Reaalses kasutuses

Esimene asi mis Panasonic GX1 juures end lähemalt uurima kutsus, oli uus, ülikompaktseks disainitud 14-42mm “pannkooksuum”, mis väljalülitatud kaamera ees tõesti pannkooki meenutab. Kui kaamera sisse lülitatud, kasvatab objektiiv enda pikkuse küll kahekordseks, aga on sellegipoolest Vario 14-42mm eelmisest mudelist tublisti väiksem. Suumimine käib uuel objektiivil mootoriga, just nagu oleme harjunud nägema kompaktkaameratel. Selle vahega, et suuminupp asub objektiivi, mitte kaamera peal. Kahjuks on selle objektiiviga ka käsitsi teravustamine analoogse hoova alla viidud, mis siis lihtsalt öeldes tähendab, et traditsioonilist suumirõngast enam ei olegi. Ütlemata ebameeldiv neile, kes filmides ise fokusseerima harjunud. Täpseid fookuse tõmbeid objektilt teisele on selle toruga praktiliselt võimatu teha.

Parim GX1 puutetundliku ekraani juures on ülimalt mugavaks ja kiireks tehtud teravustamispunkti valik – vajuta näpuga soovitud kohta ning automaatse teravustamise režiimil aparaat teravustab, aktiivse manuaalfookuse puhul kuvatakse samast punktist ülessuurendatud kaader, et teravustamine lihtsamalt käiks.

Mis nüüd fokusseerimist puudutab, siis milline iganes automaatse teravustamise seadetest ka parajasti valitud oli, ei suutnud GX1 pea mitte üheski situatsioonis fookust lukustada – päästikut poole peal hoides jäi fookus alalõpmata “saagima”. Mis kõige imelikum – enamik pilte tulid siiski teravad. Kuna ma menüüdest sellele jamale rohtu leida ei suutnud, otsustasin, et ju peab siis nii olema. Seda enam, et teravate/uduste kaadrite suhe oli nagu selle klassi kaameratel ikka.

Full HD videolõigud millegi erilisega ei üllatanud – kvaliteedilt sarnased teistele (häkkimata) Panasonicu hübriididele – detailne ja terav pilt, kuid lähemal uurimisel on koledad pakkimise jäljed selgelt näha. Positiivselt üllatas väga hästi toimiv pidev autofookus, pettumuse valmistas käsitsi säri ja muude seadete sättimise võimaluse puudumine videovõttel.