Manfrotto MT190CXPRO3 süsinikfiibrist statiivi ülevaade :: Digitest
Manfrotto statiividest olen alati väga kõrgelt lugu pidanud. Eriti just 190 ning 055 seeriast pärit statiivid, mis on läbi mõeldud disainiga ning vastupidavad. Kuna Manfrotto tuli vastu talve välja uuendatud disainiga 190 seeriaga, sai kohe üks ka prooviks võetud. Seekord on sõrmede vahel küll seeria kõige kompaktsem ning kergem – CXPRO3 versioon, kuid räägime ka kõikidest teistest variantidest, seega saab antud ülevaadet suuresti taandada tervele seeriale.
Alustamegi artiklit terve seeria numbrite ülevaatest, kirjutame üht ja teist ka teistest mudelitest, analüüsime nende erinevusi ning vaatame väga väga põhjalikult just CXPRO3 versiooni igapäevase kasutuses.
190 seeria parameetrid
MT190 XPRO3 | MT190 XPRO4 | MT190 CXPRO3 | MT190 CXPRO4 | |
Materjal | Alumiiniumsulamist | Süsinikfiibrist jalad, magneesiumsulamist detailid | ||
Maksimaalne töökõrgus | 160 cm | |||
Töökõrgus kesksambata | 135 cm | |||
Minimaalne töökõrgus | 9 cm | 8 cm | 9 cm | 8 cm |
Pikkus transpordiasendis | 61 cm | 49 cm | 61 cm | 52,5 cm |
Maksimaalne koormus | 7 kg | |||
Jala sektsioonide arv | 3 | 4 | 3 | 4 |
Lülide diameeter (mm) | 26, 22,5, 19 | 26, 22,5, 19, 15,5 | 26, 22,5, 19 | 26, 22,5, 19, 15,5 |
Jala kaldenurgad | 25°, 46°, 66°, 88° | |||
Kaal | 2 kg | 2,1 kg | 1,6 kg | 1,65 kg |
Mis vahe on erinevatel versioonidel tegelikult?
Laias laastus saab Manfrotto MT190 statiivid liigitada 2+2 gruppi. 2+2 just selles mõttes, et kasutusel on kaks erinevat materjali, millest statiivid valmistatud. XPRO seeria statiivid on alumiiniumist jalgadega ning ka alumiiniumist erinevate detaildega, nagu jalgade klambrikinnitused, kesksaba kinnitus jms. CXPRO statiivid on samas valmistatud teise materjalivalikuga. Nende jalad on valmistatud süsinikkiust (carbon fiber) ning ülejäänud detailid magneesiumsulamist. Süsinikfiiber on võrreldes alumiiniumiga pool kilo kergem ning jäigem.
Teine grupp erinevusi tuleb statiivi jalgade lülide arvust. Vastavalt siis statiivile kas kolme või nelja lüliga on need. Uue seeria positiivse nähtusena ongi see, et kompaktsematel nelja lülidega statiividel on nii töökõrgus kui kandevõime sama, kui on suurematel kolme lülidega statiividel. Väiksemad on küll natuke kergemini läbipainduvad, kuid neid kaasas kanda tükkmaad mugavamad tänu 10cm väiksemale transportpikkusele. Samas annab see statiivile ka 50-100g lisaraskust juurde.
Välises disainis on statiividel veel niipalju erinevust, et alumiiniumstatiividel on ühele jalale pandud kummist pehmendus-soojendus, et külma ilmaga oleks mugavam statiivi kaasas kanda.
Nelja lüliga alumiiniumstatiiv – koos kummeeritud käepidemega.
Kolme lüliga süsinikfiibrist statiiv.
Parameetritest pikemalt
Paratamatult tahan jätkata uue põlvkonna 190 Manfrotto statiivide kirjeldamisel võrdlust eelmiste mudelitega. Seda just seetõttu, et päris mitmes aspektis on asjad tükkmaad paremaks läinud. Eelnevalt oli valik selle vahel, et kas võtta kaasa täismõõtu kuid liigselt raske 055 seeria statiiv, millega sai kaamera tuua pea silme kõrgusele ilma, et oleks pidanud kesksammast kasutama või valima alakaalulise 190 vahel, mille töökõrgus koos kaameraga sai rinna kõrgusel otsa. Või siis kandevõime – kas ma kasutan täna teleobjektiivi või mitte? Seon koti külge väikese 190 ja loodan töö ära teha või vean suurt 055’te kaasas terve päeva, no nii igaks juhuks.
Siit tulebki mudeliuuenduse kõige suuremad eelised välja – MT190 statiivide töökõrgus ilma kesksambata on lausa 135 cm. Pane sellele juurde veel statiivipea ning kaamera ja pildiotsija ongi pea silme kõrgusel. Kesksammast niisama naljalt ei peagi välja lõhkuma.
Teiseks aspektiks on kandevõime. Soovituslik koormus lausa 7 kg – seda on rohkem, kui keskmisel statiivipeal ning kordi rohkem, kui 300mm f/4 objektiiv koos kaamerakerega ning akutallaga. Enamus kasutajatele peaks sest maa ja ilm olema.
Minimaalne töökõrgus jääb 8-9 cm juurde, kuid soovi korral saab statiivipea koos kaameraga ka alla poole keerata, seega seal piiranguid ei ole.
Transpordiasendis olev pikkus sõltub nüüd konkreetsest mudelist. Üldjuhul sinna 50cm ringi jääv pikkus on piisavalt kompaktne, et siduda seljakoti külge ning metsa minna. Jalgu niisama naljalt statiiv ei jää. Lisaks veel antud kaameratoe kaal – 2 kg alumiiniumstatiivi kohta on võrdlemisi kerge ning hea stuudios kasutada või aeg-ajalt kusagil välitingimustes pildistada. Eriti siis, kui autoga minnakse lõpp-punkti. Süsinikfiibrist statiivide 500g väiksem kehakaal sümpatiseerib neid fotograafe ikkagi rohkem, kes viskavad fotokoti selga ning kondimootoriga liiguvad päev otsa ringi. Sest see 500g väiksem kaal statiivil tähendab lisaobjektiivi fotokotis.
Disain
Disainiuuendused on olnud suured ning eemaldatud on nii mõnedki kitsaskohad, mis eelmise põlvkonna statiividel häirima jäid. Samas on parendatud ka mudelite nimetuse loogikat ning enam ei ole ühest statiivist paarikümmend erinevat versiooni. Hakkame uuenduste ning disainiga ülemisest otsast pihta.
Pea kinnitus ja lood
Pea kinnitamine on Manfrotto statiividel jätkuvalt 3/8″ poldiga. Uuendatud on kesksamba lõpus olevat plaati, kust nüüd tuleb läbi ainult üks kruvi eelneva kolme asemel. Tegelikult piisab ühest kruvist küllaga, et pea ära fikseerida.
Lisaks on pea kinnitusplaadi ümber lood. See ei ole lihtsalt tavaline lood, mis võimaldab statiivi mäenõlval sirgeks saada. See on ikka eriline lood, mida saab ümber kesksamba keerata vastavalt vajadusele. Et ikka oleks lood nähtav ning ei jääks kaamera juhtnuppudele ette.
Manfrotto Q90° süsteem
Eelmisel põlvkonnal olid ainult mõned mudelid Q90 süsteemiga, mis võimaldas kesksammast põiki keerata. Viimasel põlvkonnal on see võimalus kõikidel mudelitel. Lisaks on uuendatud ka selle mehhanismi disaini. Varasema välise süsteemi asemel peitub nüüd Q90° mehhanismid statiivi sees, lisades kesksambale stabiilsust juurde. Vajadusel tõstetakse antud süsteem koos kesksambaga välja ning kesksammas horisontaalsesse asendisse lähebki.
Mugavamaks on tehtud ka kesksamba liigutamine horisontaalsesse asendisse: vajuta kesksamba põhjas olevale punasele nupule siis, kui sammas ülemises asendis ning mehhanism tõuseb välja. Samas on tänu uuendatud disainile veel üks positiivne aspekt – minimaalne töökõrgus on ainult 8 – 9 cm (varasematel natuke kõrgem).
Miks siis ikkagi on vaja meil statiivi kesksammast põiki keerata? Seda ikka sellepärast, et leida võimalikult sobiv asend kaamera jaoks. Olgu selleks siis väikesel kõrgusel lilleõie kohal või hoopis pista see üle järsaku ääre nii, et peale kaadri tegemist veel kaamera alles oleks.
Easy Link ühendus
Uhke nimetuse taga peitub äärmiselt lihtne, kuid üllatavalt kasulik lisa ühele statiivile. Statiivi külje peal peitub korgi taga üks 3/8″ keermega pesa. Sinna saab keerata tegelikult laias laastus lisatarvikuid – olgu selleks välk, videovalgusti, hajuti või reflektor. Easy Link ühendus leiab kasutust nii stuudios kui ka metsas või aasal.
Jala kaldenurga muutmine
Uue hingamise on saanud ka kogu kaldenurga muutmise mehhanism. Varasema võrdlemisi kitsa hoova asemel on nüüd suur lai lüliti, kuhu pöidlaga ülimugav peale vajutada. Iga jala kaldenurk on seadistatav individuaalselt ühele neljast nurgast, alates 25°, lõpetades 88 kraadi juures. Tegelikult on võimalik 88° jalg üle tuua ning panna ka statiivi keskosale puhkama.
Kasutamisest niipalju – hooba ei saa alla vajutada siis, kui jalg on oma tööasendis. Jalga natuke kokku lükates saab jällegi lüliti alla vajutada ning jala soovitud nurga alla viia.
Jala pikkus paika
Parendatud on ka jalgade lukustid – uus Quick Power Lock mehhanism fikseerib jalad kiirelt ja turvaliselt. Lisaks on jalgade avamine ka tänu suurematele klambritele kordi mugavam. Egas neist polegi eriti midagi rohkem öelda. Eks üks pilt ütle rohkem kui tuhat sõna.
Igapäevases kasutuses
Olles äsja pikalt testinud Manfrotto 055 CXPRO4 süsinikfiibrist statiivi, olin üliõnnelik seda väikest ning kompaktset statiivi saades. Ma olen kasutanud ka eelmise põlvkonna 190 seeria statiivi ning väga suurt huvi pakkus see, kas mul õnnestub uut kergekaallast kasutada ka igapäevaselt oma EOS 5D Mark III kaamera all. Viimane on teadagi mitte just kõige kergem peegelkaamera – eriti kui selle ees on 24-70 f/2.8 või 70-200 f/2.8 objektiiv.
Igatahes, antud statiiviga ei tekkinud probleeme ei metsas ega ka stuudios. Kaamera püsis statiivil stabiilsena ning ka väga veidrates asendites statiivi hoides ei tekkinud kandevõimega probleeme. Samas peab Q90° süsteemiga ettevaatlik olema – kui sa raskuskeskme liiga eemale viid, siis statiiv koos kaameraga ümber ka lendab.
Kolme jalalüliga süsinikfiibrist statiiv ise on äärmiselt kerge ning sain selle probleemideta tõmmata enda Kata seljakoti külge, kui metsa hakkasin minema. Sisuliselt ei olnud tundagi, et midagi oleks juurde lisatud. Samas pööran ka tähelepanu sellele, et nii kerge statiiviga tekib kohe vajadus ka otsida mõni ülikerge statiivipea. Antud situatsioonis soovitaksin just Manfrotto MH054M0 kuulpead, mis on loodud 190 seeria statiive silmas pidades.
Lisaks peab eraldi veel välja tooma selle, et jalgade kaldenurga muutmine ning jalgade lukustus on tehtud ikka väga mugavaks. Vanema Manfrotto mehhanismiga sai küll kiirelt ära harjutud, kuid kõige mugavam see ei olnud. Velbonist ma siinkohal parem üldse ei räägiks. Nüüd on Manfrotto astunud sammu lähemale oma suuremale vennale Gitzo‘le ning teinud süsteemid endalgi võimalikult ergonoomiliseks.
Kokkuvõte
Manfrotto MT190CXPRO3 statiivi puhul me saame rääkiga rohkem positiivsetest kui negatiivsetest aspektidest. Elimineeritud on väga mitmed kitsaskohad, samal ajal mobiilsuse osas kompromisse tegemata ning lisades hulgim funktsionaalsust.
Häirima jäi natuke ainult jalgadelt puudub pehmendus, mis muudaks kinnastega ning ekstreemsemas ilmas kasutamise natuke mugavamaks. Samas süsinikfiibrist statiivi ei ole nii külm paljaste kätega haarates, kui seda on alumiiniumist liigikaaslased. Eriti just paarikümne miinuskraadi juures. Ning natuke natuke häiris ka jalgade kaldenurga reguleerimise mehhanismi jäikus.
Positiivse küljena, jätkuvalt, kergus, kergus, kergus. Ning paindlikkus, Q90° süsteem ning kerge seadistus. Suureks lisaboonuseks on pööratav lood statiivipea kinnitusplaadi küljes.
Plusse ja miinuseid kokku võttes võiks selle statiivi kohta nii öelda:
+ Süsinikfiibrist kerge ja jäik statiiv
+ Q90° süsteem, 90° pööratav kesksammas
+ Easy Link, Quick Power Lock jms
+ Jalgade kaldenurgad, fikseerimine
+ Pööratav lood kesksambal
+ Töökõrgus, pikkus transpordiasendis
– Hind
– Pehmenduse puudumine jalgadel
Lõppudelõpuks on tegu ühe tõsise statiiviga, mis pakub paindlikku lahendust nii stuudio- kui loodusfotograafile, kuid ka portreefotograafile, kes pildistab stuudiost väljaspool. Statiiv on jäik, mugav kasutada, normaalse kõrgusega ning paindlik.
PS: Erinevalt üldlevinud arusaamale ei ole kõik asjad toodetud Hiinas. Manfrotto statiividelt võib leida rohkem kui ühest kohast märke “Made in Italy” ehk valmistatud Itaalias. Kvaliteedi värk noh.