Ilmselt on paljudel fotograafiaga või kasvõi koduvideoga tegelejatel tekkinud aegajalt tunne, et ei viitsi kaamerat kogu aeg käes hoida ning pikast hoidmisest väsib käsi ära. Pahatihti tekitab aga probleeme hämarus või kerge tuul, mistõttu pilt, mis peaks tulema ilus ja terav, tuleb hoopis tume(alavalgustatud) või udune.

Selliste probleemide puhul on kolm lihtsat lahendust. Kõige lihtsam ja odavam on loobuda pildi tegemise mõttest, panna kaamera kotti ja minna koju teed jooma ja küpsiseid sööma. Kuid siis jääb hetk jäädvustamata ning tuju vaevalt, et kõige parem on. Teine variant on vahetada oma ehk odavama otsa optika kalli ning valgusjõulise vastu. Kuid ilmselt on kõigile fotograafiaga tegelejatele küllaltki selgeks saanud, et mida väiksem avanumber(ja ühtlasi mida rohkem valgust), seda rohkem tuleb selle objektiivi eest maksta. Kui aga kasutatakse kompaktkaamerat või ei ole soovi oma kvartalipalk vähe paremasse tehnikasse investeerida, tuleks kasutusele võtta kolmas lahendus. Statiiv või monopod.

Statiivid on üsna tublid abimehed. Hoiavad kaamera paigas ning kui on soov teha näiteks õhtu jooksul ühest ja samast kohast loojangupilte, siis tuleb lihtsalt statiiv maasse lüüa ja aegajalt käia kaameral päästikut vajutamas.

Statiivide hinnad algavad altpoolt 500 krooni ning ulatuvad kümnete tuhandeteni ning üldiselt mida rohkem maksad, seda tugevama, stabiilsema ja parema statiivi ka saad. Kuid kujutagem nüüd ette päevakajalist olukorda-lõpuaktused. Saal on rahvast täis ja suurem hulk on veel ukse taga, kõik lihtsalt ei mahu sisse. Ja siis seisab tagumiste pingiridade taga hulk kaameratega meeshingi, kes on kõik mugavalt oma fototehnika statiividele püsti pannud. Igaüks neist võtab oma statiiviga ära vähemalt ruutmeetri vajalikku põrandapinda, samas kui sellele pinnale mahuks mõni väiksem perekond.

Hetki, kus statiivi ei saa või ei ole sobilik kasutada, on küllaga. Veel näiteks rannal jalutades, kus kõiki jalgu ei õnnestu kivide vahele laiali lükata ja kaamera jääb viltu nagu kunstimuuseumi maja Tartu kesklinnas. Või näiteks võib saada meeldivast matkast vabas õhus hoopis tõsine treening, kus keel on vestil juba pärast esimest pooltundi, kuna sõbralt laenatud raske statiiv on õla valusaks teinud ja tassimisest on tõsiselt kopp ees.

Sellistel puhkudel tuleb leida sobilik lahendus, mis oleks kerge, kompaktne, soovitatavalt odav ning mis täidaks tõstatatud ülesande- annaks stabiilsust ning tuge. Ja jõudsingi asjani, milleni tahtsin jõuda. Üksjalg ehk monopod.

Kasutan hetkel Canoni G-seeria kompaktkaamerat, millega saan kõik vajalikud pildistamistoimingud tehtud ja nuriseda eriti millegi üle ei ole, siis aegajalt siiski tunnen, et peaks kaamerat pilditegemisel abistama ja käele lisaks veidi lisatuge andma. Soodsama otsa Velboni statiiv on majapidamises olemas, kuid reeglina ei viitsi ma seda kunagi kaasa võtta, kuna see on juba häirivalt raske, eriti jalgsi käies, ning samuti ei meeldi mulle reguleerimiskangikestega möllamine, mis on küll tagab täpsuse, kuid on minu jaoks aeglane ja ebamugav variant. Saigi siis sammud poepoole seatud, eesmärgiga leida monopod, mis oleks võimalikult hea hinnaga, kerge, kompaktne ning soovitatavalt kuulpeaga.

Selgus, et ega väga valida ei olegi. Suurem osa müüdavatest monopodidest on ilma peata ning soodsam ots kujutab endast peamiselt Velboni kõlisevaid üksjalgu, mis mulle eriti ei meeldi. Enamvähem täpselt selleks, mis vaja, osutus National Geagraphicu üksjalg nimega Tundra (tootekood NG TM1). Saadaval oli see Photopointis ning hinnaks täitsa sobilik 590.- krooni.  Seda juba koos kuulpeaga. Vaata siit

Et aga asjadest on parem ülevaadet kirjutada, kui on selle omadusi millegagi võrrelda, tuli leida võrdlusmaterjali. Et asi aus oleks, ei valinud ma võrdluseks ei kallimat ega odavamat monopodi, samuti ei hakanud ma seda võrdlema ka juba olemasoleva statiiviga. Otsustasin hoopis võrdlusmaterjali ise luua. Selleks sai varutud: sinist teipi, sarapuukaigas pikkusega 155 cm ning esivanemate aegadest pärinev väike lauastatiiv FED. Tegemist on samuti kuulpeaga vidinaga, mis on ennekõike vist mõeldud asjade laua külge kruvimiseks, kuid millel on olemas ka otsik selle n puutüvesse kruvimiseks(mis ei ole eriti ilus selle puu suhtes, kuhu seda kruvitakse). Igatahes veidike nikerdamist ja teipimist ning mu uuele NGle võrdse kõrgusega monopod oligi valmis.

Jalg

Kui maksimumpikkuselt said mu uued sõbrad ühesugused(156 cm) siis kaalu poolest sai omavalmistatud ~ poole raskem: 390 grammi VS ~800 grammi. Esimese hooga sai vähe jämedavõitu kaigas lõigatud, kuid kui see kaalutud sai, siis ei viitsinud ennast läbi nõgeste uue ja peenema järgi saata ning otsustasin, et jääb nii, nagu on. Seoses kaaluga tuleb esile ka omavalmistatu suurim pluss- jämedam üheosaline jalg tundub maksimaalsel töökõrgusel vähe stabiilsem, kui NG. Samas mida lühemaks NG lükata, seda stabiilsem ta on.

Kõik viis lüli välja lükates on jalg vähe vibalik, kuid kui kõige alumist osa mitte kasutada, on jalg juba päris stabiilne. Kasutades ainult kolme lüli, pole jala stabiilsusele midagi ette heita(töökõrgus sellisel juhul ~1 meeter). Tootja annab maksimaalseks töökoormuseks 1kg,proovisin jalga 1,1 kg peegelkaameraga ning probleeme ei tekkinud,kuigi sellises kaalus ja raksemate asjade jaoks peaks kaaluma ikkagi vähe toekama jala v statiivi ostu.

Pea

NG on varustatud korraliku kuulpeaga, mis tundub üsna vastupidav ning mille kasutamine on väga mugav. Kuulpea lukustushoob on mugava kujuga ning tagab selle, et kaamera liigutamine on sujuv ning lihtne.

Pead saab kahes suunas ka horisontaalselt keerata, tänu millele ei ole kaamera „püsti“ keeramine probleem. Kaamera saab jalale kinnitada nii kiirkinnitusplaadiga(mida on väga lihtne pea küljest ära saada) kui ka otse monopodi külge kruvides.(sellisel juhul tuleb statiivipea eemaldada)

Nõukaaegne FED kasutusmugavuselt eriti ei hiilga. Kiirkinnitusplaadi sarnane ümmargune pea on olemas, kuid see kinnitub statiivi külge vindiga, seega eriti kasu sellest ei ole, kuna kui tekiks soov kaamerat jala küljest lahti saada, tuleb üks kruvimine ikkagi ette võtta. Pea ise on ühes suunas horisontaalselt keeratav ning kuuli lukustus toimib samuti vindiga. See tekitab olukorra, kus pea on sisuliselt kas lahti v täiesti kinni. Vahepealset varianti sujuvaks liigutamiseks sisuliselt ei ole.

 

 

 

 

 

Kasutusmugavus

NGle ma midagi ette ei heida. Jalg on kerge ja mugav kasutada. Jala ülaosas on u kümne sentimeetrine kummist käepide, mille abil on jalga mugav ka talvel kasutada, samuti on seal hea hoida, kui on soov jalga n matkakepina kasutada. Lisaks on jalal veel käeaas, mis tagab selle, et kui kahe käega kaamerat näppida, siis ei teki ohtu, et jalg pikali kukub. Suletud kujul on jala pikkus 48 cm, tänu millele mahub ta üsna ilusti n seljakotti v kohvrisse.(võrreldes statiiviga võtab see ikka väga vähe ruumi).

Omavalmistatud jalga mingi valemiga kokku ei paki. Selle võib küll pooleks murda, kuid sellisel juhul tuleb järgmine kord ikkagi uus kaigas lõigata. Ja kui NGga pole mingit probleemi seda mõnel avalikul üritusel kasutada, siis omavalmistatud sarapuukepiga firma jõulupeole v kooli lõpuaktusele ilmselt minema ei hakkaks.

Lõpetuseks

Olen oma ostuga rahul. Nii kasutusmugavuselt kui ka välimuselt ei saa omavalmistatud kaigas meeldiva välimusega NGle vastu. Julgen seda soovitada nii videokaamera, kompaktkaamera kui ka väiksema/kergema objektiiviga peegelkaamera kasutajale. Tegemist on kompaktse, mugava ning loodetavasti vastupidava üksjalaga. Stabiilset pildistamist.