Digiteadliku kodanikuna pean oma häbiks tunnistama, et ma pole kunagi omanud ega isegi kasutanud Motorola telefone või muid elektroonikavidinaid. Kuigi tean isegi oma sõprade seas mitmeid, kes on ühel või teisel ajahetkel kasutanud Motorola mobiiltelefoni. Pole ka ime, odavama otsa Motorolad olid enne nutitelefonide saabumist ülimalt populaarsed ka Eestis. Nutitelefonide saabumine aga tundub Motorola populaarsusele mõjuvat nagu helifilmi tulek kunagisele tummfilmistaarile. Igatahes mingil hetkel polnud kunagisest hiilgeaegu üle elanud elektroonikahiiglasest kuulda ei kippu ega kõppu. Ok, aeg-ajalt küll lipsasid elektroonikauudistest läbi uudised sellest, kuidas Motorola ühe või teise tootega ookeani taga välja on tulnud, kuid Eestisse neist uudistest midagi materiaalset igatahes ei jõudnud. Seda suurem oli minu uudishimu, kui mulle pakuti arvustamiseks Motorola One Zoom nutitelefoni, millel tervelt 4 kaamerat! Peale kõiki neid Samsunge, Huaweisid, Xiaomisid ja iPhone’e tundus see meeldiv ja haruldane värskendus. Seda enam, et Suure Lombi taga tundub Motorola tegevat taas tõelisi mehetegusid oma uute nutitelefonidega. Täiesti uues kuues on elluärganud isegi legendaarne Razr. Vaadake või juutuubist, kui ei usu.

 

One Zoom on suur. Ja raske. Praktiliselt sama suur nagu iPhone 11 Pro Max ja umbes sama raske. Ning õige pisut kitsam, mis aitab kaasa selle kasutusmugavusele.

Tänu suurepärasele koostekvaliteedile näeb One Zoom välja ülimalt soliidne, esiküljel pole ühtegi füüsilist nuppu ning neli kaamerat asuvad lihvitud alumiiniumist tagakülje ülaosa keskel sümmeetriliselt. Mõistagi on nelja kaamerat sümmeetriliselt paigutada palju lihtsam kui näiteks kolme, aga tulemus on siiski silmale hea vaadata erinevalt paljude teiste tootjate omadest.

Mis veel välimusse puutub, siis meeldiva pisiasjana oli tootja telefoniga samasse karpi pannud ka lihtsa läbipaistva silikoonümbrise. Sellest võiksid õppust võtta ka kõik teised nutitelefonide valmistajad. Ümbris iseenesest maksab vaid sente, aga aitab ära hoida kasutusjäljed telefoni korpusel. Hiljuti oli minu käes arvustamiseks Samsung Note 10 ja juba peale paarinädalast teiste telefonidega samas taskus viibimist muutus selle korpus ja esiklaas parandamatult täiesti koledaks. Samsungi korpuse puhul oleks kõvasti abi olnud samasugusest odavast ümbrisest.

 

Peale kohtumist erinevate idamaiste tootjate telefonide tarkvaraga olin ma mõistagi uudishimulik, mida pakub mulle Motorola. Pole paha, ütleks keskmine tasakaalukas eestlane. Ma ei leidnud telefonist absoluutselt midagi ülearust. Võibolla ehk oleks võinud tapeete vähem olla, aga samas polnud neid ka üle mõistuse palju. Motorola enda rakendustest oli telefonis ainult Moto-rakendus, ning erinevalt näiteks Samsungist ei olnud seal mingeid idamaiseid liialdusi. Tegelikult olid seal täiesti kasulikud funktsioonid. Nii saab selle abil sisselülitada taskulambi, kui telefoni käes paar korda kiiresti viibutada. Või siis telefoni käes paar korda kiiresti keerata, et avada kaamera. Lisaks aitab Moto-rakendus ka rakenduste haldamist ja seega kogu telefoni kasutamist intuitiivsemaks muuta. Antud juhul tõdesin ma, et vanasõnal „Less is more“ (vähem on rohkem) on tõsi taga.

Täpsemalt siis neli kaamerasilma taga- ja üks esiküljel, väikese kulmuna ekraani ülaservas. Kaamera (või kaamerad), mille järgi kogu telefon endale nime on saanud. Tegelikult ongi kaamera põhiline, mis tõstab Motorola One Zoomi keskklassi tippu. Kui mitte tibakene kõrgemalegi.

Ehkki tagaküljel on tervelt neli kaamerat, siis ei maksa nende arvust ennast segadusse ajada, pildistamiseks on neist ikkagi ainult kolm – ülilainurk, telefoto ja täiesti tavaline kaamera. Tõsi küll, telefoto pakub tervelt kolmekordset optilist suumi ja tavalise kaamera resolutsioon on 48 Mp. Pole paha, eriti just keskklassi telefoni kohta. Ahh, et milleks neljas kaamera? See on tegelikult lihtsalt pildi sügavuse sensor.

Kaamera tarkvara on piisavalt intuitiivne ja mugav, isegi algaja saab selle kasutamisega juba esimesel korral hakkama. Tore, et ka siin on Motorola suutnud end taltsutada ning mingeid erilisi efekte ja muud kerglast blingi kaamera tarkvara ei paku. Ainuke efektirežiim, mille üle Motorola uhkust näib tunda on värvivalikurežiim st pildistaja valib pildistades ekraanil välja mingi värvi ja ülejäänud foto tuleb mustvalge. Väga meeldiv oli ka see, et Motorola on tublisti tööd teinud pimedaspildistamisega ning tulemus annab silmad ette isegi mõnele kõrgema klassi telefonikaamerale.

 

Et mul puudus täielikult varasem kogemus Motoroladega, siis võisin alustada puhtalt lehelt. Kokkuvõttes võib öelda, et minu varasematest telefonikogemustest meenutas see mulle kõige enam HTC telefone, eeskätt tänu oma suhteliselt kõrgele koostekvaliteedile ja metallkorpusele. Ja tegelikult meenutas ta ka kasutuselt mulle omaaegseid HTC tipptelefone tänu oma suhteliselt viisakale jõudlusele.

Ehkki Zoom One’i on võimalik kasutada ka ühe käega, muudab selle suurus ta pigem kahekäetelefoniks. Arvestades, et ekraan ei ulatu just päris telefoni servadeni, siis oleks Motorolal siin mõned millimeetrid arenguruumi, kuid arvan, et sellest hoolimata jääb ta ühekäetelefoni jaoks pisut liiga suureks. Õnneks aga ei jää liiga väikeseks telefoni aku. Vähese või mõõduka kasutamise juures jätkuks sellest kindlasti kauemaks kui kaks päeva. Ainult ooterežiimis oli akut täituvus peale kolme päeva kuskil 60-70% juures. Pole paha, ütleb skeptiline eestlane.

Mis mulle aga One Zoomi juures kõige rohkem meeldis oli see, et lõpuks ometi on telefoniga kaasas olevast tootja tarkvarast ka reaalne igapäevane kasu. Telefonikaamera aktiveerimine või taskulambi ’süütamine’ kiire raputuse või viibutusega on ikka väga mugav ning pani mind mõtlema, et miks ei võiks teisedki telefonitootjad sellest eeskuju võtta.

Näotuvastusega nii hästi ei läinud. Ideaaltingimustes st hea valguse juures polnud sellega probleemi, kuid piisas juba sellest, kui valgus seljatagant tuli ja telefoni reaktsioon kasutaja näole oli null. Samas aga on näotuvastus probleemiks enamusele Android-telefonidele. Erinevalt iPhone’ist, mille näotuvastus töötab perfektselt ka südaöises pimeduses.

Telefoni kõlar on reibas ja üllatavalt valjuhäälne, aga üldiselt ei soovita ma sellest täisvõimsusel mussi kuulata, vaid edastada heli pigem klappidesse või mõnda juhtmevabasse kõlarisse.

 

Keskklassi telefonid astuvad lipulaevadele valusalt varvastele kõikjal maailmas ning erandiks pole ka Motorola One Zoom. Kuigi antud hinnaklassis lööb kõvasti laineid hiinlaste Xiaomi ning ka Samsungil on pakkuda nii mõndagi, siis ometi on Motorola vägagi põnev pakkumine. Eriti neile, kes soovivad laiast massist pisut eristuda. One Zoomi trumpideks on kindlasti selle kaamerad, aku ning samuti Moto-tarkvara. Samuti on igati soliidne telefoni välimus, mis sobib suurepäraselt nii ülikonna, kui ka teksastega. Veidi viriseda võiks ju näotuvastuse teemal, kuid jäägem siiski realistideks – tegu on ju ikkagi keskklassi telefoniga.

Minu arvates on Motorola One Zoomi näol tegu igati ahvatleva ja arvestatava alternatiiviga populaarsetele Hiina ja Korea telefonidele. Eriti nende jaoks, kes keskmisest enam pildistada armastavad. Peavoolust erinemine on popp nii noorte kui ka vanemate inimeste seas, nii et miks mitte proovida vahelduseks just Motorola One Zoomi. Seda enam, et telefoni hind ei tohiks anda põhjust pankrotiks.

 

Motorola One Zoom Photopointi veebipoes »