Mänguri alumiiniumist sõber Roccat Alumic :: Digitest
Esimesel hetkel tundub hiirepadjast arvustust kirjutada isegi naljakas. Nagu püüaks arvustada linikut laual või vaipa põrandal. Või näiteks uksematti. Tegelikult viimane võrdlus oleks kõige õigem, sest tegu on ikkagi funktsionaalse tootega.
Roccat Alumic hiirepadja tõi mulle kingituseks juba mõni aeg tagasi jõuluvana. Mõni aeg tähendab siis 2-3 aastat tagasi. Etteruttavalt võin öelda, et see on üks funktsionaalsemaid kingitusi st kasutan seda saamisest alates iga päev ilma vähimagi tõrketa. Alumic on muutunud märkamatuks, kuid oluliseks osaks minu argipäevast.
Enne Alumic’ut oli mul samuti metallpõhjal hiirepadi firmalt Allsop, mis iseenesest polnud ju paha, kuid häiris mind on tagsihoidlike mõõtmetega. Ja mitte ainult. Peale Alumic’u kasutuselevõttu oli tunne nagu oleks sattunud Ford Fiesta roolist Mercedese G-klassi. Kõike oli rohkem – ruumi, kiirust, täpsust, funktsionaalsust. Paradiis, aga mitte hiirematt.
Roccat Alumic välimus
Alustame välimusest. Kujundus on ülimalt mehelik. Ühel külje keskel laiutab sinkjal taustal suur must Roccati lõvisiluett. Teisel poolel on sama siluett märksa tagasihoidlikumalt hõbevärviga mustale taustale kantud. Kui sinine pool on jõuline, siis must pool jälle soliidsem. Mõistagi oleks kergekäeline poole valikul lähtuda vaid välimusest, sest ülesanded on mõlemal täiesti erinevad.
Suurus. Ausalt öeldes on Alumic esimene täismõõdus mängurile mõeldud hiirepadi. Arvestades aga aastatega kasvanud ekraanipinda ka tavakasutajate seas, siis sobib see suurepäraselt ka näiteks töötamiseks 24- või 27-tollise monitoriga. Hiir ei liigu padjalt maha ka kõige madalama DPI-ga ringi uidates. Mõistagi eeldab Alumic märgatavalt suuremat lauapinda, kui seda vajaks tavaline hiirepadi.
Materjal
Kuigi populaarsed on ka kummist/plastist mänguritele mõeldud hiirepadjad, siis on metall on konkreetsuses ja mehelikkuses minu südame täielikult võitnud niiet kuigi jõuluvana mulle see aasta juba uue, Roccat Sense hiirepadja tõi, siis pole ma viimast esialgu veel pakendist väljagi võtnud ning kui aus olla, siis ei kujuta ettegi, millal ma seda teen. Ehk võibolla vaid arvustamiseks.
Alumic välimus on, hoolimata tihedast kasutusest, püsinud praktiliselt muutumatuna kõikide nende aastate jooksul. Muuseas – jäik metall võimaldab ju hiirt kasutada ka väljaspool lauapinda, kasvõi süles või põlvel hoides. Seda muidugi vaid juhul, kui lauapinnast ikka krooniline puudus on. Hiirepadja nurkades on kummist nurgad, mis muudavad hiirepadja küll pisut hulknurkseks, kuid samas hoiavad selle kenasti laual paigal. Hiirepadja kummalgi küljel on kasutatud erinevat materjali, üks on mõeldud kiiruseks ja teine täpsuseks.
Funktsionaalsus
Siin on õigem koht rääkida kiirusest ja täpsusest. Nö sinine külg on mõeldud snaiperitele, neile, kes vajavad oma mängudes või ka töös täpsust. Neile, kelle liigutused on aeglased ja hoolikalt läbimõeldud. See külg sobib suurepäraselt ka argitoimetusteks nagu internet, kontoritarkvara jms. Boonusena tuleb sellega siis kaasa uhke ja suur lõvisiluett keset patja.
Must külg seevastu on märksa lustlikum pakkudes ohtralt tempot ja adrenaliini. Minu Roccat Tyon suisa tuiskab mööda hiirepatja nagu klimp taldrikupõhjal. Piisab vaid väikesest tõukest sõrmega, et hiir jõudsalt mööda patja edasi liugleb. Eks proovige seda kodus oma hiire ja hiirepadjaga järgi teha.
Minu Roccat Tyon suisa tuiskab mööda hiirepatja nagu klimp taldrikupõhjal.
Funktsionaalsust lisab ka komplektis olnud eraldi seisev randmetugi. Tean, et paljud mängurid ja mittemängurid randmetuge erinevatel põhjustel ei kasuta. Ise olen randmetugede teemal olnud seni pigem neutraalne st kui see on olemas, siis ma seda ka kasutan, aga spetsiaalselt randmetoe pärast hiirepatja valinud ei ole.
Alumic’u randmetoest olen aga kergelt sõltuvusse sattunud ja ilmselt järgmist patja valides eelistan juba randmetoega patja. Kuigi arvestades Roccati randmetoe senist seisukorda, siis jätkub seda ka järgmise hiirepadja jaoks, sest välja näeb see endiselt igati ontlik. Hoolimata sellest, et geelitäitega randmetugi on kaetud vaid kangaga. Kummine põhi hoiab tuge kindlalt paigal ka kõige palavamas võitlushoos. Nagu öeldud, mina olen väga rahul.
Väike lisapluss on ka see, et Alumic’u mõlemad küljed on hõlpsalt puhastatavad, juhul kui sinna mingil kummalisel põhjusel, köhh-köhh, näiteks erinevat toidupuru vms peaks sattuma. Ka juba kuivanud mustus lahkub kergesti lihtsa vee ja lapi kaasabil.
Kokkuvõtteks
Mina läheksin Roccat Alumic’uga luurele küll. Ja lahingusse läheks. See tähendab pea iga päev käingi ma ju koos temaga erinevatel võitlustandritel ning mitte kunagi pole Alumic mind hätta jätnud. Ikka kas enda mõistus või reaktsioon on olnud hädade põhjuseks. Või lääg, see nähtamatu massimõrvar. Ainuke asi, mis mind Alumic’u juures häirib on selle surematus st ma ei kujuta ette, millal tekkiks mul mingigi põhjuse seda välja vahetada. Kahtlustan, et enne toimub revolutsioon hiiremaailmas või hoopis arvutites.
Mina igatahes soovitan Roccat Alumic’ut absoluutselt soojalt kõigile, kes vähegi korralikku hiirepatja vajavad või tahavad. Juhul, kui lauapinda on piisavalt, siis pole muud, kui andke aga tuld.