Nokia on enamusele eestlastele teada ja tuntud firma, kellel on telefone nii vanuritele kui noortele, tipp kui ka väga madala otsa telefone ja muidugi ka sinna vahepeale jäävatest mudelitest rääkimata. Nokia Xpressmusic 5130 on sinna vahepeale jääv mudel – pigem isegi alumisse otsa oma. Nüüd aga telefonist endast.

Tal on peagu kõik mida ühelt alla 2000 krooniselt telefonist oodata: 2 mp telefoni kaamera, gprs/edge, kuid puudub 3G, mis võib olla mõnda häirib mind aga mitte kuna olen harjunud telefoni ilma selleta kasutama. Ekraan on üsna korralik 320X240 pixslit (minu arvates) kui muidugi jätta välja ülisuurte ekraanidega nutitelefonid. Disain ei vääri seda hinda (mulle tundub liiga kole) muidugi see on igaühe enda arvamus, aga kuna disaini tõttu on kaamera silm keset telefoni, siis võib sealt avastada sõrmejälgi ning see telefon on tõeline sõrmejäljekoguja. Olen seda kasutanud kõigest paar päeva ning juba on see nii sõrmejälgi täis.

Disainile on ka ohverdatud mugavus – klahvid ei anna head tagasisidet ning pimesi valimine on raskendatud.  Muide – isegi klahvid koguvad sõrmejälgi. Ahjaa, oleks peagu unustanud: telefon on saadaval kahte tooni: ilusat tumepunast ja koledat (võib ka vastu pidi väita). Muide, kui selle telefoni disain ei meeldi, siis võite valida Nokia Xpressmusic 5220 mobiili, mis on samade omadustega, aga lihtsalt teistsuguse disainiga ja veidi kallim. 5220 on võrreldes 5130-ga veidike mugavam ning klahvid on väga head. Lisaks on 5130 üsna paks ja raske, mis aga tähendab seda, et suurema käega inimesel see peost ei libise. Aga jällegi – see paksus ja raskus teeb telefoni veel koledamaks.

Leviga pole siiani probleeme olnud. Helistada sai kõikjalt, nii Munamäe otsast kui ka Thamesi jõe kaldalt. Heliga on ka kõik korras, isegi valjuhääldist annab hädapärast heli kuulata. Kuna on tegemist muusikatelefoniga, siis pole sellest ka muusikamängiat välja unustatud. See on päris korralik, mängides enamusi levinud audiovorminguid.

Mis teeb aga selle mängija tõepoolest mugavaks, on see, et tal on muusikamängija nupud külje peal. Nendega on aga sama häda, mis klahvidelgi – need nupud on päris tundetud. Kaasas olevad nööpkuularid annavad välja üsna head heli.

Mis muidugi on väga tore, on see, et telefoni saab ilma adaptrita pista oma 3,5 mm pistikuga lemmikkõrvaklapid või kuulata üldse head heli kõlaritest, mida saab ka ju sinna taha ühendada. Saab ka kuulata FM raadiot – seda mina siiski ei soovitaks, kuna ta ei leidnud pooli raadiojaamu üles, mida mu raadio suutis ning ilma kõrvaklapideta võid ainult raadiost unistada, kuna antenniks on kõrvaklapid. Bluethooth mängis minuga iga tahes mäkra, kuna ta ei tahtnud minu arvutit tunnistada mingi jama oli ka mul ühe sülearvutiga, mis ei tahtnud telefoni isegi juhtmega omaks võtta. Telefonil on ka MicroSD mälukaardi söömise võimalus (mis mind muide tookord päästis – mul oli kaasas MicroSD kaardilt tavalise SD kaardi peale üleminek arvuti sõi õnneks SD mälukaarti ning tänu sellele sai sõber mult tähtsad failid kätte ) kaasa antakse ka 1 gb suurune mälukaart.

Aku kestab umbes ühe päeva kui lobised 24/7, aga kui mitte, siis paar päeva ning kui väga säästlikult kasutada pressib nädala välja. Olemas on ka veebilehitseja Opera Mini, mis täitsa kõlbab kasutada. Minu poolt oleks hindeks 5 punkti kümne palli skaalal, sest kui pead palju suhtlema, siis halb klaviatuur ja sõrmejälgi koguv korpus hakkab ennast ära väsitama. Kui sulle halb klahvistik ei meeldi, siis võid valida ka paarsada krooni kallima 5220 Xpressmusicu, muidu aga, kui tahad muusikamängijaga Nokiat mis maksaks alla 2000 krooni, siis vali see.

Telefoni andmed leiate siit
Nokia 5130 Xpressmusic Photopointis – 2190.-