Väljast ja seest

Viimati testitud Panasonic GH2-st on G3 nõksa väiksem. Piltlikult öeldes nii väljast kui seest. Vähem kerepinda tähendab tavaliselt vähem nuppe ja olulisi otseteid erinevate funktsioonide juurde. G3 ei ole siin erandiks.

Nagu GH2-l, on ka G3-l välgupesa juures stereomikrofon, mis ei salvesta küll ideaalset heli, kuid on kahtlemata samm edasi näiteks Canoni keredel olevatest nööpaukudest, mida mõnedes kultuurides mikrofonideks nimetatakse.

Välgupesast paremale jäävad võtteprogrammide ketas, kaamera sisse-väljalülitushoob, päästik ning Intelligent Auto-rezhiimi nupp. Nagu juuresolevalt fotolt näha, on eelseatud võtterezhiimidega suhteliselt kitsi oldud – harilikult kubisevad sedasorti kaamerad erinevatest automaatprogrammidest.

Lõviosa kaamera tagaküljest võtab enda alla pööratav/kallutatav, puutetundlik ekraan. Ruumi on mõistagi jäänud ka salvestatud materjali taasesituse-, videosalvestuse- ja ekraaniinfo nuppude jaoks. Kaamerat käes hoides jääb mugavalt pöidla alla G3-e ainus rullik-ketas, mis toimib nii ava/säri, kui teiste ekraanil kuvatavate seadete muutjana. Ekraaniinfo- ja Q. Menu nuppude alla on võimalik omal valikul endale sobivamad otseteed programmeerida.

Suunanuppude alla on Panasonic ise neli praktilist funktsiooni – tundlikkuse muutmine, aktiivse fookuspunkti valik, valgetasakaalu muutmine, võtterezhiim – seadnud. Suunanuppude keskel asub valikute kinnitamise ja menüü kuvamise nupp, ekraani äärtes kuvatavate kiirseadete juurde pääseb tagaküljel asuvat Q. Menu nuppu muljudes.