asub kohe rulliku kohal ning pöidla kohale jääv eriline kahes suunas liikuv klahv, mida Roccat ise X-Celerator’iks kutsub.
Välimuse juurde kuuluvad kindlasti ka värvilised tulukesed nii hiire alumistest servades kui kerimisratta juures. Oma häbiks pean tunnistama, et pole tulukeste värvi suutnud täieliku kontrolli alla saada ühegi Roccati mudeli juures. St mingeid parameetreid saan küll muuta, kuid just värvivalik tundub olevat täiesti kontrolli alt väljas. Samas jääb hiir mängides nagunii praktiliselt peopesa alla ning värvidemäng ja suhteliselt tabamatuks. Pimedas toas jätab Tyon aga mulje nagu veikleksid hiirematil kaunid virmalised.
Last but not least, tuleks mainida ka hiire juhet, mis on kenasti tekstiiliga ülepõimitud. Tekstiilkattega juhe on parimaks hiire tõupuhtuse ja keskmisest kõrgema kvaliteedi märgiks.
Tarkvara
Hiire ajurid tuleb mõistagi alla sikutada internetist, Roccati kodulehelt ning erilisi üllatusi siin võrreldes teiste Roccati tipphiirte ajuritega siin pole. Tarkvara on sedavõrd kohandatav, et üks Eesti keskmine arvutimängur kasutab suure tõenäosusega neist vaid murdosa. Tõttöelda on erinevaid sätteid sedavõrd palju et temperamentsemale ja tähelepanudefitsiidiga mängurile neisse sukeldumist ei soovita. Õnneks saab põhifunktsioonid paika ka nö sügavamale sukeldumata.
Kui klahvidele funktsioonide määramine ning makrode salvestamine toimuvad sujuvalt, siis hiire valgustus on kangekaelne ega taha ka kogenud kasutajale kuigi kergesti alistuda, vaid elab mingit vaid endale arusaadavat elu. Vähemalt minul selle taltsutamine ei õnnestunudki ja seda ka varasemate Roccati mudelitega. Aga vähemalt minu jaoks pole valgustus hiire juures üldse kuigivõrd oluline. Ning ehk on viga lihtsalt minus ja olen midagi selles Roccati sätete rägastikus märkamata jätnud.
Kasutamine
Nagu eespool mainisin on hiire klahvide rohkus oluline just MMORPG-de juures. Ning klahve Tyon’il tõepoolest jätkub. Erinevad tootjad on varemgi valmistanud ohtraklahvilisi mängurihiiri nagu näiteks Razer Naga või Logitech G600, kuid laialdast populaarsust need saavutanud siiski pole. Tegu on ilmselt kasutusmugavuses, sest pole eriti mugav kasutada klahve, mis on umbes sama suured nagu numbrid nutitelefoni klaviatuuril ning sama tihedalt üksteise kõrval. Võitlustuhinas võib sõrm hõlpsalt õigest klahvist mööda vajutada ning tulemused võivad sellises olukorras olla letaalsed.
Roccat Tyon erineb teistest just klahvide paigutuse poolest. Kuigi pöidla alla jääb neid rohkem kui teistele sõrmedele, pole vahe mäekõrgune. Klahve jagub piisavalt iga sõrme alla välja arvatud väike-Ats ehk väikesõrm. Kokku 15 klahvi, mille funktsioone saab spetsiaalse Easy-Shift[+] klahvi ning tarkvara abil kahekordistada. Kes vajab sellise funktsioonide arvu juures veel klaverit?
Klahvid on nagu klahvid ikka. Tyon’i juures aga eristuvad ja on silmatorkavad eeskätt kaks klahvi – rulliku kohal asetsev (seal, kus tavalistel hiirtel saab DPI-d muuta) kahesuunaline nn ’haiuim’ ja pöidla kohale jääv, samuti kahesuunaline X-Celerator. Kõigepealt siis haiuimest. Tavaliselt asuvad seal klahvid, millega muuta hiire DPI-d ja minu poolest võiks see niimoodi ollagi. Selle asemel saab DPI-d muuta nimetissõrme alla jäävate lisanuppudega. Kentsakas valik Roccati poolt, kuid õnneks võib klahvide funktsioone muuta vastavalt oma soovile.
Nüüd oleme märkamatult jõudnud sinnani, miks ma Roccat Tyoni nõudlikuks valitsejaks nimetasin. Nimelt selleks, et kasutada efektiivselt kõiki hiirel olevaid nuppe (ja nõnda virtuaalsel lahinguväljal domineerida) tuleb hoida kõiki kolme keskmist sõrme hiirel. Kahe sõrmega kõiki nuppe mugavalt kasutada ei saa, vaid selleks peab pingutama. Vähemalt mina oma keskmise suurusega käega ei saanud.
Kolm sõrme aga peavad seal olema suhteliselt tihedalt üksteise kõrval, mis tähendab teatavat sundasendit ja teatavat ümberõppimist. Tuleb tunnistada, et minul võttis see aega umbes nädalakese või paar. Aga lõpuks tuleb ikkagi mängida Tyon’i reeglite järgi ja hiir hoolikalt oma haardesse pigistada. Kiireks PvP matšiks on selline kontsentreerumine ilmselt sobiv, kuid pikemad heitlused võivad käele väsitavaks osutuda. Vähemalt esialgu.
Kokkuvõtteks
Roccat Tyon on vaieldamatult üks parimaid, kui mitte kõige parem hiir, mida ma kasutanud olen. Eelkõige muidugi tänu arvukatele klahvidele ja nendele mängudele, mida ma mängin. Lisaks muidugi ekstraklassi koostekvaliteet, minu julgemaidki nõudmisi ületav ja piisavalt (väikese mööndusega) inuitiivne tarkvara, kuni 8200 DPI ja tekstiilkattega juhe. Need omadused võidavad ilmselt iga hiiresõbra sh ka minu südame.
Kuigi olin positiivselt meelestatud juba enne hiire saabumist, siis Tyon õigustas igati minu ootuseid. Tõsi küll väikeste mööndustega. Vaieldamatult pole ta kõige mugavam hiir, vaid nõuab harjumist.
Peale Speedlink Decus’e proovimist aga tunduvad kõik hiired suhteliselt ebamugavad. Kui Decus sobis kätte nagu kinnas, siis ka Tyon’i võib vabalt võrrelda kindaga. Pisut kitsa labakindaga, mis sõrmed kenasti kokku surub. Esialgu veidi ebamugav, aga mitte midagi hirmsat. Lihtsalt pisut teistmoodi. Pakutavad võimalused õigustavad aga pisikest ebameeldivust ja väikest õppimistsüklit kümnekordselt. Iseasi, et pidin peale selle arvustuse kirjutamist ja hiire tagastamist (nuuks-nuuks) oma vana Roccati Kone XTD-ga uuesti ära harjuma. Samas olen ma veendunud, et Roccat Tyon loodetavasti lähitulevikus ühel heal päeval naaseb minu mõnusale Roccat Alumic hiirepadjale ja siis võib meid lahutada ainult aeg.
Seniks aga soovitan soojalt Roccat Tyoni igale MMO-mängurile, kelle käeulatusse see sattub. Või tegelikult igale arvutimängurile, kelle mängustiil või mängud eeldavad tavaliselt rohkemaarvuliselt klahve. Luban, et peale esialgset lühikest harjumistsüklit võib teie suhe kujuneda igati pikaks ja produktiivseks.
Roccat Tyon mängurihiirt Photopointis
