Panasonic GH3 oli ilmselt üks eelmise aasta oodatumaid foto-videokaameraid. Tänu püsivarahäkile üheks populaarsemaks filmivaks fotokaks tõusnud GH2 oli Panasonicule tubli kogukonna ustavaid fänne toonud ja lootused järgmise mudeli suhtes kõrgele kruvinud. Võib vist julgelt öelda, et ennekõike ootasidki GH2 järglase müügiletulekut video-, mitte fotograafid.

Panasonic Lumix DMC-GH3 olulisemad tehnilised andmed

Sensor	4/3 CMOS 17.3 x 13 mm
Efektiivseid piksleid	16.1 miljonit
Pildimõõt pikslites	kuni 4608 x 3456
Pilditöötlusprotsessor	Venus Engine VII FHD
Bajonett	Micro 4/3
Salvestusmeedium	SD/SDHC/SDXC
Teravustamine	Kontrastituvastusega
Säriajad	60-1/4000 sek
Sarivõte	6 k/s
Tundlikkus	ISO 200-12800
Värvustasakaal	automaatne, päike, pilves, varjus, hõõglamp, päevavalguslamp, välklamp, eriseadistus
Välklamp	integreeritud automaatne välklamp
Failivormingud	JPG, RAW
LCD ekraan	puutetundlik, pööratav/kallutatav
Pildiotsija	elektrooniline
Iseavaja	2 sek, 10 sek
Liides	USB 2.0, HDMI
Vooluallikas	liitiumaku
Mõõtmed	133 x 93 x 82 mm
Kaal	550 g koos aku ja mälukaardiga

Panasonic GH3 esmamuljed

Panasonic GH2 (loe GH2 ülevaadet siinsamas Digitesti veebilehel) mõnusalt kandilisest “retrovälimusest” ei ole GH3-e juures just palju järel. Kaamera on rohkem tüüpilise peegelkaamera nägu, tsuti voolujoonelisem ning nähtavalt pontsakam. Isegi pisikeste pannkook-torudega on GH3 ikkagi rohkem seljakoti- kui jopetaskukaamera.

See-eest on laiem kerepind andnud võimaluse palju olulisi nuppe kaamera peale tuua, et kasutaja ei peaks igapäevaselt vajalikke funktsioone menüüde kaudu taga otsima. Nii on kohe nimetissõrme all olemas otsetee valgetasakaalu ja tundlikkuse muutmise juurde, kaks eraldi ketast näiteks ava ja säri muutmiseks, (GH2-l ja paljudel teistel selle klassi kaameratel on vaid üks ketas pöidla all ava/säri väärtuse muutmiseks ning teise seadmiseks tuleb harilikult kahe nupu kombinatsiooni kasutada, mis pisut tüütu) lisaks on üle kere laiali loobitud kokku viis iseprogrammeeritavat otseteenupukest, ikka selleks, et kaamerat paremini enda käe järgi sättida saaks.

Võrreldes konkurentidega

 

	Panasonic GH3	Olympus E-M5	Sony NEX-7	Samsung NX20
Sensor	4/3 CMOS 17.3 x 13 mm	Live MOS 4/3	RGB filtriga APS-C mõõdus Exmor HD CMOS sensor, 23,5 × 15,6 mm	RGB filtriga Exmor APS HD CMOS sensor
Efektiivseid piksleid	16.1 miljonit	16.1 miljonit	24.3 miljonit	20.3 miljonit
Teravustamine	Kontrastituvastusega	kontrastituvastusega AF	TTL kontrastituvastusega süsteem (25 punkti), tööulatus EV 0 – 20 (ISO 100, f/2.8) jälgiv, ühekordne, otsene MF, MF	Kontrastituvastusega
Säriajad	60-1/4000 sek	60 – 1/4000 sek, bulb (kuni 30 min)	1/4000 – 30 sek, aegvõte (Bulb), välgu sünkroaeg: 1/160 sek	30-1/8000 sek
Tundlikkus	ISO 200-12800	ISO 200 – 25600	ISO 100 – 16000	ISO 100 – 12800
Sarivõte	6 k/s	kuni 9 k/s	kuni 10 k/s	kuni 8 k/s
Videovõte	1920 x 1080 (60, 50, 30, 25 24 fps) 1280 x 720 (60, 50, 30, 25fps), 640 x 480 (30, 25fps)	1920 × 1080, 1280 × 720, 640 × 240	AVCHD: 1920 × 1080(50p, 28M, PS), 1920 × 1080(50i, 24M, FX), 1920 × 1080(50i, 17M, FH), 1920 × 1080(25p, 24M, FX), 1920 × 1080(25p, 17M, FH) MP4: 1440 × 1080(25fps, 12 Mbps), VGA(640 × 480, 30fps. 3Mbps)	1920 x 1080 (30 fps), 1920 x 810 (24 fps) 1280 x 720 (30 fps), 640 x 480 (30 fps), 320 x 240 (30 fps)
Kaal	550 g	425 g	353 g	341 g

Panasonic Lumix DMC-GH3 reaalses kasutuses

Käes istus GH3 väga hästi. Nupud on kaamerale paigutatud läbimõeldult – kõik vajalik oli loogiliselt sõrmede all olemas. Tõsi, üks asi jäi selle testinädala jooksul häirima – videosalvestuse nupp tagaküljel tahtis vajutamisel alati veidi parema käe asendi muutmist. Käest filmides liigub koos käega niimoodi aga ka kaamera. GH2-l oli salvestuse nupp oluliselt mugavamalt kaamera peale, päästiku kõrvale toodud. GH3-le peale vaadates oleks seal justkui ruumi ju olnud.

Minu käes olnud GH3 ees oli Panasonicu 14-140mm Mega OIS HD suumtoru, mis 35mm ekvivalendina 28-280mm välja annab. Laiemas otsas on see objektiiv küllaltki kompaktne, 140mm peale välja keerates enam mitte nii väga. Optiline pildistabilisaator töötab üllatavalt hästi, kuigi suumi pikemas otsas jäävad  väiksemadki käevärinad juba selgelt (video)pildis näha. 280mm vaatevälja juures on see muidugi andestatav.

Nagu tänapäeval kombeks, on ka GH3-e pööratav/kallutatav ekraan puutetundlik. Nutiseadetelt tuttavad “näpistused” ja sõrmega “pühkimised” töötavad, kuigi pisut aeglaselt. Suumimine oli isegi tüütult aeglane ja jõnksune. Lihtsalt võrdluseks, näiteks Canon EOS 650D puute-ekraan jättis hulka parema mulje.

See kindlasti ei ole nii, aga vahest jääb mulje, et Panasonic on selle FOTOaparaadi juba eos rohkem filmi- ja videoinimeste jaoks kokku pannud. Võetud proovipilte vaadates tundub, et pildikvaliteet ei ole GH2-ga võrreldes teragi paranenud. Pigem isegi vastupidi – vanad GH2 pildid on kohati detailirohkemad ja üleüldiselt kenama moega. Jah, ma pildistasin enamiku proovipilte mitte just kirkas päevavalguses, mistap ka ISO reeglina seal 800-1600 ringis oli ning juba mingil määral muljet rikkuma hakkas, kuid ISO 100-ga teevad täna ka telefonid ilusaid pilte. Meie laiuskraadil elades on talvisel ajal ISO 1600 tavaline, ning selle kvaliteedis tuli kahjuks pisut pettuda.

Veidigi kehvemates valgusoludes oli GH3-l teravustamisega omajagu tegemist. Tihti jäigi fookus leidmata ning sama sagedasti näitas kaamera küll, et on fokusseerinud ja võib vajutada, kuid nagu hiljem selgus, olid pildid ikkagi pehmed. Heades valgusoludes see probleem kadus.

Puutetundlik ekraan muudab kindlasse punkti teravustamise lihtsaks ja kiireks – vajuta sõrmega täpselt sinna kuhu vaja ning kaamera fokusseerib.  Seda muidugi juhul, kui valgust on piisavalt ka aparaat teravustamisega hakkama saab :) Käsifookuse korral suurendatakse puudutatud koht üles, et oleks lihtsam ise teravustada.

Video poolel puhuvad helgemad tuuled. GH2 ootamatust võidukäigust tingituna ei saanud Panasonic järgmise mudeli videoomadusi planeerides hinnaalandust teha. GH3-lt oodati palju, ning kuigi mõnede GH2 häkkidega oli tolle video ehk pisut filmilikum ning isegi detailirohkem, ei tulnud ootajatel pettuda. Head ja paremat on neis menüüdes üksjagu.

Alustuseks bitrate kuni 72Mbps ning võimalus Full HD režiimil 50 või 60 kaadrit sekundis filmida. Sel puhul kukub striim küll 50Mbps peale, kuid pole paha seegi. Allpool olev näidisklipp ongi filmitud 50k/s ning hiljem aeglustatud 25 peale. Lisaks rõõmustab videosõpru kindlasti time code-i kasutamise võimalus, heli kuulamise võimalus salvestuse ajal ja puhas HDMI väljund.

Ühtviisi meeldiv nii foto- kui videograafidele on kindlasti võimalus tänu GH3-e sisseehitatud Wifile juhtida kaamerat näiteks oma nutitelefonist või tahvelarvutist!

Keerame tundlikkust juurde

Alates ISO 3200-st hakkab piltidest juba detail kaduma. ISO 1600 ei ole veel otseselt mürakatastroof, aga sel tundlikkusel võetud kaadreid uurides on ikkagi näha teatavat kvaliteedikadu ning “seebikarbilikult” koledat “digiläbu”, mis selle numbri juures küll veel olemata võiks olla. Pisipildid on suuremaks klikatavad!

Näidispildid ja -videod

Näidiskaadrite seeria valisin ühest sobmusest talvepäevast linnapargis, kus valgusolud pidevalt kõrgemate tundlikkuste kasutamist nõudsid. Kõik kaadrid on võetud Lumix 14-140mm objektiiviga, piltidel klõpsates avaneb originaalfail. Allolevad videojupid pärinevad samast päevast. Filmitud käest, 1080p 50k/s režiimil ning hiljem 25k/s peale aeglustatud. Säti vaadates kvaliteet kindlasti HD või Full HD peale!

 

1/125s, f/5.8, ISO 1600

1/125s, f/5.8, ISO 1600

1/80s, f/5.8, ISO 1600

1/160s, f/5.8, ISO 1600

1/80s, f/5.8, ISO 1600

1/160s, f/5.6, ISO 1600

 

Plussid ja miinused

+ pööratav ja kallutatav, puutetundlik ekraan
+ elektrooniline pildiotsija
+ viis programmeeritavat otseteenuppu
+ kolm iseseadistatavat režiimi programmikettal
+ sisseehitatud stereomikrofon, heli tagasikuulamise võimalus salvestuse ajal
+ kiire autofookus heades valgusoludes
+ kiire sarivõte
+ laiade võimalustega videorežiim (time code, puhas HDMI väljund, jne.)
+ Wifi kaudu juhtimine nutitelefonilt või tahvelarvutilt

– detaili- ja kvaliteedikadu juba ISO 1600 juures
– vilets autofookus kehvemates valgusoludes
– hind

Kokkuvõte

Panasonic DMC-GH3 trügib selgelt peegelkaamerate liivakasti. Seda nii kere suuruse, omaduste, kui muidugi ka hinna poolest. Paljud nimetavad GH3-e hetkel saadaolevatest parimaks hübriidkaameraks ja ega ses lauses otseselt valet ei ole. Nuriseda sai siin mitme asja üle, kuid väga häid omadusi on sel kaameral siiski rohkem ning laias plaanis täitis Panasonic ju kõik sellele kaamerale pandud ootused.

Minu jaoks on GH3 pigem video- kui fotoaparaat. Nii oli ka GH2-ga. Peegelkaameratega see pill võrdväärset fotot ei tee, samuti sõidab temaga samas kategoorias võistlev Sony NEX-7 oma pildikvaliteediga GH3-st pehmelt öeldes üle. Videorežiimile ümber lülitades näitab Panasonic jällegi teistele koha kätte.

Vaata ka käed-küljes videot Panasonic GH3 kaamerast Photokina fotomessil