Nokia on pikemat aega otsinud päästerõngast, mis Symbiani betoonkingadest efektiivsemalt pinnal püsiks. Androidi ei kasuta Nokia juba puht põhimõtteliset, seega on hetkel  kõige tõenäolisem näha tulevikus enamust Nokia nutifone Windows Phone opsüsteemidel. Enne selle uue sümbioosi esiletõusmist põikas Nokia aga läbi Meego hoovi pealt, et kaeda, mis seal huvitavat on. Kaemuse kõrgeimaks manifestatsiooniks sai Nokia lipulaev N9. Täna uurime seda imelooma seest ja väljast.

N9 on Nokia disainifilosoofias midagi hoopiski uudset. Apple toodete disain on olnud üks nende edu kandetalasid – Less is more. N9 teeb aga minimalismilt ja disaini puhtuselt iPhonele päkad silma. Kui panna kõrvuti tema eelkäija N8 ja N9, siis näevad nad välja nagu Wall·e ja Eve animafilmist, mille nimeks samuti Wall·e.

Telefoni koostekvaliteet on korralik. Kogu kopus koosneb ühest monoliitsest osast, mis väidetavalt on läbinisti toonitud plastik, ehk kui telefoniga vastu krohvseinu nühkida, ei tule musta värvi alt välja valge plastik – künnivaod jäävad sama värvi. Ekraan sulandub harmooniliselt korpusesse. Harmoonia rõhutamiseks ja võimalikult suure ekraani võimalikult väikesesse korpusesse lisamiseks on ekraani servad pisut kumerad. Kirkavärviline AMOLED ekraan on kaetud tugeva “Gorilla Glass” klaasiga – see on vastupidav kriimustustele ja resistentsem sõrmejälgedele.

Telefoni tagakülje keskelt leiame väikese hõbedase bänneri, kus seisavad kõrvuti Nokia ja Carl Zeissi reklaamid. Bänneri otsa peal on oma koha leidnud kaamera, mille ees Carl Zeissi objektiiv istubki. Bänneri kõrval on topeltLED kaamera jaoks. Kaamera teeb rahuldava, kuid mitte kiiduväärt kvaliteediga pilti.

Telefoni vasakul küljel on paar nuppu, mis loovad mingigi sarnasuse teiste nutitelefonidega. Topeltnupp on heli reguleerimiseks ja eraldiseisev nupp on sisse-välja-ekraaniluku nupp. Topeltnupu abil saab lisaks valjemaks-vaiksemaks keeramisele muuta telefoni helirežiimi, et telefon teeks sissetuleva kõne peale vaid ühe piiksu, või siis oleks täitsa vait.

Telefoni alumises otsas on kõlar. Siia on pagendatud ka kõik nõutud vastavusmärgid, mis on trükitud korpusega peaaegu sama värvi tindiga, et disaini võimalikult vähe häirida.

Telefoni ülemise otsa nurga peal on peakomplekti pesa. Ülejäänud pealmine paneel on jagatud kaheks osaks. Vajutades kõrvaklapipesa kõrval olevale muhukesele avaneb üks osa, paljastades micro USB pesa.

Kui USB pesa kattev klapp on avatud, saab küünega teist paneeli pisut USB pesa poole sikutada, mispeale ta lahti hüppab. Nüüd saab välja tõmmata sahtli, kuhu sisse käib microSIM kaart.

Uus vähendatud mõõdus kaart võib tekitada väikese lisakomplikatsiooni telefonide vahetamisel, kui su eelmine telefon  juhuslikult iPhone 4/4S ei ole. MicroSIM kiip on põhimõtteliselt samasugune nagu tavalise SIM kaardi kiip, aga plastikut on ümber vähem, et kaart vähem ruumi võtaks.

Idee poolest võib ka traditsioonilise kaardi servad maha nüsida ja microSIM pessa panna, aga valmis microSIM kaarte pakuvad kõik teenusepakkujad. Need kaks luuki on ainsaks võimaluseks telefoni korpuse sisse piiluda. Aku vahetatav ei ole ja mälukaardipesa puudub.

Telefoniga tuleb kaasa üpriski diskreetne silikoonkest. Arvatavasti on see alati sama värvi kui telefon.

Peale telefoni sisselülitamist peavad need kodanikud, kel eelnevalt Nokia nutitelefoni olnud ei ole, tegema endale Ovi konto. See on üldjoontes sama, mis Google konto Androidi puhul. Erinevalt Googlest on väljaspool Nokiaga seotud saite ja telefone Ovi kontoga üsna vähe peale hakata, aga oma maailmas on temaga mugav ringi käia – saab appid Ovi poest sikutatud ja muud pilveteenused toimivad kah. Appe on Ovi poes küll vähem kui Androidi ja Apple marketites, aga siiski küllaga.

Peale telefoni esmast käivitamist, mis läheb vägagi ladusalt, vaatab vastu äärmiselt lihtne, kergesti hoomatav ja esteetilise väljanägemisega operatsioonisüsteem.

Nii, nagu Androidis või iOsis saab vahetada koduekraane, saab Meegos vahetada kolme põhivaadet – ühel see, mis parasjagu toimub, teisel on ümmarguste mummudena kõik rakendused ja muud valikud ning kolmandal kõik parasjagu töötavad rakendused. Põhivaated käivad ringiratast, ehk kunagi ei ole ükski põhivaade kaugemal, kui üks liigutus.

Kui telefon on lukust lahti, ei ole helistamisel, kontaktide nimistul või sõnumite saatmisel mitte mingit prioriteeti telefoni seadete, Postimehe appi või Angry Birdsi ees – nad kõik on ikoonid rakenduste nimekirjas. Kõiki ikoone saab nimekirjas väga lihtsalt ringi tõsta.

Status screen on esialgu üsna tühi, pakutakse vaid ilmateavet, aga kui telefoni sünkroniseerida näiteks Facebook, hakkab siin jooksma ka Facebooki feed. Siin saab näha lähemalt vaatamata sõnumeid ja muud säärast.

Avatud rakenduste vaade näitab samuti esimese hooga ainult stiilselt kujundatud teksti “nothing open yet”. Kui on rakendusi, mis taustal töötavad, siis on nad siin näha veerandi ekraani suurusena, ehk korraga mahuvad ekraanile nelja töötava appi screenshotid. Kahe sõrmega kokku-lahku vedades saab ekraanile manada kuue hiljutuse rakenduse visuaalid. Kui neid on rohkem, muutub vaade allapoole keritavaks (samamoodi käituvad kõik kolm vaadet).

Iga kolme vaate ülaservas on näha kitsas inforiba, millele vajutades avaneb valik seadistusi.

Meegol puuduvad Android OS-is kohustuslikud navigatsiooninupud. Otsingunupu puudumine on enamiku jaoks väike kaotus. Samas ei ole siin ka samm tagasi nuppu – seal, kus seda vaja, on ta olemas rakenduses endas. Sellest hoolimata on mõned üksikud kohad, kust ei ole võimalik tagasi minna, vaid peab rakenduse uuesti käivitama ja samm sammult uuesti minema. See on esimene valupunkt – sarnast lastehaigust kohtas ka esimestel iPhone’del. Meegol ei ole ka koduekraanile naasmise nuppu, see on asendatud kahe äärmiselt leidliku žestiga – kui näppu vedada ekraani ükskõik kummalt küljelt keskele, siis läheb rakendus taustale, ning naased ühele kolmest põhivaatest. Oluline on, et žest algaks täiesti ekraani servast, mugavuse ja kindluse mõttes on hea liigutust alustada pisut väljaspool ekraani.

Kui sama žest teha ekraani ülaservast, siis suletakse rakendus täielikult – selline funktsioon kuluks Androidile ka ära. Lahendus on iseenesest geniaalne, aga siit tuleb teine valupunkt: milline serv on ekraani ülemine ja milline külgmine, sõltub sellest, mispidi telefon käes on – seda ka siis kui aktiivne rakendus enda graafikat ekraanil ei pööra. Selle tulemusena võib rakenduse telefoni rõhtselt hoides taustale panemise asemel hoopiski kinni panna.

Teiseks peavad Androidiga harjunud inimesed pisut ümber õppima. Androidil tuleb ekraani ülalt alla tõmmates lahti teavituste kardin – selle reflektoorse liigutusega saab N9 juures esialgu palju rakendusi kogemata kinni pandud. Kui Androidi ja iOs’i võib keerata käes ükskõik mis pidi ja graafika tuleb järgi, siis N9 saab käes hoida kas “õiget pidi” või vasakul küljel. Pea peale ja paremale küljele pilt kaasa ei keera.

Telefoni ekraan jääb külgmisele ooterežiiminupule vajutades pooleldi aktiivseks. Ekraanil kuvatakse kellaaeg ja tillukesed ikoonid kõnedest-sõnumitest. Menüüst on võimalik seadeid muuta ka nii, et ekraani nupuvajutuse peale täielikult välja lülituks. Magavat telefoni on võimalik üles äratada ka ekraanile koputades (mitte ainult telefoni küljel olevast nupust). Juhul, kui see funktsioon peaks üllatusi tekitama, saab ka selle välja lülitada.

Äratatud ekraani lukust lahti saamiseks tuleb ekraanil ükskõik millises suunas viibata. Kui see liigutus pooleli jätta, ning sõrm ekraanil peatada, siis jäävad ekraani allosas nähtavale telefoneerimise, sõnumineerimise, fotografeerimise ja veebilehitsemise kiirvalikud. See on ainuke koht, kus vihjatakse, et eeskätt on ikkagi tegemist telefoniga. Lukustatud ekraanil on on samuti näha ka mahamagatud kõned ja sõnumid koos sisuga.

N9’t saadab üsna arvestatav edu ja teda käes hoides saan ma ka aru, miks. Tegemist on tervikliku, lihtsa, kvaliteetse, šiki ja korraliku nutifoniga. Kui Daniel Craig järgmises Bondifilmis “Skyfall” mõnel hüperekslusiivsel kokteilipeol oma Fioravanti ülikonna põuetaskust telefoni välja tõmbab, et sellega elegantselt möödaminnes pommi viitpäästikut seadistada, sobiks selleks telefoniks ideaalselt N9 ja äratuskella rakendus, kus tunde ja minuteid saab valida rattaid keerates.

Esteetilise disaini vallas on telefoni välimus, koostekvaliteet, operatsioonisüsteemi väljanägemine ja toimimine laitmatud. Erinevalt Androidist, mis hoiab kõik uksed kohaldamiseks ja programmeerimiseks valla, on Meego “valmis” operatsioonisüsteem. Ta on loodud lõplikuks tervikuks. See küll ahendab mingil määral teda ümbritsevat maailma, aga teatud osa meie maailmast ihkabki telefonides näha midagi lihtsamat, midagi otsast otsani hoomatavat. Liikudes ideoloogiliselt rakenduslikule, on sellel telefonil üksikud kiiksud, mis meenutavad, et tegemist on lapsekingades platvormiga. Need aga ei suuda kõigutada ideoloogia püsimist. Kurb lugu on aga see, et lapsekingadesse see platvorm ilmselt jääbki, Nokia tulevik paistab olevat Microsofti käevangus.

Lisaks nendele kiiksudele on telefonil ports pseudo-miinuseid – ei saa panna tema sisse mälukaarti, ei saa vahetada akut, kasutab microSIM kaarti, mis ei ühildu 99% ülejäänud telefonidega ja Meego on palju kitsam mõiste kui Android või iOs. Neid ei saa aga lugeda päris miinusteks. Mälukaardi asemel on pilveteenused. Kui sul on selline telefon ja tal aku ära kooleb, siis sa ei lähe Kadaka turult uut akut ostma, vaid suurde kaubanduskeskusesse, pleksiklaasist demostendide ja LED reklaamidega oskuslikult disainitud müügiesindaja boksi rusikaid lauale taguma. MicroSIM kaart ulatatakse kah sulle sealtsamast ja kui sul on selline telefon, siis sul ei ole enam sahtlipõhjas vana 3310, kuhu oma SIM kaart ümber lükata, kui N9 üllatuslikult otsad peaks andma. Selle jaoks on samuti see boks seal kaubanduskeskuses.

Nokia N9 nutitelefon Nokia veebilehel