Alustuseks olgu öeldud, et järgnev kirjatükk pole kuidagi seotud Hiina klassikalise kirjanduse üheks alustalaks peetava, peaaegu sama pealkirja kandva teosega. Olete läbi lugenud? Ah, ärge ajage pada…  nimetatud kirjatöö on nii idamaiselt keerukas, et vaid väga vähesed on end esimesest peatükist kaugemale suutnud kaevata. Kas meie seekordne peategelane on sama salakavala iseloomuga või asub valitsema Pentaxi-sõprade fotokotte? Loodetavasti aitab mu seekordne kirjatöö selles pisut selgust saada.

Pentax K-3 olulisemad tehnilised andmed

• Tüüp: Ilmastikukindla korpusega vahetatavate objektiividega digitaalne peegelkaamera.
• Pildisensor: 23.5×15.6mm (APS-C) CMOS sensor, 24.35Mpix, sisseehitatud optilis-mehhaaniline stabilisaator ja tolmueemaldus. Ilma AA-filtrita.
• Protsessor: Pentax PRIME III
• Tundlikkus: ISO 100 kuni 51200.
• Objektiivid:  Pentax KAF2 bajonett. Piiranguteta sobivad KA, KAF, KAF2 ja KAF3 objektiivid. Vastavate adapterite abil on võimalik kasutada muid objektiive (M, K jt) piiratud funktsionaalsusega.
• Pildiotsija: Dioptrilise korrektsiooniga pentaprismaga läbivaatenäidik. Suurendus 0.95x, nähtav ala 100% kaadri pindalast.
• Teravustamine: SAFOX 11 27-punktiline faasituvastusega AF (EV -3-18). Näotuvastus, liikuva objekti jälgimine, käsitsi teravustamine. Teravustamist hõlbustav Focus Peaking režiim ja teravustamise abilamp. Kontrastituvastusega LiveView-reziim. Vahetatavad teravustusekraanid.
• Katik: Vertikaalne ribakatik säriaegadega 1/8000…30s + B, max. 8.3 fps. Sünkroniseerimine välklampidega kuni 1/180s. Iseavaja (2 või 10 sek).
• Särimõõtmine: TTL. 86000 punktilise RGB-sensoriga, kesk-kaalutud või punktmõõtmise meetodil. Mõõtevahemik -3 kuni 20 EV. Särikompensatsioon +/- 5 EV.
• LCD ekraan: fikseeritud 3.2-tolline TFT õhuvaheta LCD, 1037000 pildipunkti. Laiuse ja kӝrguse suhe 3:2.Heleduse ja värvide seadistusvõimalused.
• Välklamp: sisseehitatud välkalmp GN13 (ISO100), välise välklambi liides
• Failivormingud: Foto: 14-bit RAW (PEF, DNG) ja / või JPEG (EXIF 2.3), max 6016×4000 pildipunkti.
• Video: MOV (MPEG-4/H.264)), max 1920×1080 50i/60i/30p, stereoheli (välise mikrofoni kasutamisel)
• Salvestusmeedia: 2 x SD/SDHC/SDXC mälukaart, FluCard kasutusvõimalus
• Liidesed: USB 3.0, HDMI Mini, toite ja kaugjuhtimispuldi sisendid, IR kaugjuhtimispuldi vastuvõtjad ees ja taga
• Vooluallikas: liitium-ioonaku D-LI90, 14Wh (CIPA testis 560 võtet). Lisatalla BG-5 kasutamise võimalus (6xAA või 1x D-Li90).
• Mõõtmed ja kaal: 131x100x77 mm, 800g koos aku ja mälukaardiga.
• Värvivariandid: Must ja hõbedane

Väljast ja seest

Peategelase (tegelaste arvu poolest ei saa siinkohal kohe üldse Hiina kirjanikega võistelda) nimi on lihtne ja meeldejääv – Pentax K-3. Loomult vihmakindel, välimuselt klassikaline ja sisult poolekaadrine. Kindlasti lootsid paljud salamisi, et vast seekord üllatatakse täiskaadrisensorit sisaldava kerega, kuid nii see siiski pole. Iseküsimus muidugi , kui paljud isegi paadunud penktaksistidest tegelikult “suure” sensoriga kaamera üldse ostaks ja/või mis hinda nad selle eest oleksid nõus maksma. Seda eriti arvestades kuivõrd kaugele “poolikud” sensorid ja kaamerad on arenenud. Eks ajalugu kipub end kordama, kunagi käis samasugue lööming keskformaadi ja 35mm filmikaamerate vahel.

Olgu klassivõitlusega kuidas on, väliselt on uus K-3 oma eelkäijatega üpris sarnane. Eestvaates võib neid vabalt omavahel segamini ajada ja tagantpoolt kaedeski on suurimaks erinevuseks ekraani all olev Ricoh logo endise Pentaxi-kirja asemel.

Lähemal uurimisel selgub, et mõned nupud on ringi kolinud, midagi pisut lisandunud, midagi kadunud. Samas on kogu füüsiline kasutajaliides endiselt loogiline ja lihtsalt (ümber)õpitav. Ekraani diagonaal on kasvanud vaid tühise 0.2 tolli võrra, kuid tänu 3:2 külgede suhtele endise 4:3 asemel, on kujutiseala märgatavalt suurem. Suurim uudis on muidugi selle kujutise tekitaja. Kui viimastel Pentaxi mudelitel on sensorid olnud üpris sarnased, siis nüüdsed arengud on märgatavad nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses plaanis.

Läks keeruliseks? Ütleme siis lihtsamalt – jää hüvasti 16-megapiksline sensor ja head aega antialias-filter. Pildipunkte on nüüd 24 miljonit ja ega seda udustavat klaasigi pole põhjust taga nutma jääda. Sageli saab sääraselt teravama kujutise ja kui peenele mustrile tõepoolest häirivad artefaktid tekkivad, saab neist lahti uue ja kavala trikiga.

AA Filter Simulator funktsiooni sisselülitamisel väristatakse säri ajal õige pisut kaamera sensorit  (see on lihtne tänu Pentaxi  sensoriga kokkuehitatud stabilisatsioonisüsteemile) ning osa igale pikslile langevast valgusest satub ka naaberpikslitele. Kujutis muutub pisut udusemaks (nagu AA-filtri kasutamiselgi), kuid häiriv moire-efekt kaob.

Suurem ja teravama kujutisega sensor lisab igale jäädvustatud kaadrile umbes 50% mahtu. Seega pole imestada, et pildiprotsessorgi on uus ja kannab nime PRIME III. Tänu sellele ja uuendatud katikumehhanismile võimaldab Pentax K-3 sarivõtet kiirusega kuni 8.3 kaadrit sekundis. Katik on seejuures meeldivalt vaikne ja ridatuld võib anda üpris rahulikult. Garanteeritud tööeaks lubatakse vähemalt 200 000 kaadrit. Et kõike seda salvestada, on kaameral kaks SD/SDHC kaardi pesa. Ühte neist võib tavapärase salvestusmeedia asemel pista pisut kummalist nime FluCard  kandva tegelase (seda võiks naljaviluks “nohukaardiks” tõlkida), mis võimaldab nii juhtmevaba kujutiste edastust üle WiFi võrgu, kui ka kaamera juhtimist arvuti või nutiseadme abil. Kahjuks ei õnnestunud mul seda veel proovida, kuna Pentaxile mõeldud FluCard O-FC1 polnud veel meieni jõudnud.

Kaks väga olulist uuendust tuleks veel kindlasti ära mainida. Tervustamine pole teadagi kunagi küllaldaselt nobe ning Pentax pole kunagi kiireimate AF-moodulitega hiilanud. Nüüd on põhjust rõõmustada, sest K-3 kasutatav SAFOX 11 süsteem pakub 27 teravustuspunkti endise 11 asemel ja neist tundlikumaid ristikujulisi on tervelt 25. Teravustuspunktidega kaetud kaadri ala on küll sama suur kui ennegi, punktid asetsevad lihtsalt tihedamalt, kuid kiirust ja kindlust on siiski märgatavalt lisandunud. Valguse mõõtmise suutlikkuse üle ei olnud põhjust nuriseda eelmistelgi mudelitel, kuid vähemalt teoorias kõlab 86000 RGB-punktiga eksponomeeter märgatavalt paremini kui endine, 77 alaga maatriks.

Menüüdes on väiksemaid muutusi, kuid ülesehitus ja kasutusloogika pole (õnneks) muutunud. Kasutaja poolt valitavate seadistuskomplektide vahetamine on kolinud menüüst programmikettale, mis mulle väga meeldib. Juba K-5/K-5 II juures nähtud nuppude toimimisloogika seadistustele on lisandunud mõned täiendused – mina neist küll puudust ei tundnud kui ilmselt on neistki kellelegi abi. Täiendusi on saanud kaameraga kaasaantav Digital Camera Utility tarkvara.

Võrreldes konkurentidega

Soovimata vähimalgi määral mõttetut brändisõda õhutada, väidaksin siiski, et Pentax K-3 on praegusel hetkel parim APS-C sensoriga kaamera maailmas. Muidugi on konkurents kõva ja võistlejailgi leidub mitmeid peibutavaid omadusi, kuid tervikuna on uus Pentax äärmiselt hõrgutav.

AA-filtri asendamine elektrooniliste vahenditega tagab suurepärase terava kujutise. Uus AF-süsteem pole ehk küll absoluutarvestuse rekordiomanik, kuid uduste piltide põhjustajat tuleb piltnikul küll pigem peeglisse vaadates otsida. Kaks mälukaarti annavad lisavabadusi ja kui ka FluCard kohale jõuab, saab K-3 juhtida tüütute kaabliteta. Twelve points, Pentax (või siis Ricoh, kuidas soovite). Ilmastikukindel korpus (koos vastavate objektiividega) võimaldab kaamerat kasutada pea igasugustes ilmaoludes. Miinustest rääkides jääb mulle pisut arusaamatuks, miks on vaatamata järjest parematele katikutele jäädud kindlaks  1/180s välklambi sünkrokiirusele (konkurendid pakuvad reeglina 1/250s). Teravustuspunktidega kaetud kaadri alagi võiks olla suurem.

Reaalses kasutuses

Hakkame peale vast ülestunnistusest, et juba üsna pikka aega on mu kaaslaseks olnud Pentax K-5,sellele järgnenud K-5 II olen olude sunnil uurinud vaid põgusalt. Ärge siis pahandage, kui ma mõne omaduse juures K-5 II äkki liiga teen. Pentax K-3 testimisega oli mul üpris kiire ning ega õues valitsev aastaaegki eriliselt soosinud ilupiltide tegemist, mis fotosüljenäärmed turboreziimile lülitaks. Kui mu enda jaoks andsid parima ettekujutuse uuendustest ja parendustest just sombuse plägailmaga tehtud pildid, siis käesolevale tekstile illustratsioonide lisamiseks annab novembrikuust hullemat otsida. Mis siis ikkagi silma jäi?

Ergonoomikaga on kõik (endiselt) korras ja isegi parem kui varem. Spetsifikatsioone lugedes võib ehk häirida, et kaamerakere on eelkäijast 60 grammi raskem, kuid mind see ei häirinud. Ma lisaks stabiilsuse ja pikema autonoomsuse huvides rahumeeli ka akutalla ja oleks veelgi enam rahul. Nupu-uuendustest võttis mul kõige enam aega valguse mõõtmisega seotu. Programmiketta alaossa paigutatud pööratav maatriks-, kesk-kaalutud ja punktmõõtmist vahetav lüliti tundus (ja tundub endiselt) vahetuma lahendusena.  Uus teravustusreziimi muutmise meetod (AF Mode lüliti + seadeketas) meeldib mulle seevastu enam kui vana variant (kolme positsiooniga pöördlüliti).

Valguse mõõtmise võime on üks kaamera tähtsamaid funktsioone. Ütlen ausalt, mul pole K-5 77-segmendisele mõõtesüsteemile etteheiteid ja seetõttu ma võib-olla ei mõista päris lõpuni, miks peab uuel särimõõdikul olema tervelt 86 tuhat (sic!) punkti. Hämaras on mõõtmine ehk pisut täpsem, mida kinnitab ka spetsifikatsioon (alumine mõõtepiir -3EV endise 0 EV asemel). Teine tänapäevase kaamera ülioluline omadus – automaatse teravustamise võime, on oodatult tubli arengu teinud. Eriti märgatav on SAFOX 11 süsteemi paremus vanemat tüüpi, keresisest teravustusmootorit kasutavate nn. screw-drive objektiivide puhul. Mõnel juhul tundus uus kaamera suisa poole kiiremini teravustavat ja AF „otsustuskindlus“ on reeglina samuti parem. Teravustuspunkte on nüüdsest 27, kuid kahjuks katavad need sama suurt ala kaadri keskosas kui K-5 11 punkti.  Jälgiva teravustamise võime on arenenud, kuid võidaks kindlasti suuremast teravustuspunktidega kaetud alast. Praeguse variandi puhul võib (eeskätt pikema teleobjektiiviga pildistamisel) suhteliselt väike käeliigutus jälgitava objekti nende tööpiirkonnast välja viia ning jälgimine katkeb.

Aga kui pildistatav kaadrisse saadud ja teravustamine oma töö teinud, siis kuidas see kõik jäädvustub? Täissuuruses (s.t. 100% suurendusega) pilte vaadates selgub, et detailsus põhimõtteliselt ei erine. Senspril on aga punkte rohkem, mistõttu see tähendab, et fotograafi elu on just läinud 6016/4928=1.22 korda paremaks! Täiesti arusaadavalt tuleb arvestatav osa sellest tänu ärajäetud AA-filtrile. Aga moire? Rahu, sellega on samuti kõik kenasti kontrolli all. Kui sõnapaar „Unsharp Filter“ teile vähegi midagi ütleb, lülitage ka AA-filtri simuleerimine välja ja tegelege probleemiga arvutitarkvara abil siis, kui seda tõepoolest tarvis on. AA-filtri simulaatori tugevama seadistuse korral (Type2) võib moire-probleemi igas olukorras täiesti unustada, kuid kujutise teravus langeb pisut – jäädes siiski karvavõrra paremaks kui K-5 pakutav. Olgu märgitud, et kogu see teravuse ja filerdamise teema käib kokku RAW-vormingu ja HEADE objektiividega. Udusepoolse joonisega „tuhatoosiga“ ei pruugi mingit vahet üldse näha olla.

Uue sensori müratase väiksematel tundlikkustel on võrreldav 16 Mpix eelkäijatega, kuid suuremate ISO väärtuste juures kasvab mõnevõrra jõudsamalt kui K-5 / K-5II puhul. „Viieste“ juures olen ma enda jaoks tõmmanud mõttelise piiri, mida erilise vajaduseta ületada ei tasu, ISO 8000 juurde. Pentax K-3 pilte lapates võtaksin ma samasuguseks piiriks maksimaalselt ISO 6400. Taas kord lisaksin märkuse – jutt käib RAW, mitte JPEG-failidest. Kui peaks tõepoolest olema vankumatu soov otse kaamerast JPEG-vormingus pilte kätte saada, tasuks (nagu K-5 puhulgi) piirduda kuni ISO 3200 tundlikkusega. Sensori dünaamiline ulatus ei erine ei paberil ega reaalses elus oluliselt K-5 võimekusest (ca. 14EV). RAW-fail tundub siiski dünaamika osas pisut lihtsamini „väänatav“, kuid see sõltub ilmselgelt lisaks riistvarale ka ülespildistatud stseenist.

Video… kes mu kirjatükke varemalt lugenud, teab, et selles vallas ma end kuigivõrd eksperdiks ei pea. Võin vaid kinnitada, et erinevaid reziime ja seadistusi on kapaga, lisaks digifiltrid, automaatsed dünaamikakorrektsioonid ja HDR. Kujutis on loomulike värvide ja hea teravusega. Uuendusena toimib AF ka filmilõigu salvestamise ajal, kuid eriti kiireks ja kindlaks seda kahjuks küll nimetada ei saa. Kummalisel kombel võib ava muutmine filmimisel tekitada hetkelisi pildi seiskumisi. Minu väike kogemus ütleb, et mida vähem kaamerat videosalvestuse ajal näppida, seda parema tulemuse saab.

Testpildid

Pildimürad muutuvad häirivaks pisut varem kui väiksema sensoriga Pentaxi kaameratel, kuid vähemalt kuni ISO6400 suuremad probleemid puuduvad.

Sama kinnitab ka Eestimaa pilvises sügises tehtud pildirida. Pildistatud on tundlikkustega 100, 800 ja 8000 ISO ühikut. Pentax DA*16-50, P-reziim, JPEG otse kaamerast:

Mida hakata peale 8.3 kaadriga sekundis? Loodus on kiire, oleks meil vaid vahendeid selle jäädvustamiseks. Tõsi, sekundiga sündivad 8 RAW kaadrit „kaaluvad“ 250-300 megabaiti (JPEgid ca. 85MB) nii, et mälukaart olgu kiire ja ega kehvema arvutigagi eriti midagi peale pole hakata.

AA-filtri simulatsioonist aitavad ettekujutuse saada need käbid. Esimene pilt väljalülitatud simulaatoriga, teine ja kolmas vastavalt nõrgema ja tugevama seadistusega.

Näidispildid ja videod

Kiiresti liikuva vee ja panoraamimise kombinatsioon hävitab sageli ka spetsiaalselt video jäädvustamiseks mõeldud seadmete tulemuse kvaliteedi. Pentax K-3 klipp võiks muidugi olla sujuvam aga üldjoontes saab kaamera hakkama.

Kokkuvõte

Tundub, et Pentax jätkab ammualustatud „üle ühe“  poliitikat. Ehk siis kaamerakere vahetus tasub/tuleb/on mõistlik ette võtta iga teise uue tippmudeli ilmumisel. Pentax K-5 II mind poodi ei ahvatlenud, uuendused võrreldes alles üpris värske K-5ga polnud selleks küllaldased. Nii ei oska ma ka sõna võtta praeguste K-5 II omanike eest, kuid K-5 (ja vanemate) pildikastide väljavahetamine tundub kui mitte vältimatu, siis vähemalt igati mõistlik mõte.

Arvestada tuleb ainult sellega, et Pentax K-3 tahab oma parimate omaduste esiletoomiseks väärilisi objektiive, võib-olla just selle kere ees löövad DA* ja Limited sarjade optikad esmakordselt tõeliselt särama. Kui teil on need aga juba olemas või vähemasti plaanis endale hankida, ei saa jutu alguses kõneks võetud kolme valitsust miski varjutada.

• Pentax K-3 kere Photopointis: 1299€
• Pentax K-3 + 18-55mm WR Kit Photopointis: 1349€