Niikaua kui häälekad fotoentusiastid vaidlevad, et kumb on parem, kasCanon või Nikon, saab Panasonic tänamatult vähe tähelepanu. Fakt on aga see, et Panasonicul on üks mitmekülgsemaid valikuid hübriidkaamerate sektsioonis. Täna on minu laual nende hübriidiseeria üks edasijõudnumaid mudeleid Panasonic Lumix G5.

Panasonicu hübriidkaamerasüsteem töötab Micro Four Thirds bajoneti ja sensorimõõdu ümber – sensor on väiksem kui mitmetel konkureerivatel hübriididel, mis varustatud APS-C sensoriga, kuid siiski oma 9 korda suurem kui kompaktkaameratel levinud suuremad sensorid. See võimaldab kaamera ja olulisemalt just objektiivide disaini hoida väiksemates mõõtudes, tuues ohvriks väikese, sageli vaid teoreetiliseks jääva kao pildikvaliteedis.

Kaamera ise on hübriidkaameratest enim klassikalist peegelkaamerat meenutava disainiga – objektiiv on võrdlemisi keset lühikest korpust, digitaalne pildiotsija asub otse objektiivi kohal, prismat meenutava välgukorpuse taga ja ulatub pisut tahapoole, tehes pildivaatluse mugavaks – ei pea nina vastu kaamerat lömmi suruma. Käepide on sügav ja pakub kindlat haaret ka ühe käega kasutades.

Keskmisele sõrmele on päästiku all mugav lohk ning pöidla jaoks on samuti väike kõrgendatud nukk olemas. Nuppe ja rattaid on kaameral kogu raha eest. Ekraan on igas suunas pööratav  ja puutetundlik – omadus, mida enamasti kasutatakse korpuselt füüsiliste nuppude vähemaks saamiseks, sel kaameral aga täiendavad need kaks sisendivõimalust üksteist. Vaatame pisut lähemat.

Päästik on mugavas kohas ning hea tunnetusega. Päästiku taga on heebel, mis asendab peegelkaameratel esinevat esimest valikuratast. Pildistades saab sellega nihutada säriparameetreid, aga ka muudes olukordades ei ole teda töötuks jäetud. Temast järgmine on videopäästik, ning selle rea viimane on Intelligent Auto režiimi nupp – et ka täielik fotovõhik saaks pildid tehtud.

Paremal tiival asub veel pearežiimi valikuratas, kus on truult olemas esmatähtsad PASM režiimid, lisaks stseenivalik, kunstiliste filtrite valik kui ka kaks iseseadistatavalt režiimi. Ratta kõrval on lüliti kaamera sisselülitamiseks. Keskel on üleshüppav välk mille avamiseks on vasakul pool mehhaaniline nupp, suur stereomikrofon (välise mikrofoni võimalus puudub) ja välguking, kuhu sobivad nii Panasonicu kui Olympuse välgud. Välgu avamise nupu kõrval on kõlar.

Vasakul küljel midagi huvitavat ei ole.

paremal küljel on kummilapatsi all ühenduspesad – USB, HDMI ja kaugjuhtimispuldi jaoks.

Kaamera all on objektiiviga ilusti joondatud metallist statiivikeere ning luuk mille taha läheb tubli 1200mAh võimsusega aku ning SD/SDHC/SDXC kaart.

Tagapoolt domineerib suur 3″ igas suunas pööratav ekraan (väga hea ka seetõttu, et transpordiasendis on ekraan teisipidi pööratuna turvaliselt kaitstud).  Ekraanil on kiiduväärt resolutsioon ja ta on puutetundlik. Puudutusele reageerimise koha pealt on ka ärksamaid ekraane liikvel, aga vanadest survetundlikkest ekraanidest on erinevus mäekõrgune.

Pildiotsijast vasakul on üks kolmest programmeeritavast nupust, põhirolliks on tal pildiotsija ja ekraani kuva vahetamine – kuigi kaamera teeb seda ka automaatset kui silm pildiotsija juurde panna. Pildiotsija on suur, hea vaateväljaga ja isegi parema lahutusvõimega, kui ekraan.

Pildiotsijast paremal on kiirmenüü nupp olulisemate parameetrite muutmiseks, nagu välgu, autofookuse, sarivõtte, salvestus parameetrite jm valikud. kohe selle kõrval on teine programmeeritav nupp, mis vaikimisi autofookuse ja säri lukk – nupp, mida sageli kiputakse kaameratel ära jätma – “inimesed nagunii ei kasuta seda”. Kui aga seda kasutama õppida, saab sageli pildistamisparameetrite ükshaaval seadistamise taandada ühele nupuvajutusele. Pöidla alla jääb tagumine valikuratas, mis on tegelikult kaks ratast ühes – kui rattale vajutada, muutub tema funktsioon.  Näiteks ava etteandmise režiimis muudab see ratas ava, aga kui rattale korra vajutada, saab koheselt muuta ka särikompensatsiooni.

Ekraani kõrval on suunaklahvid menüüdes navigeerimiseks, igal suunanupul on ka vaikimisi roll pildistamisrežiimis: üles – ISO muutmine; paremal – valgetasakaalu muutmine; all – sarivõtte, viitpäästiku ja särikahvli valikud ning vasakul autofookusala valikud. Keskel on menüü ja kinnitusnupp. sellest nupukomplektist üleval on piltide järelvaate ning ekraanil kuvatava info muutmise nupp ning päris all on kolmas programmeeritav nupp, mis vaikimisi järelvaates kustutamiseks ja menüüdes tagasi liikumiseks.

Esipoolt domineerib metallist bajonett. Objektiivivabastusnupp jääb bajonetist paremale. Päästiku ja bajoneti vahel on autofookuse abituli.

Standardobjektiiviks on G5’l 14-42mm 3,5-5.6 avaga toru. Suuminumbrid on väiksemad, kui oleme harjunud, väiksema sensori tõttu. Tegelikult on tal praktiliselt sama vaatenurk, kui 18-55mm objektiivil APS-C sensoriga kaamera ees. Panasonic on leidnud veel ruumi väikese objektiivi sees stabilisaatorile – see teeb üsna tublit tööd. Objektiivil on mehaaniline suumirõngas ja elektrooniline teravustamisrõngas. teravustamine on hea pika käiguga, käsitsi teravustades lülitub automaatselt sisse ka kesksuurendus ning seda saab koha ka puuteekraanilt reguleerida. Käsitsi saab mugavalt ja täpselt teravustada. Objektiiviga on kaasas ka sügav lillekujuline varjuk, mis on väga tänuväärne. Bajonett on küll plastikust, kuid nii väikese objektiivi puhul ei oma see tähtsust.

Pildikvaliteet kuidagi nurisemiseks põhjust ei anna. Geomeetrilised moonutused on tavapildistamisel märkamatud, vinjett ja kromaatiline aberratsioon olematud. Tõenäoliselt on neid digitaalselt takka aidatud, kuid kohta korrektuuri välja lülitamiseks menüüst ei leidnud.

Need konkursiauhinnaväärilised arhitektuurifotod demonstreerivad
geomeetriliste moonutuste vähesust nii 14 kui 42mm asendis.

Pildi teravus on samuti hea. Peenete mustrite korral võib täheldada pisut teravuse langust nurkades kuid mitte midagi destruktiivset.

See imetabane looduspilt näitab ülaosas seda, et puudub kaadri nurkade tumenemine ning alaosas seda, et puuduvad värvimoonutused kontrastsetes servades ja teravuse kadu nurkades ei ole eriti suur.

Kõrgemate ISOde müra on samuti üsna hästi taltsutatud hoolimata väiksemast sensorist. ISO lagi piirdub 12800ga, müravähendus eelistab säilitada detaile ühtlastel aladel jättes pisut rohkem teralisust välja silumata. Seda saab muidugi menüüst juurde keerata.

ISO 160, 200, 400 ja 800

ISO 1600, 3200, 6400 ja 12800

Kunstvalguses lubab G5 piltidel jääda mõnevõrra kollakaks – kõikide Panasonicute ühine omadus. Justnimelt lubab, sest enamus kunstvalgusi ongi kollakad. Kaamera läheneminde pilditöötlemisele on üleüldiselt üsna tagasihoidlik, mis vihjab veelkord asjatundlikule kasutajale suunatud tootele. Kollaka tooni vastu saab võidelda valge balansi käsitsi seadistamisega – lisaks eelmääratud valikutele saab salvestada kaks kaadri järgi seatud valge balanssi kui ka seada Kelvinite järgi, ning kõik valikud on peenhäälestatavad.

Võtsin kaamera kaasa Tartu Ülikooli Botaanikaaeda. Mul oli kaasas ka vana ustav peegelkaamera, aga tunnet, et nüüd tahaks Panasonicu ära panna ja suure peegelkaameraga pildistada ausalt öeldes ei tekkinud. Panasonic sai oma ülesannetega hästi hakkama, ning oli mitmeti mugavam, kui peegelkaamera.

Selle viimase kuldkerakaktuse pildistamine tõi hästi välja täielikult pööratava ekraani eelised:

Kaamera menüüd on saanud puuteekraani tõttu uuenduskuuri. Menüüd on heledad ja selged, ja enamus kirjeid on suured ning vajutatavad. Menüüdes on ülaservas ka lühike selgitus valitud menüüpunkti kohta.

Ekraanil kuvatavat infot saab laial määral muuta. Alltoodud vaates on ekraanile manatud lisaks üla- ja alaservas olevatele seadistuste infole ka live histogramm, millest saab näpuga kinni võtta ja ekraanil mujale lohistada, kaks juhisjoont, vertikaalne ja horisontaalne, mida saab samuti vajalikku kohta ise lohistada, digitaalne lood ning paremast servast on lahti lohistatud menüü, mille abil saab määrata programmeeritavate nuppude funktsiooni. Soovi korral saab aga ekraani täiesti tühjaks teha, et näha ainult pildistatavat kaadrit.

Siin on näide kiirseadistuste menüüst. Kõiki valikuid saab teha nii puuteekraanil kui ka nuppudega.

Kaamera kohaldamisvõimalused on meeletud. Näiteks, nagu ka eelpool mainitud on kõik eelseadistatud valgebalansi valikud peenhäälestatavad nelja värvi suunas, ja iga valgebalansi valikuga on võimalik pildistada valge balansi kahvlit.

Kokkuvõtteks – Panasonic on kaamera loomisel aluseks võtnud klassikalise peegelkaamera. See teeb temast suurepärase valiku nii nendele kes kõhklevad, kas hübriidkaamera on ikka piisavalt hea et asendada peegelkaamerat, kui ka neile, kes on juba peegelkaamera kasutajad kuid soovivad väikest mugavaks kaasaskandmiseks mõeldud reisikaamerat.

Kaameral on olemas ülilai ja suuresti kohaldatav pildistamisprotsesside käsitsi haldamise võimaluste valik nii füüsiliste nuppude, ohtrate menüüvalikute kui puuteekraani näol, sobides seega tõsisematele fotoentusiastidele, kes teavad fotograafia algtõdesid ja soovivad pildistamisprotsessi ise juhtida, või soovivad ennast selles suunas arendada.

Panasonic Lumix DMC-G5 ei ole tõenäoliselt kõige parem valik inimestele, kes soovivad point-and-shoot põhimõttel kaamerat – ehk neile, kes tahavad vaid päästikule vajutada ja jätta kõik muu kaamera hooleks. G5 saab sellega samuti küll suurepäraselt hakkama, kuid enamus selle kaamera kasulikke eripärasid jookeksid siis liiva.

Positiivseid omadusi:

• Hea pildikvaliteet
• Lai valik käsitsijuhtimisvõimalusi
• Hea pildiotsija
• Igas suunas pööratav ekraan
• Mugav käepide
• Välise välgu võimalus
• komplektis varjuk

Negatiivseid omadusi:

• Mitte just kõige kompaktsem hübriidkaamera
• Müriaad funktsioone, nuppe ja rattaid, mis on sageli dubleeritud, võivad fotograafiavõõramad kasutajad segadusse ajada
• Ekraan on küll puutetundlik, kuid võiks pisut paremini reageerida

Võimalik, et lasen end kallutada asjaolust, et olen vanakooli peegelkaamera kasutaja, aga minule meeldib see kaamera väga. Kui puuteekraan maha arvata, ei ole siin just midagi meeletult innovaatilist, aga tuginedes kanda kinnitanud fotograafia algtõdedele, on loodud fotoentusiastidele igati teretulnud kaamera. Arenevatele fotohuvilisele on see kaamera sobivamgi, kui algtaseme peegelkaamera, mis soodsa hinna saavutamiseks võimalikult palju kärbitud.

Ja loomulikult ei saa unustada tähtsaimat põhjust selle kaamera ostuks – te saate ülieksklusiivse Lumix G klubikaardi omanikuks :)

Panasonic Lumix G5 Photopointis: 849€