Kolm supersuumi võrdlustestis: Canon Powershot SX40 HS, Nikon Coolpix P500 ja Sony Cyber-Shot DSC-HX100V :: Digitest
Canon Powershot SX40 HS / Nikon Coolpix P500 / Sony Cyber-shot DSC-HX100V
Sissejuhatus
Supersuum-tüüpi kompaktkaamerad ei ole kunagi minu tass teed olnud. Kuigi Nikoni ja Sony supersuumidega varasem kokkupuude puudub, on Powershot SX40 nooremad vennad mu fotokotis erinevatel põhjustel ajutiselt peatunud küll. Siiani ei ole ükski erilist muljet avaldanud. Aeglane aparaat, detailitu ja mürane pilt ja pehmelt öeldes kesise kvaliteediga video on vaid mõned põhjustest. Hakatuseks ei osanud ka sellest kolmikust palju enamat loota. Siiski – üks neist suutis mind, paadunud supersuumipessimisti, üllatada ning jättis teistest positiivsema märgi mälukaardile. Irooniliselt just seesama Canon, kelle eelmised Powershotid on peamised süüdlased minu supersuumifoobias.
Supersuumid on lühidalt öeldes keskmisest “seebikarbist” veidi tõsisemad fotokad, seda just tänu eriti pikale optilisele suumile. 35mm mõistes on kõigil kolmel ees pisut üle 800 millimeetrine kahur. Teistest olulisematest omadustest tasuks Canon SX40 puhul ära märkida 12,1 MP CMOS sensor, optiline pildistabilisaator, pööratav LCD ning Full HD režiimil videovõte. Nikon P500 paneb vastu samapalju megapiksleid, Hybrid VR pildistabilisaatori, kallutatava LCD ning samuti Full HD videorežiimi. Lisaks rohkematele megapikslitele, mida Sony Exmor R CMOS sensoril on täpsemalt 16,2, tuleb Sony HX100V kaamerast rääkides ära märkida ka Full HD (50 k/s) videovõimalus, panoraamvõtteprogramm, SteadyShot pildistabilisaator ning sisseehitatud GPS ja kompass.
Et asjadest parem pilt ette saada, panime supersuumide tähtsamad numbrid kõrvuti tabelisse.
 |
 |
 |
|
| Canon Powershot SX40 HS | Nikon Coolpix P500 | Sony Cyber-shot DSC-HX100V | |
| Sensor | 1/2,3-tolline primaarvärvide filtriga tagantvalgustatud CMOS | 1/2,3-tolline primaarvärvide filtri ja tagantvalgustusega CMOS | 1/2,3-tolline primaarvärvide filtriga Exmor R CMOS |
| Efektiivseid piksleid | 12,1 miljonit | 12,1 miljonit | 16,2 miljonit |
| Teravustamine | TTL, näotuvastusega, 1 punktiga AF (keskpunkt), AF abivalgus, manualane teravustamine lähim teravustamiskaugus: 0 cm makrorežiimis |
TTL kontrastituvastusega; teravustamiskaugus: 0,5/2,2 m – ∞ (lainurk/tele) makro: 0,1/1 – ∞ (lainurk/tele) |
9 AF punkti, keskmestatud/paindlik/manuaalne autofookuspunkti valik, näotuvastus |
| Säriajad | 1/3200 – 15 sek | 1/1500 – 2 sek | 1/4000 – 30 sek |
| Tundlikkus | AUTO, 100 kuni 3200 | AUTO, 160-3200 | AUTO, ISO 100 kuni 3200 |
| Sarivõte | kuni 2,4 fps, AF korral 0,8 fps, Live View korral 0,9 fps, kiire sarivõte 10,3 fps (kuni 8 kaadrit) | kuni 8 kaadrit/sekundis 5 pilti | kuni 10 võtet kiirusega 10 kaadrit/sek |
| Videovõte | (Full HD) 1920 × 1080, 24 fps, (HD) 1280 × 720, 30 fps, (L) 640 × 480, 30 fps | 1920 × 1080 (HD 30 fps), 1280 × 720 (HD 30 fps), 640 × 480 (30 fps) | AVCHD: 1920 × 1080 50p (28 Mbps), 1920 × 1080 50i (24 Mbps), 1920 × 1080 50i (17 Mbps), 1440 × 1080 50i (9 Mbps), MP4/AVI: 1440 × 1080p 25 kaaadrit/sek (12 Mbps) MP4/AVI: 1280 × 720p 25 kaaadrit/sek (6 Mbps) 640 × 480p 25 kaadrit/sek (3 Mbps) |
| Kaal | 600 g (koos aku ja mälukaardiga) | 494g (koos aku ja mälukaardiga) | 525 g (koos aku ja mälukaardiga) |
Canon Powershot SX40 HS
Canon Powershot SX40 HS istub sarnaselt oma eelkäijale (SX30 – loe ülevaadet siinsamas Digitestis) käes hästi. Kere on piisavalt suur, et anda välja väiksema peegelkaamera mõõt, ehk vähemalt minul oli teda mugav käsitleda. Erinevalt Nikoni ja Sony supersuumidest on Canonil täielikult pööratav-kallutatav ekraan, mis teatud olukordades nii pildistamise kui filmimise oluliselt lihtsamaks teeb.
Kerel paiknevaid nuppe ja otseteid vajalike funktsioonide juurde on SX40-l esmapilgul pisut vähe. Kaamera sihtgrupile mõeldes on neid tõenäoliselt piisavalt, samas on selgelt näha, et mõned elu lihtsamaks tegevad nupukesed oleks ju veel ära mahtunud. Powershot SX40 menüüd lihtsad, lühikesed ja loogilised – vähegi tänapäevaste fotokatega kokku puutunud inimesel ei ole kaamera õpetusse väga sügavale vaja kaevuda.
Aga mis kõige tähtsam – SX40 HS-i pildikvaliteeti on eelkäijaga võrreldes nähtavalt parandatud. Lähedalt, ehk pildistatavat suures plaanis hoides suudavad enam-vähem kõik uuemad fotokad peaaegu talutava pildi joonistada, seega huvitas mind nende aparaatide puhul just peenema detaili eristus. Suumi laiemast otsast võetud linna-aia vaade raagus puude jmt. kribu-kräbuga sobis selleks hästi.
Teine kaader on võetud supersuumi pikemas otsas ning ka siin on selle klassi fotoka kohta joonist täitsa korralikult. Võrdlesin peendetaili täis kaadreid ka Powershot SX30 analoogsete fotodega, ning edasiminek on selgelt näha. Allolevaid kaadreid kõrvuti vaadates saab muuseas ka hästi aru, miks neid kaameraid supersuumideks kutsutakse.
Canon Powershot SX40 HS, ISO 100, 1/40s, f/5.6
Canon Powershot SX40 HS, ISO 100, 1/40s, f/5.6
Juba Powershot SX30-t proovides avaldas hea optiline stabilisaator muljet. SX40-l on seda veel paremaks timmitud. Allolev videoklipp on filmitud u. 800mm pealt, käest, küünarnukkidele toetudes.
Ka ISO-testis suutis SX40 meeldivalt üllatada. ISO 800 ja 3200 vahe on tegelikult väga väike. ISO 3200 sööb küll detaili pehmeks ning pilti tekib tihe peenike müra, kuid pilt on siiski pildi nägu, mitte seebikarbilikult läbune, nagu Powershoti eelmisel mudelil või siis SX40-e konkurentidel. Pisipildid on suuremaks klikatavad. Tegemist on 100% vaatega allnähtava kaadri müraseimast osast.
 |
 |
 |
|
Nikon Coolpix P500
Nikoni peegelkaamerad on mulle nii disainilt kui kasutusmugavuselt alati hästi sobinud. Coolpix P500-t karbist välja õngitsedes eeldasin sama ka Nikoni supersuumilt. Peale põgusat tutvust kaameraga pidin kahjuks tõdema, et neist kolmest istub kõige halvemini kätte ja on kõige ebamugavam kasutada justnimelt P-500. See on arusaadavalt individuaalne ning igaüks teeb enda jaoks lõpliku otsuse poes kaamerat enne ostmist käes hoides, aga minule ta lihtsalt ei sobinud.
Sarnaselt Sonyle on Coolpix P500-l kallutatav (mitte pööratav) ekraan, mille vaikimisi asendist välja kallutamine ei olnud üldse nii lihtne kui pildilt paistab. Vähemalt minu käes olnud kaameral liikus ekraan ebanormaalselt jäigalt.
Kiirusega, olgu selleks siis piltide kaardile kirjutamine või taasesitamine, kaamera sisselülitamine või päästiku reageerimiskiirus, ei saa ükski siin proovitud aparaat hiilata. Nii ka P500.
Nagu näha, jõudis Nikoni proovipiltide tegemise ajaks ka lumi maha sadada.
Nikon Coolpix P500, ISO 200, 1/125s, f/3.4
Nikon Coolpix P500, ISO 400, 1/125s, f/7.1
Kuigi pildikvaliteedilt jääb P500 oma Canoni rivaalile natukene alla, on Nikon videost huvitatud kasutajale sellesse Coolpix-i ühe tõsise maiuspala pookinud – nimelt, võimaluse filmida 240 kaadrit sekundis. Tõsi, seda küll vaid näruses 320 x 240px mõõdus, aga siiski. Fantastiliselt sujuva aeglustusega klippe igapäevastest tegemistest sobib selles suuruses sõpradele-tuttavatele meilida hästi!
Pildistabilisaator on Coolpix P500-l nii Sonyst kui Canonist aste nõrgem klass, seda näeb selgelt allolevast klipist, mis, nagu teisedki, võetud käest, küünarnukkidele toetudes.
Kõrgete tundlikkuste proovi tulemused olid Nikoni puhul umbes-täpselt sellised, nagu ma kõigilt supersuumidelt ootasin. Canoni “ametivennale” tuleb siinkohal ilma pikema jututa alla vanduda – esiteks on P500 pildikvaliteet juba madalatel ISOdel natu kehvem, teiseks halveneb Nikoni pilt tundlikkuse numbrit suuremaks kruttides Canonist märksa kiiremini. Ka proovipiltidelt on näha, et P500 ISO 800 on koledam kui Canoni ISO 3200. Pisipildid on suuremaks klikatavad. Tegemist on 100% vaatega kaadri müraseimast osast.
 |
 |
 |
|
Sony Cyber-shot DSC-HX100V
Sony Cyber-shot DSC-HX100V oli kolmest testitavast selgelt kõige aeglasem. Kohati lausa talumatult aeglane. Nali naljaks, aga see hakkab Sony fotokatel kaubamärgiks saama. Esiti arvasin, et tehtud kaadrite aeglases salvestamises on süüdi kaameras olnud aeglane mälukaart, aga kaks korda kiirema SD-kaardiga oli tulemus paraku sama.
Kui hästivalgustatud situatsioonides pildistamisel sai kaamera hästi hakkama, siis keskmisest hämaramates oludes oli Cyber-shotil teravustamisega tõsiseid raskusi. Nii ei suutnudki aparaat näiteks Coolpix P500-ga üks-ühele samades tingimustes pilti teravaks saada. Tulemus on näha kõrge tundlikkuse proovipiltidelt allpool. Kusjuures need kaadrid on võetud statiivilt ning ruumis põles pool laetäit päevavalguslampe, nii et päris pimeduse süüks ei saa halba tulemust ka ajada.
Nagu järgnevatelt piltidelt näha, joonistab Carl Zeissi übersuum ühtmoodi tubli pildi nii objektiivi pikas kui laias otsas ning heades valgusoludes ei pruugi esimese hooga pilti Canoni või Nikoni konkurendist eristadagi. Vahe tuleb sisse hämaramates tingimustes, samuti kõrgemaid tundlikkusi kasutades. Lisa sinna kübe frustratsiooni kaamera suutmatusest kontrastsele objektile teravustada ja ongi esmamulje rikutud.
Sony Cyber-shot DSC-HX100V, ISO 200, 1/100s, f/3.5
Sony Cyber-shot DSC-HX100V, ISO 400, 1/125s, f/5.6
Nagu videonäidisest näha, võib Sony pildistabilisaatori tööga objektiivi pikas otsas vägagi rahule jääda. Lisaks võimaldab Cyber-shoti 50/60 kaadrit sekundis videorežiim klippe hiljem väga sujuvalt aeglustada.
Hämaramad valgusolud ja tumedad taustad ei ole selle aparaadi sõbrad, nagu näha allolevatelt kaadritelt. Pisipildid on suuremaks klikatavad. Tegemist on 100% vaatega kaadri müraseimast osast.
 |
 |
 |
|
Kokkuvõte
Mina sedasorti kaameratest palju ei pea. Nagu ütleb kulunud väljend – mis on hea kõige jaoks, ei ole lõpuks hea mitte millegi jaoks. Saan samas väga hästi aru inimestest, kes (tõenäoliselt) mugavusest muud tüüpi aparaadile mõeldagi ei taha. Küllaltki kompaktne fotokas, millega on võimalik pildistada nii toatäit inimesi kui püüda suurde plaani eemal oksal istuvat varest, sealjuures objektiive vahetamata või rasket statiivi kaasa vedamata, kõlab hästi küll.
Pildikvaliteedilt ei saa ükski neist veel peegelkaameratele vastu ega tegelikult lähedalegi, aga seda oleks nii pisikestelt sensoritelt palju loota ka. Heas valguses ja mitte üleliia peenikest detaili täis stseenides saavad kolm supersuumi täitsa kenasti hakkama. Silmnähtav eelis Canoni kasuks tekib ISO väärtuse suuremaks kruttimisel. Optiline stabilisaator, mis on nii pika suumi puhul ülioluline, oli ühtmoodi muljetavaldav nii Canonil kui Sonyl, Nikon tahab objektiivi pikemas otsas juba jupp stabiilsemat kätt või muud tuge.
-
Selle nädala top ülevaated
