Klaviatuuride valimine on tänasel keskmisel arvutikasutajal jäänud kõrvaliseks, pigem uuritakse hiiri. Rüperaalil pole paljude arvates midagi validagi, kuigi tegelikult laabuks töö kontoris või kodus helgemalt kui kantav arvuti suure monitori ja välise klaviatuuri taha ühendada. Lauaarvuti on nišitoode – odav kontorimasin või võimas riistvara koju, millega palju aega veeta. Viimasel juhul peab arvut olema ka stiilne, käepärane ning mugav.

Võtsime ette kolm kõrgema klassi klaviatuuri, mis on loodud suunitlusega arvutimänguhuvilistele. Ega vahet ole – ka kirjutamiseks on hea klaviatuur oluline. Selline, mida saab hästi tunnetada, et tekstile pärast poleks tarvis tähti vahele kirjutada või liigseid kustutada. Veel enam on mugavust ja tunnetamist vaja arvutimängudes, mis vajavad kiiret reaktsiooni ja täpset juhtimist.

Ämblikuklaverid

Razer valmistab mitmeid erinevas klassis klaviatuure. Proovisime kolme: lihtsaima mudeli Arctosa (Gaming 101), keskmise edeva sinise taustavalgusega Lycosa (Nexus of Dominion) ning viimaks Razer Tarantula iseseatavate lisaklahvidega tippklaverit.
Razer on 1998. astal loodud firma, mis kuulsust kogunud ennekõike arvutimängude jaoks loodud hiirtega. Firma logol on kolm väänduvat madu ja ohtlikke elajaid armastab firma ka oma tootenimedes. Arvutihiired on tihti olnud madude järgi nimetet (nagu ettevõte ise) ning klaviatuurid saavad nimed ämblike järgi (Lycosa ja Arctosa on huntämbliklaste perekonnad).

Razeri enda tootekirjeldustes domineerib klaviatuuride puhul Anti-ghosting, see peab siis tähendama seda, et korraga saab all hoida mitut klahvi, klaveri mälupuhver on suurem ja kiires mängus saab sisendit kiiremini ja paralleelselt anda. Näiteks rallis korraga all hoida gaasi, pidurit, nitrot ja samal ajal autot pöörata ka. Igatahes on väga ebamugav, kui keset kiiret mängu klaviatuuripuhver äkki piriseb ja kontroll olukorra üle kaob. Eriti käib Anti-ghosting mängudes väga tarvilike WASD klahvide kohta, mille abil enamasti tänapäeval liikumist juhitakse.

Razer kiidab ka oma klaverite kiiret reaktsiooni ning väidab klaviatuuridel olema 1-millisekundise reaktsiooniaja ning andmete kontrolli 1000 Hz ehk 1000 korda sekundis, mis sellise reaktsiooniaja võimalikuks teeb. Seda juba niisama tavatingimustes testida ei õnnestu! Ka on kõigil klaviatuuridel võimalik kasutada profiile, näiteks on tihti tarvilik keelata Windowsi klahv, millele kogemata vajutamine (tihti vajaliku Ctrl asemel) võib keset mängu Windowsi töölauale viia ja vähendada mängu tegumiribale.

Kõikide klaviatuuride klahvide käik on pehmem ja väiksem kui vanakooli Keytronicul, millega mina harjunud olen. Rüperaalide jubedatest klaviatuuridest on liikuvust siiski mõnevõrra enam. Klaviatuuridel on sõrmepikkune (6 cm) randmetugi, Tarantulal on viimane veidi paremini haakuv, kuid randmetoe materjal pole ühelgi midagi väga erilist – tavaline plastmass. Tõsisem huviline võib mõistagi sadulsepa käest tellida endale spetsiaalse nahast katte randmetoe jaoks.
Erinevalt Tarantulast on Arctosa ja Lycosa randmetugi eemaldatav, kinnitudes klaveri alt ristpeakruvidega. Tarantula moodustab koos randmetoega ühise terviku nagu klassikalised kaheksakümnendate terminaliklaverid, neil olid ka head kummist kattega randmetoed – olid ajad!

Minu kätte juhtusid Saksa paigutusega (DE) klaverid. Kedagi võib ehk häirida, et klaviatuuridel on Ctrl ja Home/Insert grupi klahvide nimed tõlgitud ning Z ning Y klahvid vahetuses (nn. QWERTZ klaver, mitte QWERTY). Kahjuks ilmselt Rootsi paigutusega neid klaviatuure ei valmistata ja pealegi on Saksa klaver tegelikult muus osas Eesti paigutusele lähedasem kui USA oma, mida ka saada võib. Põhiline füüsiline vahe Saksa ja USA oma vahel on vasakpoolse Shift’i ja vastavalt USA ja Eesti paigutuse Z või Saksa Y vahel Eesti paigutuses HTML ja XML koodis tarvilikke nooli pakkuv klahv.

Testima

Proovisime järgi: kuidas klaviatuuri sisend siis on, kas tõesti suudab masin mitme klahvi korraga all hoidmist välja lugeda?

Isegi lihtsalt kontoritarkvaraga proovides on klahvide tunnetamise vahe märgatav – kui järjest tähestiku järgi all hoidma hakata klahve, siis Notepad või OpenOffice.org võtavad vastu (lisavad) vaid viimati alla vajutatud märki. Vana Keytronic’uga (KT600 – jah, firmal on ka hulka paremaid) kukub arvuti kisendama peale neljanda klahvi (tähestiku järgi ’d’) alla vajutamist ning ekraanile jõuavad ilmuda vaid esimesed kolm (a, b, c). Tarantula puhul tüütut pirinat arvuti tegema ei hakka ja kontoritarkvara võtab sisendit vastu kuni kuuelt klahvilt (a, b, c, d, e, f).

Selles lihtsas testis käituvad nii Razeri odavaim kui kalleim klaver ühtmoodi, samuti näitab end heast küljest minu tavaline odava-otsa-sülearvuti sisene klaver, mis mõistagi on samas palju ebamugavam. Usun, et piiriks jäi pigem tarkvara kui riistvara ja pealegi üle kuue klahvi kontrollitult korraga all vajutamine/hoidmine võtab ka inimeselt juba teatavat pingutust.

Samas pole üle kolme märgi ära tundmine üldine USB klaviatuuridele, võtsin analoogiks kõrvale ka ühe HP USB klaviatuuri (mudel KU-0316), see ei suutnud samuti üle 3 klahvi kuvada, kuid puhvripirinat ka ei ilmutanud.

Lycosa ja Arctosa

Üldjoontes on Arctosa ja Lycosa täpselt samast valuvormist klaviatuurid, mida eristab taustavalgus ja juhtmete arv – Lycosa (nagu ka parem Tarantula) tahab juba kaht USB otsa ning pakub ka võimalust klaviatuuri kaudu ühendada mikrofoni ning kõrvaklappe. Valgustust on Lycosal kusjuures võimalik valida mitmes erinevas toonis, kõige sobivam on ehk siiski sinine. Muide, see värv pidi hästi inimesi ärkvel hoidma – mitte et sellest arvutimängude mängimisel kasu oleks. Lycosal on ka üks USB pesa lisaseadmete jaoks (näiteks mälupulgale), asub see aga küllaltki kehvasti ligipääsetavas kohas klaviatuuri tagaservas veidi paremal, nii lihtsalt seda juba ei leia. Tarantulal on samas kohas muide kaks USB pesa.

Lycosa ja Arctosa klaviatuuril on Esc ja F-klahvid normaalsuuruses, Caps Lock’i, Num Lock’i ja Scroll Lock’i tulede juures paremal ülal nurgas on ka kontrollnupud heli jaoks, need on tehtud tasapinnaliselt ja sinna vahele on Razeri logo istutet. Kuuldavasti pidid need nupud töötama ka Mac OS X’is, kuigi mõistagi mänguklaviatuurid ise on ikka ennekõike Windowsi jaoks tehtud.

Lycosa peamine eelis on klaviatuurisisene valgustus. Olemas on sinise, rohelise ja punase valgusega versioone. Valgust saab välja lülitada ja seada sisse ainult WASD klahvide valguse, selleks on ruumi samuti Caps Lock’i tulukese lähedal numbriklahvistiku kohal. Kahjuks valguse heleduse reguleerimisele suurt mõeldud pole.
Neil klavituuridel on klassikaline kuuene rühm Insert/Delete/Home/End/PageUp/PageDown klahve. Lycosa ja Arctosa on muide Razeri uuemad klaviatuurimudelid ja tulid välja alles aastavahetuse paiku. Mõnes asjas on uuemad ja odavamad klaviatuurid mugavamad või paremad.

Tarantula

Tarantula on firma esimene katse klaviatuuride rajal ja väga ambitsioonikas! Väljas on see mudel juba üsna kaua, esimesed jõudsid müüki 2006. aastal.
Razer Tarantula on lisaklahvidega ja spetsiaalse lisatarvikute kinnitusega klaver, sinna saab kinnitada eraldi valgusti näiteks. Klaviatuuril endal on valgustatud ainult logo (pulseeriv!) ja profiilivahetuse ning lisaklahvide alune. Lisaklahvid on vaikimisi märgistatud kui L1 kuni L5 (vasakpoolsed) ja R1–R5 (parempoolsed).

Lisaklahvidele saab asemele panna uued plastmassist katted – kaasa tuleb üks komplekt ehk kümme sinist FPS mängude teemaliste ikoonidega klahve (nuga, granaat, püstol, automaat, padrunid ja vestlus, rusikas, suurendus/vähendus jms). Kaasas on ka väike tööriist klahvide vahetuseks.

Tarantula Esc ja F-klahvid on poole suurusega – sama laiad kui teised klahvid, kuid kõrgust on vähem, seega on nende käsitlemine mõnevõrra raskendatud. Eriti häirib Esc, mida läheb tarvis pea igas mängus – kuigi harva. F-klahvid on teadupärast rohkem “101-klahvi lennusimulaatorite” rida, aga mitte ainult. Muide tõsisema sõjasimulatsiooni huviliste meeleheaks tõi Bohemia Interactive juuni algul välja Armed Assaulti teise osa (esialgu koduturule ja pooltoorelt, laialdaseks testimiseks), too sari jätkab Operation Flashpointi uue nimega, sest vana kirjastaja oli originaalnime endale napsanud. Neis mängudes on F-klahvid küllalt olulised, sest võimaldavad AI juhitud rühmakaaslasi selekteerida ja seeläbi kamandada.

Ka on Tarantulal heidetud kõrvale klassikaline kuuene grupp Insert/Delete, esmalt on grupp pööratud 90 kraadi ja kolmest klahvist laiusesse on saanud kolm kõrgusesse grupp. Nagu mõnedel tootjatel on kombeks olnud pole Insert (Saksa Einfg) klahvi sinna enam jäetud ja selle asemel on Delete (Entf) poole suuremaks tehtud haarates nüüd kahe tavalise klahvi kõrguse. Õnneks on Tarantula disainerid siiski Insert’i alles jätnud ja tõstnud numbriklahvistiku kohale kitsaste klahvidena nagu F’id Print Scr ja Pause klahviga samasse gruppi. Tarantulal on veel lisaklahv profiilide vahetamiseks, see on küllalt laia sinise valgusega klahvina jäetud F- ja viimati mainitud Print Scr klahvigrupi vahele.

Helitugevuse, suurenduse, muusikamängija käivitamise ja juhtimise, brauseri käitamise ning unerežiimi lülitumise jaoks on klaveril nupud äärmistes servades. Neil on hoopis teine olemine kui tavalistel klahvidel, seega nad midagi ei häiri.

Tarantula klaveriga tuleb kaasa tarkvara, mis võimaldab luua palju erinevaid profiile. See ei piirdu lisaklahvide omaduste muutmisega, vaid tegelikult võib terve klaviatuuri ümber konfigureerida. Valida saab ka käitatava meediamängija ja pildivaataja, kahjuks vaikimisi pakutavad programmid ei pruugi arvutis olemas olla ning oma programme niisama lihtsalt lisada sinna kohe ei saa. Näiteks puudub VLC Media Player, selle asemel pakutakse Windowsi oma, Real Playerit, Winampi ja iTunes’i. Pildiprogrammiks soovitatakse Windows Picture Viewerit, Adobe programme (Photoshop, Illustrator, Acrobat Reader) või ACDSee’d. Aga Google Picasa, Irfan View? Ei! Ka on profiilihaldur veidi uimane, mitu hetke peale programmi käivitamist võib ta veel millegi muutmise katse peale öelda, et alles laetakse seadeid.

Tarantula klaviatuuril saab uuendada riistvara ohjavat püsivara (firmware). Arvuti külge ühendavate USB kaablite otsad on sel klaviatuuril suisa kullatud!
Tarantula oma pikema turul olekuga praeguseks jõudnud juba väga heasse hinnapunkti ja on hea valik arvestades kõiki võimalusi.

Lõppkokkuvõteks võib öelda, et Razer saab klaviatuuride loomisega hakkama küll! Mulle isiklikult jättis sümpaatse mulje Lycosa, sest Tarantula puhul häirisid mõned mainitud pisiasjad. Samas pakub Tarantula rohkem võimalusi ja võib loota, et Razer toob millalgi lähema aasta jooksul ehk välja ka Tarantula järglase, mis on juba õppust võtnud kasutajate soovidest. Igatahes näib, et firma on uusi tooteid turule tuues õppinud! Hea märk!

Razer Arctosa: Photopointis,  899.00 EEK

Razer Lycosa: Photopointis, 1259.00 EEK

Razer Tarantula: Photopointis, 1490.00 EEK