Tasakaaluliikurid on populaarsust kogunud juba pikemat aega ja nende hoog ei paista raugevat. Tänavapildis kohtab aina tihedamini hõljuklaudadel lapsi ringi kihutamas. Selleks, et ka endale sobiv leida, oleme täna testimisse võtnud ühe populaarseima mudeli MPman Gyropode G1.

 

Üldjoontes eristatakse tasakaalukulgureid nende suuruse poolest. Täpsemalt öeldes rataste suuruse poolest. Enamlevinud suurused on 6,5”, 8” ja 10” ratastega hõljukid. Väiksemate ratastega isendid sobivad rohkem siseruumides sõitmiseks ja neid on kergem kaasas kanda. Suuremate ratastega lauad on raskemad, kuid õhkkummid pakuvad paremat pehmendust liikudes auklikematel teedel ning takistustest ülesõit on sujuvam.

Lisaks on mõnedel mudelitel kaasas ka juhtpult, mille abil on võimalik sõiduk sisse lülitada. Uhkemaid uforattaid leiab isegi integreeritud Bluetooth kõlaritega, et sõidu ajal oma lemmikmuusikat kuulata. Laias laastus on kandevõime kõikidel mudelit 120 kg, väiksematel mudelitel võib see olla ka kuni 100 kg. Oluline on ka jälgida, et sõiduki opereerija oleks vähemalt 20 kg. Vastasel juhul ei avaldu piisavalt survet, et õhuhõljuk hakkaks liikuma. Antud ülevaates paneme välitingimustes proovile 6,5” ratastega tasakaalusõiduki, et näha kui edukalt on võimalik sellega näiteks kiirelt poes käia.

 

Tasakaaluliikurite ülesehitus on iseenesest lihtne – kaks ratast, mida juhitakse kahe pedaali abil on omavahel keskelt ühendatud kandva raamistikuga. Sõiduki ees on uhked tulukesed, mis vastavalt sõidustiilile vilguvad. Sõiduki peal on samuti kaks indikaatortuld, milles üks hoiatab, kui hõljuk ei suuda ennast tasakaalustada ja teine tuluke näitab aku laetuse taset. Roheline patarei ikoon viitab sellele, et aku on ilusti täis ja sõiduks valmis. Aku tühjenedes muutub ikoon punaseks.

Laadimispesa ja sisselülitamise nupp asuvad kõrvuti tagaküljel. Olen kohanud ka kulgureid, millel asuvad need põhja all. Kumbki lahendus ei ole iseenesest ideaalne, sest külje pealt on neid keeruline üles leida ja pika kompamise peale surud ikka näpu laadijapessa. Kui metalne nupp on viimaks üles leitud saab kerge vajutusega sõiduki sisse lülitada ja sellest annab märku ka helisignaal. 10” ratastega hõljukitel on suurte rataste tõttu ka suuremad rattakoopad, mis teevad sellest kohmakama liikuri.

Samas 6,5” liikuri disain on väga voolujooneline ja igaüks peaks endale sobiva leidma ning valik on äärmiselt kirju – alustades ühevärvilisest ja pärlmuttervärviga üle võõbatud laudadest kuni graffitikujunduseni välja.

 

Tasakaaluliikurile on mõistlik juurde osta ka silikoonist kate, mis kaitseb põrutuste ja kriimustuste eest.

Tasakaaluliikuritele on võimalik ümber tõmmata ka silikoonist kate, mis kaitseb põrutuste ja kriimustuste eest. Üsnagi mõistlik, kuna korpuse kahjustused on kerged tekkima ning olen kuulnud, et trendikas on ka kleepsudega enda kulgurit kaunistada, et kaitsta korpust vigastuste eest.Silikoonkattest olulisem on kindlasti kandekott. Umbes 10 kg raskust seadet on käe otsas päris väsitav tassida ja seetõttu muretsevad targemad endale kandekoti, kuhu mahub ka laadija ilusasti ära.

Kellel saab villand jalgadega tasakaalustamisest võib endale soetada ka kardikomplekti, mis võimaldab muuta iga tavalise tasakaaluliikuri omamoodi kardiautoks. See teeb tasakaaluliikuriga sõitmise kordi lihtsamaks, turvalisemaks ja mis seal salata ka lõbusamaks. Komplekt koosneb kahest juhthoovast, raamist ning mugavast plastist istmest. Just iste on see, mis teeb edasise liikumise turvalisemaks, kuna oht maha kukkuda on minimaalne. Raam on lihtsalt pikendatav vastavalt jala pikkusele ning sobib 6,5–10′′ ratastega seadmetele. Kandevõime on samas kuni 100 kg, sobides sellega nii lastele kui täiskasvanutele.

 

Tasakaalulauaga sõitmiseks tuleks valida sobiv ilm. Tormituule, vihma või lumega ei ole kõige targem hõljuma minna, aga sombune pärastlõuna sobib ideaalselt. Vaatamata sellele, et tasakaaluliikurid on ilmastikukindlad, vastates IP54 tasemele, ei tasu läbi lompide siiski sellega sõita. Kuid tolmu ja veepritsmete eest on need üldiselt kaitstud.

Esmakordsel sõitmisel tasub igal juhul hoida millestki või kellestki kinni, sest pedaalid on tundlikud ja enda tasakaalu valearvestus lennutab kulguri jalge alt hetkega minema. Minu kogemus on näidanud, et maksimaalselt kulub lauaga sõitma õppimiseks viis minutit.

Tasakaalukulgur on pärast sisselülitamist koheselt valmis sõitmiseks, kuid ssmasel vaatlusel on isegi keeruline otsustada kummalt poolt hõljuki otsa ronima peaks – õnneks aitab illustreeriv pilt pakendil otsuse langetada ja loogika järgi peaks indikaatortuled ikkagi ette poole suunatud olema. AGA, see ei tähenda, et teist pidi sellega sõita ei tohiks. Kulgur töötab mõlemat pidi ju samamoodi. Millise jalaga hõljukile astuda jääb sõitja otsustada ning minu puhul oli selleks vasak jalg. Siinkohal tasub mainimist, et turvalisuse huvides võiks jala otsas olla mugavad ja kinnise ninaga jalanõud.

Turvalisuse huvides võiks jalas olla mugavad ja kinnise ninaga jalanõud.

Niisiis, kui primaarne jalg on pedaalil, tuleb päka ja kannaga õrnalt katsetada, kui tundlik on sõiduk. See annab koheselt esmase tunnetuse kätte ning ilmselt kõige keerulisemaks osutub teise jala tõstmine liikurile ilma, et siruli kukuks. Seetõttu on ülimalt oluline hoida päka ja kanna vahelist surveasetust võrdselt. Kui teine jalg on õnnelikult pedaalile sätitud, siis tuleb endiselt rahulikuks jääda ja säilitada tasakaal. Tähtis on tunda ennast lõdvestunult ja tunnetada keha raskuskeset.

Tasakaaluliikuriga sõitmiseks ei ole niivõrd vaja kasutada jalgu kui keha s.t kallutades ennast ettepoole liigub raskus ette poole ja sõiduk võtab suuna otse. Sarnaselt kallutades ennast kergelt tahapoole, liigub kulgur tagurpidi. Keeramiseks vasakule tuleb õrnalt suruda parema jala päkaga pedaalile ja vastupidi. Paari minutiline harjutamine teeb juba meistriks.

Rulasid ja tõukkerattaid väljasuretada prooviva tasakaalulauaga on lust sõita. Liigse pingutuseta võib saavutada kiiruse 10 km/h ja seda ületades annab laud helisignaaliga märku. Hilisemal katsetamisel eirasin märguannet ja kogusin kiirust, et ennast ja kulgurit proovile panna. Ei läinud kaua kui olin ninali maas, põlv marraskil ja tasakaaluliikur veeres oma teed – seega tasub helisignaali kuuldes hoog maha võtta.

Otsustan võtta suuna poe poole, mis muidu on 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Esimesed sada meetrit mööduvad sekunditega, kuid siis jõuan ristmikuni, kus mul ei jää muud üle, kui hõljuki otsast maha ronida. Siinkohal võib linnaisasid tänada, sest korrastamata kergliiklusteedel sõitmine on paras peavalu. Kus on aga madalad ülesõidud ja mõnus sile asfalt, saab vurada täiel rinnal. Kõrvalvaatajate pilkude saatel jõudsin 10 min asemel kohale kolme minutiga ja seda ilma igasuguste vigastusteta. Julge hundi rind on tasakaalus!

 

Tasakaaluliikuritel on kergelt sõltuvust tekitav iseloom. Kes on korra proovinud sõita, siis sellel hakkavad jalad sügelema ja nii ka minul. Maksimaalselt on võimalik ühe laadimisega sõita ligi 20 km ja see vahemaa sai mõnekümne minutiga täis. Siledatel teedel on sõit väga sujuv, aga probleemiks ei ole ka teeperved ning lühema muruga kaetud pinnad. Linnapildis on suurimaks murekohaks kõnniteeservad, aga madalamad neist ei paku suurt väljakutset.

Oluline on tasakaalu hoida ja enne takistust kiirust mõnevõrra suurendada. Rahumeeli saab ka laugematest mägedest üles sõita. Proovisin ka üsna järsust kaldteest üles sõita ning väikesel kiirusel see isegi õnnestus.

Kes otsib lapsele nutisõltuvuse vastu ravimit, siis tasakaaluliikur hoiab tunde aktiivsena. Võib tunduda, et seismine ei nõua erilist pingutust, aga tegelikkuses on kasutuses väga mitmed lihased, mis võivad poole tunni jooksul juba tunda anda. Lõpetuseks soovitaksin kindlasti kõigil proovida, mis tunne on peaaegu hõljuda mööda tänavaid või parke. Väikeste ratastega MPman saab sama edukalt õues hakkama kui 10” laud ning jalatrenn ja hea tuju on igal juhul garanteeritud.

 

Ulmelised ja erinevate kujundustega MPman Gyropode G1 tasakaaluliikurid leiad Photopointi veebikaubamajast ››