Kui eelmisel korral rääkisime muinasjutu seitsmest päkapikust, siis sel korral kolmest põrsakesest. Vee- ja põrutuskindlatest põrsakestest, keda isegi kuri hunt ei suuda katki puhuda või kaval rebane ära uputada.

Käes on kole aeg, lisaks krae vahele rabistavale vihmale poeb see ka kaamera sisse, kui keegi peaks olema nii rumal, et selle taskust välja võtab. Kui vihmakindlat peegelkaamerat pole raatsinud osta, siis tunduvalt odavama raha eest saab juba täiesti veekindla masina, millega isegi mitme meetri sügavusel vee all kannatab pilti ja videot teha. Boonusena töötavad need kaamerad ka külmas ja isegi mõõdukas põrutus ei tohiks mingeid väga koledaid tagajärgi kaasa tuua. Proovimise eesmärgil vastu seina siiski virutada ei maksaks. Kõikide formaalsete näitajate järgi peaks tegu olema ideaalsete kaaslastega matkal, rannas või kasvõi vannis.

Järgnev test oli alguses plaanitud aset leidma soojal suvel – see oleks lisanud üksjagu võimalusi kaamerate ujumis- ja uppumisvõime testimiseks, kuid ka vihmane ja külm sügis ajas hädaga asja ära. Tuleb rõhutada, et tegu ei ole nö laborikatsega – ma ei võrdle (kui, siis vaid vähesel määral) piksel haaval pildikvaliteeti ega detailirohkust (kuigi ka teatud elementaarne pildikvaliteet on oluline), vaid pigem kasutusmugavust ja praktilisust ja veel “seda midagi”. Mis, loomulikult, on iga inimese jaoks individuaalne. Seega on tegu igati subjektiivse võrdlusega, kuid ehk aitab see lõppkokkuvõttes ikkagi kaasa ostuotsuste tegemisel. Kui tahate laborikatseid, siis on samade kaamerate (pluss veel mõned) kohta ilmunud ülidetailne ülevaade dpreview.com lehel.

Esmalt veidi võrreldavaid tehnilisi andmeid, et ikka üheselt selge oleks, millega tegu:

	Canon D10	Olympus Tough 6010	Pentax W80
Välja kuulutatud	– 18.02.2009	– 17.07.2009	– 25.06.2009
Mõõtmed	– 104 x 67 x 49 mm	– 95 x 63 x 22 mm	– 100 x 56 x 25 mm
Kaal	– 190 g	– 179 g	– 156 g
Efektiivsed pikslid	– 12,1 miljonit	– 12,0 miljonit	– 12,1 miljonit
Resolutsioon & küljesuhe, px	– 4000 x 3000 – 4000 x 2248 – 3264 x 2448 – 2592 x 1944 – 1600 x 1200 – 640 x 480 – 320 x 140 – 16:9, 4:3 – 640 x 480 @ 30 fps – 320 x 240 @ 30 fps	– 3968 x 2976 – 2560 x 1920 – 2048 x 1536 – 1920 x 1080 – 1600 x 1200 – 1280 x 960 – 640 x 480 – 16:9, 4:3 – 640 x 480 @ 30/15 fps – 320 x 240 @ 30 fps (640×480@30 fps korral max 10 sek)	– 4000 x 3000 – 4000 x 2672 – 4000 x 2256 – 3072 x 2304 – 2592 x 1944 – 2048 x 1536 – 1024 x 768 – 640 x 480 – 16:9, 4:3, 3:2 – 1280 x 720 30/15 fps – 640 x 480 30/15 fps – 320 x 240 30/15 fps
Sensor	– CCD – 1/2.3 ” (6.16 x 4.62 mm, 0.28 cm²)	– CCD – 1/2.3 ” (6.16 x 4.62 mm, 0.28 cm²)	– CCD – 1/2.33 “ (6.13 x 4.60 mm, 0.28 cm²)
Stabilisaator	– läätsenihutusega optiline	– sensori nihutamisega	– puudub (digitaalne)
Objektiiv	– 35 mm – 105 mm (3x) – digitaalne 4x – F2.8 – F4.9	– 28 mm – 102 mm (3.6x) – digitaalne 5x – F3.5 – F5.1	– 28 mm – 140 mm (5X) – digitaalne 6,28x – F3.5 – F5.5
Tundlikkus (ISO)	– auto, 80 ,100, 200, 400, 800, 1600, 3200	– auto, 64, 100, 200, 400, 800, 1600, High auto	– auto, 64, 100, 200, 400,800, 1600, 3200, 6400
Teravustamine	– AiAF 9 punktiga TTL kontrastituvastusega süsteem – manuaalne teravustamine – minimaalne teravustamiskaugus 3 cm	– 9 punktiga TTL iESP kontrastituvastusega süsteem – minimaalne teravustamiskaugus 2 cm	– 9 punktiga TTL kontrastituvastusega süsteem – manuaalne teravustamine – minimaalne teravustamiskaugus 1 cm
Säritamine	– 1/5000 – 15 sek – särikompensatsioon -2 kuni +2 EV sammuga 1/3 EV – 21 võtterezhiimi	1/2000 – 4 sek – särikompensatsioon -2 kuni +2 EV sammuga 1/3 EV – 19 võtterezhiimi	– 1/1500 – 4 sek – särikompensatsioon -2 kuni +2 EV sammuga 1/3 EV – 24 võtterezhiimi
Sarivõte ja iseavaja	– 1,1 kaadrit sekundis mälukaardi täitumiseni – 2 sek, 10 sek iseavaja	– 0,9 kaadrit sekundis, max 22 kaadrit – 5,0 kaadrit sekundis, max 11 kaadrit (3MP pilt) – 10 sek iseavaja	– 1,27 kaadrit sekundis mälukaardi täitumiseni – 2,9 kaadrit sekundis, max 8 kaadrit (5MP) 2 sek, 10 sek iseavaja
Värvustasakaal (WB)	– automaatne – päevavalgus – pilvine – hõõglamp – luminofoorlamp – tugev luminofoorlamp – kasutajarežiim	– automaatne – päevavalgus – pilvine – hõõglamp – luminofoorlamp 1 – luminofoorlamp 2 – luminofoorlamp 3	– automaatne – päevavalgus – pilvine – hõõglamp – luminofoorlamp – kasutajarežiim
LCD-ekraan	– 2,5 “, 230 000 px	– 2,7 “, 230 000 px	– 2,5 “, 230 000 px
Välklamp	– automaatrežiim – täitevälk – välgukeeld – 3.2 m	– automaatrežiim – täitevälk – välgukeeld -punaste silmade vähendus – 4 m	– automaatrežiim – sundvälk – välgukeeld – pehme välk – punaste silmade vähendus – 3.9 m
Veekindlus	– 10 m sügavuses vees	– 3 m sügavuses vees kuni 60 minutit	– 5 m sügavuses vees kuni 120 minutit (JIS class 8 )
Põrutuskindlus	– kuni 1,2 m kõrguselt kukkumisel	– kuni 1,5 m kõrguselt kukkumisel	– kuni 1,0 m kõrguselt kukkumisel
Töötemperatuur	– 0 – 40°C	– -10°C – 40°C	– -10°C – 40°C
Muud lisad	– näotuvastus – liikumistuvastus – video monteerimine – digitaalefektid (Colors Off, Vivid, Neutral, Sepia, Black & White, Positive Film, Lighter Skin Tone, Darker Skin Tone, Vivid Blue, Vivid Green, Vivid Red, Custom Color) – face self-timer – i-contrast – maailma ajavööndid – automaatne kuva pööramine seadistatav print-nupp – suvalisse nurka kinnitatav kaamerarihm	– Shadow Adjustment tehnoloogia – täiustatud näotuvastus (kuni 16 nägu) – i-auto rezhiim – iluvigade parandusrezhiim – TAP Control Mode- magic filters (Pop Art, sketch, pin hole, fish-eye,wedding)	– näotuvastus – naeratustuvastus – silmapilgutustuvastus – pan-fookus – digitaalsed filtrid (digital wide, frame composit, half-length portrait, – pixel track SR – seadistatav roheline nupp – highlight correction – shadow correction – seadistuse salvestamine – äratuskell – maailma ajavööndid – intervallvõte (intervall 10 sek – 99 min, kuni 1000 võtet, kuid mitte rohkem kui kaardile mahub, alguse viivitus kuni 24 h) – intervallvideo (intervalliks 1, 5, 10, 30, 60 min, kestus kuni 359 h, alguse viivitus kuni 24 h)
Salvestusmeedium	– SD või SDHC mälukaart	– xD mälukaart, SD mini, sisemine mälu (45MB)	– SD või SDHC mälukaart, sisemine mälu (33,7MB)
Vooluallikas	– NB-6L – 220 pilti (CIPA standard)	– LI-50C – 250 pilti (CIPA standard)	– D-LI78 – 170 pilti (CIPA standard)
Hind (Photopointis)	– 5799 EEK	– 4699 EEK	– 4499 EEK

Canon PowerShot D10

Mis selle kaamera karpi avades esimese asjana tugevalt silma jääb, on kaamera välimus. Sest see on… ee… omapärane. Imelik. Isegi 7-aastane laps kommenteeris, et jube naljakas näeb välja. Mis loomulikult pole ilmtingimata miinus. Aga mitte ka pluss, vaid subjektiivne kriteerium. Samas sellisel kujul on vähemalt minu jaoks mitmeid miinuseid. Kaamera on keskelt (objektiivi juurest) paks, äärepoolt õhenev – seega ei püsi hästi käes, sest sõrmedel pole millestki kinni hoida. Igasugune käepide puudub, tagumisel küljel on nurgas paar õnnetut punnikest tehtud, aga esikülg on puhas plastik. Küll õnneks mitte väga libe plastik, aga ikkagi. Kuna kaamera on paks, siis pole see hoolimata oma kompaktsusest taskus kandmiseks väga sobiv.

[nggallery id=21]

Huvitavalt on lahendatud randmerihma kinnitamine – see sobib igasse kaamera nurka ning on kiirkinnitusega. Viimane küll paraku on plastine ning mitte väga usaldusväärse süsteemiga. Seega rihmapidi mina küll kaamerat ümber pea keerutada ei söendaks. Teine kasulik ja lihtsuse poolest geniaalne lisandus on nööristopper, millega saab kaamera ümber randme kinni tõmmata. Vees sulberdades üsna oluline ja turvalisust tõstev asi, mis väldib kaamera juhuslikku kaotsiminekut.

[nggallery id=22]

Menüüd on lihtsad ja canonlikult läbimõeldud. Seadeid on mõõdukalt, et kasutajat mitte segadusse ajada. See on mõnes mõttes nii pluss kui miinus korraga, sest mõned kasutajad ehk ikka tahaks protsessi veidi sügavamalt sekkuda. Ma küll oleks tahtnud.

Pildikvaliteet on korralik, samuti video. Samas video ainult kuni 640×480@30fp, aga see-eest igati kvaliteetne, ka kehvemates (allvee) valgusoludes.

Testi kõige kallim kaamera, odavaimast tervelt 1300 krooni võrra kallim.

Olympus µ TOUGH-6010

Olympus ei näe nii imelik välja kui Canon, kuid omapäraseid jooni on asjal siiski. Üks suur pluss teistega võrreldes on objektiivikate. Jah, tõepoolest W80 ja D10 sellist vidinat ei tunne ning objektiivi katteklaas on võimalikele kriimustustele avatud. Kaamera püsib käes üsna mugavalt, sõrmede toe peale on mõeldud.

[nggallery id=23]

Rihmalahendus on mobiililik, pisike plastaasake kusagil kaamera küljel. Olympuse tugevaks plussiks on led-valgustuse olemasolu, see on abiks makrovõtetel või niisama kerge täitevalguse andmiseks või näiteks taskulambina kasutamiseks kui vaja peaks olema.

[nggallery id=24]

Kaamera menüüd on üsna segased. Eks kui ära harjuda, pole muidugi hullu, aga Pentaxi ja Canoni menüüd on oma graafilises lihtsuses igatahes tunduvalt paremini hoomatavad kui Olympuse bling-bling. Kaamera kerel olev nupuvalik on veidi kummaline.  Miks peab põrutus- ja veekindlal kaameral üheks valikukettale välja toodud võimaluseks olema Beauty-rezhiim? Või ongi tegu sihtgrupi poolest pigem spa-ja vannikaameraga? Siis veel selline kummaline asi, et piltide vaatamisrezhiimi minekuks on põhimõtteliselt ära raisatud kaks nuppu – üks võimalus on valikuketast keerutades ja teine seal samas kõrvalolevat spetsiaalset nuppu vajutades. Kas tõesti midagi targemat poleks olnud valikukettale välja tuua – kasvõi mõni spordirezhiim vms. Kasutusloogikas oli ka teisi küsitavusi.

Eriti kummaliselt on Olympus teinud videosalvestuse valikud. Mina küll ei suuda välja mõelda, miks keegi peaks tahtma teha kuni 10-sekundilisi videoklippe. Aga just selline piirang oli maksimumresolutsioonis (VGA@30fps) video salvestamisel. Madalama resolutsiooni või kaadrisageduse korral teeb pikemaid klippe õnneks ikka ka.

Olympus on lisaks teistele hädadele masendavalt aeglane. Ei ole ka teised kaks mingid tuhandiksekunditega reageerivad riistapuud, kuid vähemalt teevad pildi enam-vähem sel hetkel kui päästikule vajutatakse, mitte tüki aja pärast.

Pentax Optio W80

Pentax on oma välimuselt kõige konservatiivsem. Ja ka kõige väiksem ning kergem – kannatab edukalt ka rinnataskus kanda, ilma et see kahtlaselt punnitama hakkaks. Selles mõttes väga sobiv kaamera ka igapäevaseks kaasaskandmiseks. Näeb välja piisavalt stiilne, et pole häbi taskust välja võtta ka veidi avalikumas kohas kui vee all. Disainerid on mõelnud ka praktilisuse peale ning konstrueerinud üsna mugavalt käes istuva korpuse (vähemalt kompaktide skaalas), esiküljel olev moodustis käepideme mõõtu küll välja ei anna, aga piisav näpupide ikka.

[nggallery id=25]

Randmerihm kinnitub kaamera paremal küljel oleva aasa külge. Eraldi saab juurde osta ka ujukiga randmerihma, mis ei lase kaameral käest pudenemisel ära uppuda.

[nggallery id=26]

Seadeid on palju, pildistamisprotsessi saab sekkuda lihtsalt. Menüüd on veidi pikad, peab palju kerima. Tagaküljel olevat rohelist nuppu saab kasutada nii “rohelise nupuna” (ehket misiganes rezhiimis olles valib kaamera antud olukorra jaoks parimad seaded) või siis panna sinna alla mõned teised seadmisvõimalused.

Teistega võrreldes pakub Pentaxi kaamera ohtralt lisaboonuseid – intervallvõte (saab kaameras lasta kokku panna ka videoks), HD video, dünaamilise ulatuse suurendamine.

Võrreldes eelmise põlvkonnaga (W60) on uuemal versioonil miskipärast ära korjatud optilise suumi kasutamise võimalus filmimise ajal. Jah, see tegevus tõi endaga kaasa üsna häiriva müra ja klõbina jäädvustumise video helipilti, kuid sellest teadlik olles saab ju kasutaja ise otsustada, kas ta tahab seda või mitte. Nüüd pole üldse võimalust.

Pildikvaliteet

Ega ei saa ikkagi ka seda pisiasja võrdlemata jätta. Kordan veelkord – kui hing päris laboratoorseid võrdlusi ihaldab, tasub dpreview.com testis tehtud pilte uurida. Alljärgnevalt on toodud mõned klõpsud, mis tehtud enam-vähem samast kohast ja enam-vähem samal ajal. Ning enam-vähem samade seadete juures (niipalju kui antud kaamerad lubasid manuaalselt pildistamisprotsessi sekkuda).

Ülaltoodud kolmeosaline võrdlus on veidike halb seetõttu, et Pentax ja Olympus on üksjagu laiema nurgaga kui Canon (28 mm VS 34 mm). Seega pidin kolmikpildi tegemiseks Canoni pilti vähendama ning teistel veidike ümbert ära lõikama, et kõik asjad samas skaalas oleks. Pildi vähendamiega teatavasti kaasneb nii detailisuse, kuid ka müra kadu. Üldjoontes võrdlus on siiski võimalik.

Mida pärast neid pildikesi järeldada võib? Seda, et tuleb nõustuda juba varem ja teiste poolt kirjapanduga – pildikvaliteedi osas on selles võrdluses liidriks Canon. Pentax ei jää küll väga kaugele, aga siiski. Olympus on taaskord viimane, sellist seebist ja detailivaest pilti tihti ei näe (kui just ise Olympuse kompaktkaamera omanik juba ei ole ;-)). Kuna kolmikvõrdlusel oli ISO väärtuseks 200 – see on kompaktkaameral juba üsna viimane piir enne kui tõsine müra sisse tuleb – siis avaldub müraeemalduse mõju juba ka tulemustes. Olympuse kaamera jätab alles tugevalt ülesilutud pildi, Pentax jälle sekkub äkki veidi vähegi. Kuigi see ongi muidugi paljuski Pentaxi stiil – jätta pildid võimalikult naturaalseks. Tänu sellele on kohati detaili ka rohkem säilinud, kuid samas täisuuruselt vaadatuna hakkab müra veidi häirima. Canoni pilt on omas skaalas mõnus kompromiss, on nii detaili kui piisavalt müravähendust.

Järgnevalt võrdleme omavahel kolme pilti Kakumäe rannast. Tehtud automaatseadetega. Kuna tegu oli õhtuse ajaga, annab oma tonaalsuse piltidele loojuma kippuv Päike. Erinevate kaamerate AWB on seda küllaltki erinevalt tõlgendanud. Nagu ka video puhul ilmneb Pentaxi komme AWB puhul veidi sinisega liialdada.

Dünaamiline ulatus on Pentaxi kaameral veidi suurem kui Canonil. Või siis kipub Canon pildid veidi ülesärisse laskma. Pentaxil (ja nuditumal kujul ka Olympusel) on olemas dünaamilist ulatust suurendavad funktsioonid, mis ülaltoodud pilte tehes ei olnud sisse lülitatud. Ega need vidinad väga palju ülesäris olevaid alasid järgi ei aita, varjualadel tehtav on veidi tugevamalt näha (kuid toob kaasa müra suurenemise).

Allveeomadused ja video

Jõuamegi peamise juurde. Ehket allveefunktsioonidest. Kõige kõvem uppuja on Canon oma maksimaalse sügavusega 10 meetrit. Järgneb Pentax 5 meetriga ning Olympus 3 meetriga. Käesolevas testis neid piire katsuma ei hakanud, sai rohkem madalas vees solistatud, nii järves, meres kui rabalaukas. Kuna ilmad on juba külmad, pidi selleks kasutama abivahendeid ning seega sai pildi asemel tehtud ainult videot – seda teeb kaamera ise, ei pea vee all päästikut vajutama. Õigete ja huvitavate asjade kaadrisse saamine on nii küll paraku veidi raskendatud. Seega auhinnaväärilist loodusfilmi alljärgnevatest videokatketest oodata ei maksa.

Pentax Optio W80

[flv:/wp-content/uploads/2009/11/pentax-w80.flv 630 354]

Canon PowerShot D10

[flv:/wp-content/uploads/2009/11/canon-d10.flv 630 473]

Olympus µ TOUGH-6010

[flv:/wp-content/uploads/2009/11/olympus-tough.flv 320 240]

Lae alla ja vaata originaalsuuruses
Pentax Optio W80
Canon PowerShot D10
Olympus µ TOUGH-6010

Põhimõtteliselt said asjaga kenasti hakkama kõik kaamerad, lõpptulemuse vahe tuleb sisse videoresolutsioonidest. Olympus oma maksimaalselt 10 sek videoga selleks otstarbeks väga hästi just ei sobinud, sest madalaresolutsiooniline (või väikese fps-iga) pikemat aega kestev video pole eriti üritamist väärt. Kuna Pentax ainukesena suudab jäädvustada ka 1280×750@30fps videot, siis selle koha pealt on selge eelis just sellel kaameral. On ikka vahe sees küll (vähemalt suuremal ekraanil kuvades) konkurentidega võrreldes.

Videokatsetuste põhjal saab üldistavalt öelda, et autofookus tasub heliga video puhul kõikidel kaameratel välja lülitada. See täristamine mis fokuseerimisega kaasneb, on lihtsalt liiga kole. Allveevideo puhul see küll õnneks ei ole nii oluline, heli nagunii on mingi mõttetu mulin ja kolin. Seetõttu seda videol küljes polegi.

Kolmest kaamerast sai vahelduvate oludega valgustasakaalu mõttes kõige paremini hakkama Canon. Pentaxi kaamera näitab AWB seade puhul veest väljudes jube sinist pilti, mis küll aegamööda ja teiste objektide lisandudes normaliseerub. Kui kaadris on jätkuvalt palju vett, siis küll paraku ei pruugi. Canoni puhul sellist probleemi ei täheldanud. Järskude valgusolude muudatustega kohanevad kenasti kõik kaamerad ning suudavad jäädvustada küllalt suure dünaamilise ulatusega pilti.

Võrdlusvideo Canon (vasakul)  VS Pentax (paremal) (rabas, korraga filmitud)

[flv:/wp-content/uploads/2009/11/pevsca.flv 630 473]

Aga see pole veel kõik – Pentaxil on veel üks lisaväärtus. Intervallvõtte võimalus. Seadistad kaamera iga teatud ajaühiku tagant pilti tegema ja vastavalt soovile lased selle kohe kaameras videoks kokku panna või teed seda hiljem arvutis ise. Käesoleval juhul on kasutatud esimest võimalust.

[flv:/wp-content/uploads/2009/11/pentax-intervall.flv 630 473]

Füüsilised dimensioonid

Canon on selgelt kõige kopsakam, Pentax kõige kitsam ja Olympus kõige õhem – igale maitsele midagi. Selge on see, et Canon, erinevalt oma konkurentidest, mugavalt rinnataskusse ei mahu.

Sama avaldub ka kaamerate massi võrreldes – Pentax kaalub 156 g, Olympus 179 g ja Canon 190 g. Erinevus  on seega ligikaudu 20%, mis ei olegi nii väike. Käes hoidmiseks sobib kõige paremini Pentaxi kaamera, järgneb Olympus ning siis tükk tühja maad ja tuleb Canon. Kumer ja keskelt punnis korpus ning ei ühtegi nukakest ei ole just parim idee, kui mingit väikest asja käes hoida. Nagu seep.

Nupud ja kasutusmugavus

Nuppude paiknemise loogika on kõikide võistlejate puhul osaliselt sama, aga osaliselt jälle küllaltki lahknev. Kõik kaamerad omavad juba klassikaliseks muutunud “lilleõit”, kus keskmine nupp on OK- ja funktsiooninupu ülesannetes ning ümber selle paikevad välgu, taimeri, makro jms nupukesed.

Nupurohkusega lööb teisi suurelt Olympus oma 19 nuppude abil juhitava funktsiooniga (nuppe on vähem, sest üks on valikuketas). Kõige rohkem tekitas vähemalt minus küsimusi suurepärane keeratav valikuketas. Tundub, et Olympuse disainerid olid küll võimelised selle kaamera külge ehitama, kuid siis sai tarkus otsa ja mingit asjalikku funktsiooni kõikidel juhtudel enam välja mõelda ei osanud. Milleks on seal Beauty rezhiim? Milleks dubleeritult piltide vaatamise rezhiim? Palju küsimusi, aga vähe vastuseid.

Canon 14 nupuga on teisel kohal. Erinevalt teistest, on disainerid selle kaamera puhul tekitanud ruumi ka LCD ekraani ülaserva ning paigutanud sinna pildivaatamisrezhiimi nupu, video/pildistamise vahel navigeerimise ning piltide printimiseks ette nähtud nuppu. Õnneks on see viimane ümberseadistatav veidi asjalikumate funktsioonide tarbeks.

Teiste sabas sörgib Pentax oma õnnetu 13 nupuga. Millest üks – naeratuse/näo/ja mille iganes tuvastamise oma, on selge raiskamine. Selle funktsiooni oleks võinud pigem jätta kuhugi menüüsügavustesse ning kasutada nuppu vajalikumate ülesannete täitmiseks. Samuti on Pentaxil tagaküljel roheline nupp, mis soovi korral just sellena toimibki (ehket kaamera valib hetkeoludeks optimaalsed seaded) või siis saab sinna alla seadistada nelja erineva funktsiooni valikud – näiteks WB, manuaalne teravustamine, särikorrektsioon jne.

Pealtpoolt näevad kõik kaamerad üsna sarnased välja, sest loomulikult on enam-vähem samas kohas päästik ja on-off nupp.Varieerub küll nuppude suurus, aga ei meenu, et see ühe või teise kaamera puhul kuidagi häirima oleks jäänud või pildistamist seganud.

Vastupidavus

Lisaks vastupidavusele ekstreemsetes oludes, mille võidavad Olympus ja Pentax, kannatades üsna kena miinust (-10°C – 40°C), on olulisel kohal aku vastupidavus. Kõik kolm kaamerat töötavad spetsiaalse liitiumioonakuga. Kõige pisemat (nii füüsiliste dimensioonide kui mahtuvuse osas) akut omab Pentax. See avaldub ka tehtavate piltide arvus, mis testide kohaselt jääb 170 juurde. Mis ei ole teps mitte palju. Pikemaks sukeldumiseks peab vee alla kaasa võtma lisaaku. Võitja on Olympus 250 pildiga ning kuldne keskmine on Canon 220 pildiga. Ega need nüüd mingid väga vapustavalt suured numbrid ei ole ühelgi juhul, kuid ka akud on üsna pisikesed ja kerged.

Autasutamine ja lõppsõna

Vee-, kukkumis-, tolmu-, külma- ja lollikindel kaamera on igal juhul kompromiss teiste näitajate osas, mille puhul täitsa lihtsad ja tavalised uuemad kompaktid teevad testis osalenutele silmad ette. Kui juhtute aga sellise tavalise kaamera vette pillama, on lugu hoopis teine. Sest mis kasu on vingetest funktsioonidest, kui kaamera enam ei tööta, sest ei kannatanud vett ega põrutust?

Seega ei saa sellise kaamera puhul olla ainukeseks kriteeriumiks pildikvaliteet – kuigi ka see peab loomulikult olema mingil mõistlikul tasemel – vaid see, kuidas kaamera ekstreemsetes oludes käsitletav on ja mida ägedat sellega veel teha saab. Ja noh – nagu ikka pole ka hind (ning hinna-kvaliteedi suhe) kõige ebaolulisem kriteerium.

Arvestades kogu ülalolevat negatiivset ja positiivset ja niisama juttu, on nende kolme kaamera võrdluses esikoha vääriline Pentax Optio W80. Seda just tänu heale hinna-kvaliteedi suhtele: olles testi odavaim kaamera, pakub see samas kõige rohkem – igati kvaliteetne pilt, laialdased seadistuvõimalused, kõrge resolutsiooniga videosalvestus, intervallvõte ning kena välimus. Mida ühelt kompaktkaameralt veel tahta?

Tugeval teisel kohal on Canon Powershot D10, mis kaotab punkte eelkõige oma tobeda välimuse ja liigsuure korpuse pärast. Vähesed seadistamisvõimalused ning vaid 640×320 resolutsiooniga video pole samuti tingimata plussid.

Olympus µ TOUGH-6010 seevastu on käesoleva testi selge autsaider. Omades küll pikimat kogemust vee-põrutus-külmakindlate kaamerate tootmisel,  ei osata seda ära kasutada ning tulemuseks on üsna keskpärane mänguasi, mis omab küsitavaid lisaväärtusi ning kaotab konkurentidele igas kategoorias.

Pentax Optio W80 Photopointis – 4499,00 EEK
Canon PowerShot D10  Photopointis – 5799,00 EEK
Olympus µ Tough-6010 Photopointis – 4699,00 EEK