Tippklassi kompaktkaamerate võrdlusülevaade: Panasonic LX7 vs Sony RX100 vs Canon S110 vs Fujifilm XF1 :: Digitest
Ehk olete ka Teie kuulnud, et tänapäeval teevad mobiiltelefonid juba sama head pilti, nagu kompaktkaamerad? Ärge uskuge seda jama. Siin on neli kompaktkaamerat, mille pildikvaliteet on kordades parem ükskõik millise nutitelefoni omast. Enamgi veel – tõsisema fotohuvilise kätes pritsivad need aparaadid välja mitu korda paremaid pilte kui suured peegelkaamerad pildiautomaatide peos. Mis kompaktkaamerad need sellised siis on?
Lubage esitleda selle ülevaate kangelasi – vasakult paremale astuvad siin üles: Panasonic Lumix LX7, Sony Cyber-Shot RX100, Canon PowerShot S110 ja Fujifilm FinePix XF1.
Kõik need kaamerad on väga sarnaste omaduste ja tehniliste andmetega – suunatud mitte niivõrd isegi fotohuvilistele kuivõrd neile, kes soovivad parima võimaliku pildikvaliteediga kompaktkaamerat. Neile, kes soovivad võimalikult pisikest, tasku mahtuvat aparaati, mis pildistaks ilusaid pilte. Neile, kes ei soovi hakata hübriid- või peegelkaamera ees objektiivide ostmise ja vahetamisega teglema, vaid kes soovivad, et asja ajaks ära üks lihtne objektiiv. Kõik need kaamerad on ka ühes ja samas hinnaklassis, makstes keskeltläbi 500€. Ainult Sony RX100 erineb ülejäänud kolmikust ligi 100€ kallima hinnaga teistest.
500€ ühe kompaktkaamera eest võib tunduda palju. Kuid tähele tuleb panna, et hoolimata oma üsna tavalisest välimusest on need neli aparaati siiski päris erilised. Esmalt on just pildikvaliteet see, mis need kaamerad eriliseks muudab. Paremad fotod on saavutatud eelkõige tänu valgusjõulisele ja kvaliteetsete läätsedega objektiividele. Paremat pildikvaliteeti aitab saavutada ka tavalisest pisut suurem sensor. Teiseks on nende kaamerate puhul oluline funktsioonide rohkus ning nende lihtne juhtimine tavalisest rohkemate juhtnuppude abil.
Tegelikult on neid ühiseid märksõnu, mida nende nelja kaamera kohta välja tuua võib, veel päris palju. Selles ülevaates asume me aga eelkõige hoopis erinevuste otsinguile. Meie ideaalseimaks eesmärgiks on välja selgitada, milline neist kaameratest on parim ja milline halvim. Ma ei tea veel, kas see eesmärk täidetud saab. Kui meil see ei õnnestu, saad sa siin ülevaatest loodetavasti piisavalt võrdlusmaterjali, et iseenese jaoks seesama otsus ära teha. Tule kaasa – igal juhul saab see olema huvitav teekond.
Võrdlustabel – LX7 vs RX100 vs S110 vs XF1
Võrdlustabel – LX7 vs RX100 vs S110 vs XF1
| Panasonic LX7 | Sony RX100 | Canon S110 | Fujifilm XF1 | |
 |
 |
 |
 |
|
| Sensor | 10.1 MP, 1/1.7″ | 20.2 MP, 1″ | 12,1 MP, 1/1,7″ | 12,0 MP, 2/3″ |
| ISO ulatus | 80-6400 (võimend 12800) | 100-25600 | 80-12800 | 100-3200 (võimend 12800) |
| Maks. säriaeg | 250 sekundit | 30 sekundit, BULB | 15 sekundit | 30 sekundit |
| Min. säriaeg | 1/4000 sek (sisseehitatud ND filter vähendab valgusjõudu 3 stoppi) | 1/2000 sek | 1/2000 sek (sisseehitatud ND filter vähendab valgusjõudu 3 stoppi) | 1/4000 sek |
| Fookuskaugus (ekv) | 24–90 mm | 28–100 mm | 24–120 mm | 25–100 mm |
| Maks. ava | F1.4 – F2.3 | F1.8 – F4.9 | F2.0 – F5.9 | F1.8 – F4.9 |
| Min. teravustamiskaugus | 1 cm | 5 cm | 3 cm | 3 cm |
| Raw fail | Jah | Jah | Jah | Jah |
| Sarivõtte maks. kiirus | 11 kaadrit/sek | 10 kaadrit/sek | 10 kaadrit/sek | 10 kaadrit/sek |
| Värinastabilisaator | Jah, optiline | Jah, optiline | Jah, optiline | Jah, optiline |
| LCD-ekraan | 3.0″, 920 000 px | 3,0″, 1 228 800 px | 3,0″, 461 000 px | 3.0″, 460 000 px |
| Programmiratas | Jah | Jah | Jah | Jah |
| Valikukettad | Objektiivi ümber avarõngas, taga klikitav valikuketas | Objektiivi ümber valitava funktsiooniga rõngas, taga valikuratas | Objektiivi ümber valitava funktsiooniga rõngas, taga valikuratas | Taga klikitav valikuketas ja valikuratas |
| Välklambi ulatus | 8.5 m (lainurkasend) | 17.1 m (lainurkasend) | 7 m (lainurkasend) | 7,4 m (lainurkasend) |
| Filmirežiim | AVCHD 28Mbps (1920×1080, 60p, 50p) | AVCHD 28Mbps (1920×1080, 60p, 50p) | H.264 (1920 x 1080, 24p) | H.264 (1920 x 1080, 30p) |
| Panoraamrežiim | Jah, pildiprogrammide all | Jah, eraldi programmirattal | Jah, pildiprogrammide all | Jah, “Adv” valikute all |
| HDR režiim | Jah, pildiprogrammide all | Jah, 6 astet + automaatne | Jah, eraldi programmirattal | Jah, EXR režiimi all |
| Digitaalsed filtrid | 16 digifiltrit (Creative Control režiimis) | 11 digifiltrit automaatrežiimis, paindlikud seadistamisvõimalused iga filtri juures | My Colors tonaalsuse muutmine PASM režiimides | 11 digiifiltrit automaatrežiimis, film simulation tonaalsuse muutmine igas režiimis (v.a Adv) |
| WiFi | Ei | Ei | Jah | Ei |
| Timelapse salvestamine | Jah | Ei | Ei | Ei |
| Aku kestvus | 330 | 330 | 200 | 300 |
| Mõõtmed | 11 × 6,7 × 4,6 cm | 10,2 × 5,8 × 3,6 cm | 9,9 × 5,9 × 2,7 cm | 10,8 × 6,2 × 3,3 cm |
| Kaal | 298 g (koos aku ja mälukaardiga) | 240 g (koos aku ja mälukaardiga) | 198 g koos aku ja mälukaardiga | 225 g (koos aku ja mälukaardiga) |
| Hind Photopointis (13.05.2013) | 499€ | 629€ | 449€ | 399€ |
Mis on karbis?
Panasonic LX-7
Karbis on: Panasonic Lumix DMC-LX7 kompaktkaamera, laadimisadapter, aku, toitekaabel, USB-kaabel (UC-E6 otsaga), kaamerarihm, objektiivinöör, kasutusjuhendid ja tarkvara CD.
Fujifilm XF1
Karbis on: Fujifilm XF1 kompaktkaamera, laadimisadapter, adapteri pistik, USB kaabel (UC-E6 otsaga), liitiumaku, randmepael, kasutusjuhendid ja tarkvara-CD.
Sony RX-100
Karbis on: Kasutusjuhendid, Sony RX-100 kompaktkaamera, kinnitused kaamerarihma (ei ole komplektis) kinnitamiseks kaamera külge, laadimisadapter, randmepael, USB-kaabel (micro USB otsaga), toitekaabel ning liitiumaku (kaamera sees).
Canon S110
Karbis on: Kasutusjihendid ning Cd-rom tarkvaraga (pilditöötlus ning tarkvara kaamera ühendamiseks arvutiga WiFi abil), Canon S110 kompaktkaamera, toitekaabel, randmepael, USB-kaabel (mini USB otsaga), laadimisadapter ning liitiumaku.
Välimus ja korpus
Lipulaevadele kohaselt on nende kaamerate korpused valmistatud metallist. Seetõttu jätavad need pihku haarates väga vastupidava mulje. Metallist on kõigil neljal ka statiivikeermed. Huvitav on jälgida, kuidas neli kaameratootjat on lahendanud ülesande – valmistada võimalikult pisike kompaktkaamera, mida oleks siiski ka võimalikult mugav käsitseda ja millega saaks vaevata ka manuaalrežiimis pildistada. Nagu näha, on mõni tootja panustanud enam kompaktsusele, mõni aga pildistamismugavusele.
Canon PowerShot S110
Canon S110 on neliku kõige kompaktkaameralikum. Esiteks on sel kõige pisem korpus – see on tõepoolest nõnda õhukene, et mahub vabalt ka triiksärgi rinnataskusse. Kui sulle on kompaktsus oluline, siis sai S110 sinu jaoks siit päris kaaluka plussi kirja. Teiseks on sel kõige kompaktkaameralikum väljanägemine. Sõprade ees uhkeldada sellega ei saa, sest see näeb välja nagu üks tavaline Canoni Powershotitükk.
Panasonic Lumix LX7
Risti vastupidine kaamera on aga Panasonic LX-7. See on päris suur – ehk isegi lausa “kobakas”. Vähe sellest, et LX-7 korpus on lai ja kõrge – selle objektiiv ulatub umbes 2 cm võrra korpusest väljapoole mistõttu ei ole seda sugugi mugav pisemas taskus kanda.
Disaini poolest on LX-7 aga üks väga tõsine kaamera. Lausa nii tõsine, et mõni udusem sõber võib sult küsida, et “kas siis tänapäeval tehakse juba nii pisikesi peegelkaameraid?”. LX-7 on üle kallatud juhtnuppude ja heeblitega ning tagatipuks on aparaadi peal metalselt helkimas täismõõdus välguking. Ei saa mainimata jätta, et LX-7 on neliku ainuke, kellel on esiküljel (kummeeritud) käepide. Selleks, et kaamera kindlalt peos püsiks.
Sony Cyber-Shot RX100
Sony RX-100 on ilus kaamera. Olles oluliselt pisem kui LX-7, kaalub see siiski üllatuslikult umbes sama palju. Sony’likult puhas disain, kaamera, mis jääb märkamatuks kuid mis näeb sellegipoolest välja umbes poole kallim kui S110.
Fujifilm FinePix XF1
Fujifilm XF-1 meeldib sulle siis, kui soovid, et sind märgatakse. See on disaini meisterteos ja retrostiili viljeleva Fujifilmi üks silmapaistvamaid esindajaid. Nahkne kattematerjal on tegelikult väga mõnus ning tuleb välja, et ka päris praktiline. Kui teiste kaamerate mustalt pärlendavad pealispinnad muutuvad pärast mõnda restoranis pildistatud toidufotot üsna rokasteks, siis Fujifilmiga seda probleemi pole. Näpujäljed selle pinnalt välja ei paista ja nahkne pealispind tundub sõrmede all äraütlemata mõnus. Hõbedaselt küütlev ala- ja ülaosa lisab kaamerale maitsekust ja aparaat mõjub kui kallis aksessuaar. Korpus on tugev, nupud mõnusad suured ja hästi vajutatavad.
Juhtnupud
Soodsamapoolsed kompaktkaamerad on valmistatud pigem rohelises automaatrežiimis pildistajate jaoks ning seetõttu polegi neil palju juhtnuppe vaja. Tippklassi kompaktkaamerate juures on aga ülioluline, et ka veidi tõsisem fotohuviline saaks hõlpsasti muuta kõiki vajalikke seadeid alates säriparameetritest (ISO, ava, säriaeg) lõpetades särimõõtmise ja teravustamisega. Kõik neli kaamerad järgivad reeglit, et “Lihtsaks seadete muutmiseks peab olema kaks valikuketast”. Kuidas need valikukettad aga on asetatud ja kuidas need toimivad see on tootjatel üsna erinev.
Fujifilm FinePix XF-1
Fujifilm XF-1 on ainuke kaamera, millel ei ole objektiivi ümber valikurõngast. Sel on seal hoopis suumirõngas mehaanilise suumi jaoks. XF-1 valikukettad on kaamera taga. Üleval on üks ketas, mida saab ka alla vajutada ja nii nupuna kasutada. Nupufunktsioon võimaldab näiteks manuaalrežiimis vahetada ketta funktsiooni ava ja säriaja vahel. See jätab alumise, neljasuunalise nupugrupi ümber oleva valikuratta vabaks muude seadete ja valikute jaoks.
Fujifilm XF-1 mehaaniline suum
XF-1 kaameral on väga eriline objektiiv ja väga eriline sisse-välja lülitamise viis. Ühelgi kompaktkaameral ei ole sarnast. Nimelt tuleb kaamera sisse lülitamiseks objektiivi korpuse sees mõni millimeeter keerata, siis väljapoole tõmmata ja siis jälle umbes sentimeetri võrra keerata. Tuleb tunnistada, et see on väga tüütu viis kaamerat käima panna. Lisaks tundub (võib-olla alusetult), et see objektiiv sellise mehaanilise liikumise peale kaua vastu ei pea.
Põhjus, miks kaamera niimoodi käima läheb on selge. Fujifilm tahtis XF-1 kaamera teha mehaanilise suumiga. Kui tavaliselt on kompaktkaameratel elektrooniline suum, mis toimib päästiku ümber olevat rõngast vasakule-paremale liigutades, siis siin saab suumida objektiivi suumirõnga abil ja nõnda, et mingit elektroonikat mängus ei ole – nagu peegelkaameraobjektiivide puhul. See tähendab, et suumimine on palju kiirem ja täpsem kui teistel kompaktkaameratel. See on üsna suur pluss, kuid ma ei ole kindel, kas see pluss kaalub üle ebamugava ja aeganõudva sisse-väljalülitamisprotsessi.
Panasonic LX-7
Sony RX100
Fujifilm XF1
Canon S110
Sony RX100 ja Canon S110 – sarnased valikukettad
Sony RX100 ja Canon S110 valikukettad on väga sarnased. Mõlemal on objektiivi ümber valikuratas, millele saab kiirmenüüst omistada erinevaid väärtusi. Nõnda saab selle valikukettaga muuta näiteks ava, ISO ja värvuistasakaalu, valida digitaalseid filtreid ning autofookuse ala. Erinevas režiimis võib ratta funktsioon olla erinev. Selline paindlikkus on ühelt poolt tervitatav – teisalt muudab see aga pildistamise keerulisemaks ja võib mõnes olukorras segadusse ajada. Oluline erinevus nende rataste puhul – Canon S110 oma liigub mõnusalt astmete kaupa Sony oma aga sujuvalt (klikke teeb kaamera oma kõlariga juurde). Siinkohas tuleb meelde Olympuse XZ-2 kompakt, mis sellest ülevaatest kahjuks välja jäi. Sellel on objektiivi kõrval väike heebel, millest saab objektiivi über oleva rõnga liikumist nii sujuvaks kui ka astmeliseks muuta.
Eesmisele valikurattale lisandub Sony ja Canoni kaameratel valikuratas kaamera tagaküljel neljasuunalise nupukogumi koosseisus.
Sony RX100 eesmise valikuratta keeramisel
Panasonic LX-7 – külluslik juhtnuppude valik
Panasonic LX-7 on tõeline juhtnuppude kuningas. Temalgi on objektiivi ümber valikuratas. Sellest saab aga muuta ainult ava ja ei midagi muud. Rõngale on kantud avaarvud f/1.4-f/8. Iga stopi vahele jääb veel kaks astet nii et ava saab muuta 1/3 stopi kaupa. Sellise rõnga juures tuleb tähele panna, et kui keerate avaks 1.4 aga objektiiv on lõpuni välja suumitud, siis on ava hoopis 2.3 (maksimaalne ava muutub vastavalt fookuskaugusele).
LX-7 tagaküljel on samasugune valikuketas nagu Fujifilm XF1 kaameral. Seda saab ka alla vajutada. Kahjuks ei ole see valikuketas aga kõige mugavamalt kasutatav välja kukkunud. Võrreldes Fujifilmi omaga vähemalt.
Panasonicu kaameral on mõned huvitavad nupud veel. Näiteks tagaküljel, välgukinga kõrval asub kummaline pisike heebel, millele esmakohtumisel nagu funktsionaalsust anda ei oskakski. Seda saab mõlemale poole küljele liigutada – nõnda saab manuaalse teravustamise režiimis muuta teravustamiskaugust. Päris mugav. Lisaks saab sellele ka peale vajutada ning siis lükatakse objektiivi ette tume klaasitükk. See on ND filter, mis vähendab sensorile jõudvat valgust 3 stopi võrra ja aitab nii pildistada päikeselisel päeval pikema säriaja või lahtisema avaga. Aga olge ettevaatlikud – see ND-filter võib nupule vajutades kogemata peale ununedagi ja siis on pärast tükk aega peamurdmist, et miks need pildid nii digimürased ja udused tulevad.
Objektiivi peal on Panasonicu kaameral heebel, kust saab muuta pildistatava kaadri külgede suhet. See julgustab katsetama kompositsiooniga ja pildistama erineva ilmega pilte. Väga hea. Lisaks on siin objektiivi külje peal ka peegelkaamerate stiilis heebel, kust saab muuta teravustamisrežiime. Seegi on väga hea sest nii ei pea seda valikut menüüst otsima.
Kokkuvõttes kuulub juhtnuppude funktsionaalsuse mõttes esikoht Panasonicule. Teise koha hõivab Fujifilm XF1 ning kolmandat-neljandat kohta jäävad jagama Sony ja Canon.
Välguking koos elektroonilise ühenduspesaga selle all
Objektiivist on mugav pildistamise ajal kaamerat hoida ja selle pinnale mahuvad ära 2 asjalikku lülitit.
Peale vajutades aktiveerib heebel ND-filtri. Paremale-vasakule liigutades muudab teravustamiskaugust
Kiirseadistuste menüü
Lisaks füüsilistele nuppudele on kaamerate toimimise seisukohalt oluline ka, kuidas need nupud seadeid ekraanile kuvavad. Võib ju juhtuda, et üks kaamera saab tarkvara toel kahe nupuga rohkem tehtud kui teine nelja-viiega. Vaatame kiirseadistuste menüüsid. Igal kaameral on olemas nn kiirmenüü, kus ühe nupulevajutusega on võimalik ekraanile kuvada olulisemad parameetrid ja sealt kohe neid ka muuta.
Panasonicu kiirseadistuste menüü avaneb tagaküljel all olevale Q/Menu nupule vajutades. Ülaäärel on reas parameetrid ning allääres parameetri nimetus ja selle valikud. Parem-vasak nuppudega saab valida soovitud parameetri. Kusjuures kui parameetreid on enam kui 8, siis jätkuvad need altäärest (vt parempoolne foto) ning sel juhul kuvatakse parameetri nimetus ja valikud hoopis ülal.
Sony RX-100 kiirvalikud avanevad tagaküljel olevale Fn nupule vajutades. Siis kuvatakse kasutajale ekraanil 7 olulisemat valikut. Menüüst saab kasutaja ise määrata, milliseid valikuid ta seal reas näha soovib. Parem-vasak nuppudega saab soovitud parameetri valida ning selle väärtust saab muuta kas objektiivi ümber oleva ketta või siis tagaküljel oleva valikuratta abil. Peab ütlema, et Sony kiirvalikute menüü on oluliselt selgem ja mugavamalt esitatud, kui Panasonic LX7 oma.
Fujifilm teeb asju omamoodi. XF1 kaamera kiirvalikute avamiseks tuleb vajutada tagaküljel all olevale E-Fn nupule. Siis kargavad ekraanil lahti ikoonid, mis näitavad kasutajale, et kui ta nüüd vastavaid nuppe vajutab, siis on neil hoopis teistsugused funktsioonid. Vajutades näiteks parem-nuppu, millel algselt on välklambi valikud, satume nüüd värvustasakaalu seadeid muutma. Tegelikult on selline kiirvalikute menüü väga efektiivne. Vaadake, kui Sony või Panasonicu puhul soovime muuta viimast kiirvalikut, peame selleni jõudmiseks kõik vahepealsedki läbi klikkima. Siin on iga kiirvalik aga kahe nupuvajutuse kaugusel. Tubli töö, Fujifilm.
Canon vaatab teistele siin testis osalevatele kaameratele ülevalt alla ja irvitab rahulolevalt. Sest Canonil on ainsana puutetundlik LCD-ekraan ja see töötab kuradi hästi. Eriti just menüüvalikutes ja kiirvalikurežiimis. Üks vajutus keskmisele “Func. Set” nupule, õrn puudutus soovitus parameetril vasakul ja teine puudutus parameetri väärtusel allääres. Ongi korras. Kõiki neid valikuid saab seada ka nuppude abil, aga kui sa kord puutetundliku ekraani võludega tutvud, siis sa säärastes olukordades enam füüsilisi nuppe vajutama ei kipu. Kindel see.
Lisaks on “RING FUNC” nupust võimalik määrata eesmise valikuketta funktsioon. Tundub küll, et vaatamata Canon S110 füüsiliste nuppude vähesusele ei jää see oma kasutamismugavuselt teistele kaameratele sugugi alla. Kui siis ainult mõne perifeersema seade tõttu Panasonic LX7 aparaadile.
Pildikvaliteet
Laia dünaamilise ulatusega linnavaade. Lainurkasend.
Säriaeg: 1/30, Ava: f/6.3, ISO: 100, pildistatud statiivilt
Panasonic Lumix LX-7
Sony Cyber-Shot RX100
Fujifilm Finepix XF1
Canon PowerShot S110
Sellises kontrollitud keskkonnas – päevase valgusega statiivilt pildistades – on kõigi nelja kaamera fotod üsna sarnased. Kui rääkida foto detailsusest, tuleks siin esikohale seada Sony RX-100, kuid seda mitte väga suure edumaaga teiste ees. RX100 mõningane domineerimine on siin ju ka ootuspärane, sest sel on umbes poole suurem sensor ja poole enam piksleid, kui teistel. nagu aga öeldud – vahe ei ole siin suur.
Huvitavam on jälgida, kuidas kaamerate sensorid ja JPG-pilditöötlusalgoritmid saavad hakkama säärase laia dünaamilise ulatusega kaadriga. Esiplaanil olev ukseava on pime ning taustal olev taevas hele. Ükski kaamera ei suuda jäädvustada taevast sinisena, nagu see tegelikult oli.Ainult Panasonic on suutnud taevas pisutki sinist tooni leida – olles seega teistest karvavõrra parema sensoriga -dünaamilise ulatuse mõttes. Päikeselisel päeval pildistades on see oluline.
Kolmas aspekt, mis ülalolevatelt piltidelt hästi välja tuleb, on kromaatiline aberratsioon. See on objektiivi kvaliteetsusest (või selle puudumisest) tulenev lillakas halo kontrastsete piirjoonte äärealadel (loe lähemalt siit) Ülal paremas nurgas olevad puuoksad näitavad seda päris hästi välja – Canonil on seda kõige enam, Panasonicul kõige vähem (Panasonicul paistamb okste vahelt sinakat taevast – seda ei tasu segi ajada kromaatilise aberratsiooniga)
Päikeseloojang – värvid
Panasonic Lumix LX-7
Sony Cyber-Shot RX100
Fujifilm FinePix XF1
Fujifilm FinePix XF1
JPEG fotode pildikvaliteedis tulebesile märgatav tonaalsuse vahe. Kogu ülevaate vältel oli märgata, et Panasonicu ja Fujifilmi fotod tulevad rohkem soojemate toonide ning Sony ja Canoni fotod külmemate (sinakamate) toonidega. Ülalolevatel piltidel on palju sinist ning seetõttu tunduvad Canoni ja Sony kaameratega tehtud pildid ka kontrastsemad ja ilusama sinise värviga. Panasonicu ja Fujifilmi üllitised on pigem lillakamat tooni. Kui aga pildistada päikeseloojangut vms, kus on rohkem soojemaid toone kaadris, on ilusamad jällegi Fuji/Panasonicu pildid. Muidugi saab kõigi nelja kaameraga pildistada ka RAW faili, kus kasutaja ise endale meeldiva tonaalsuse määrata saab.
Lähikaader – makrorežiim
Panasonic Lumix LX-7
Sony Cyber-Shot RX100
Canon PowerShot S110
Fujifilm FinePix XF1
Kuna makrot tuleks siiski pildistada statiivil ning soovitatavalt manuaalse teravustamisega, siis peaks siin juttu tegema eelkõige manuaalse teravustamise mugavusest. Konkurentsitult kõige mugavam on makrot pildistada Panasonicu kaameraga. Esiteks seetõttu, et teravustamisrežiimide lülitist objektiivi peal saab kiirelt valida käsitsi teravustamise. Teiseks seetõttu, et kaamera taga olevast nihikust on teravust väga mugav paika seada. Kolmandaks seetõttu, et teravustada saab väga lähedalt – lausa 1 cm kauguselt.
Sony kaameral on olemas nn Focus Peaking funktsioon – see tähendab et käsitsi teravustades (objektiivi valikurõngast keerates) näidatakse fookuses olevaid alasid LCD-ekraanil säbrulise mustriga.
Canon S110 manuaalse teravustamise režiim on samuti väga hea – ekraanile kuvatakse teravusskaala ja ekraani keskele suurendusluup. Canoni kaameraga on üsna mugav pildistada isegi automaatse teravustamise režiimil, kuna sobiva teravustamispunkti saab väga hõlpsasti valida puuteekraani abil.
Kõige halvema kogemuse lähikaadri pildistamisel valmistas Fujifilm. Esiteks on manuaalse teravustamise valik üsna sügaval menüü sees, teiseks toimub teravustamine tagumist, pisut lohvakalt liikuvat valikuratast keerates nii, et ekraanile isegi skaalat ei kuvata. Saa siis aru, kus sa oma teravusega parajasti oled.
Kokkuvõte
Kokkuvõte
Kui veebist sarnaseid võrdlusülevaateid otsida, siis ega neid suurt ei leia. Ma tean küll miks: neid on pagana keeruline kirjutada. Eriti just tippklassi kompaktkaameratel on igasuguseid funktsioone ja seadistusvõimalusi nõnda palju, et ka ühtainsat käsitledes on raske enamikust ülevaadet anda. Lisaks saab nende seadistusvõimalustega ka veel mitmesuguseid pilte pildistada. Seetõttu ei andnud see ülalolev grupitest täielikku ülevaadet nende nelja kaamera kõikidest funktsioonidest. Minu vabandused. Tegemist oli pigem üldistavate iseloomustuskildudega, mis loodetavasti sind valiku langetamisel aitavad.
Ma ei hakka siin kokkuvõttes arendama kaikaga-pähe meetodit ja kokku lugema plusse ja miinuseid, et siis aritmeetilise keskmise alusel võitjat selgitada. Kogu testimise käigus välja kujunenud tunnetus on ju tegelikult hoopis olulisem lähtekoht parima kaamera valimiseks ning just sellest ma siin all lähemalt kirjutan ja just selle alusel ma ka võitja nimetan. Minu järeldused on üsna subjektiivsed – panen need kirja umbes samamoodi, nagu kirjeldaksin kaameraid sõbrale, kes endale ühte neist osta soovib.
Fujifilm FinePix XF1
Fujifilm XF1 kaameraga mulle pildistada ei meeldinud. Selle käimapanek võtab rohkem aega ja näpuenergiat, kui võiks ning kui see kord käima pannes unerežiimile minema peaks, siis ärkab see tõepoolest väga-väga aeglaselt. Selle menüüde keerdkäikudesse on lihtne eksida ja lihtsamaidki valikuid peab mõnikord jupp aega taga otsima. Lisaks on LCD-ekraan poole madalama lahutusvõimega, kui Panasonicu ja Sony kaamerail (viimased on muidugi ka kallima hinnaga). Fotod tulevad aga XF1-ga sama head kui konkurentidel, mehaaniline suum on kiire ja mugav, teravuse leidmine ja järjest fotode pildistamine aktsepteeritavalt kiire ning välimus silmatorkav – ehk isegi ilus.
Fujifilm FinePix XF1 Photopointis: 399€
Sony Cyber-Shot RX100
Sony RX100 on väga hea kaamera. Selles ei ole küsimust. Aga see ei ole LX7 kaamerast 130€ eurot parem ega Fujifilm XF1 kaamerast 230€ parem. Minule ei meeldi selle kaamera juures sujuvalt liikuv rõngas objektiivi ümber, samuti on seda ebamugav käes hoida, sest sile korpus ei paku näppudele piisavalt toetust ja matsakas objektiiv kaalub esiosa allapoole. RX100 pildistab ilusaid kontrastseid fotosid, mida on hea LCD-ekraani peal mugav vaadata. Sellel on palju erinevaid funktsioone, mis pildistamise huvitavamaks teevad ja neliku parimad digitaalsed filtrid, mida saab ka oma käe järgi muuta. Kui sa selle kaamera endale hangid, oled sa sellega kindlasti väga rahul. Panasonic ja Canon pakuvad aga paremat hinna-kvaliteedi suhet.
Sony Cyber-Shot RX100 Photopointis: 629€
Canon PowerShot S110
Canon on PowerShot S110 loomisel valinud täpselt õiged koostisosad. Kui jälgida detaile, siis on RX-100 Canonist pea igal sammul üle. Kui võtta kaks kaamerat tervikuna, siis jäävad paljud kaameraihalejad eelistama Canonit. Esiteks seetõttu, et S110 on väga pisike. Neliku kõige pisem. Canonil on puuteekraan, mis muudab menüüdes navigeerimise ja valikute tegemise mõnusalt kiireks. Canonil on ka WiFi ühendus, mis toimib väga hästi. Väliselt näeb Canon välja nagu mingi mõttetu PowerShot, muudetava funktsionaalsusega astmete kaupa liikuv valikuketas objektiivi ümber ning selged kiirvalikud muudavad seadete muutmise lihtsaks. Pildikvaliteet on tasemel. Peab küll ainult ütlema, et autofookuse kiirus ja ka pildistamiskiirus kaader-kaadri järel jääb alla kõigile kolmele konkurendile.
Canon PowerShot S110 sobib ideaalselt neile, kes soovivad lihtsasti käsitletavat, pisikest ja hea pildikvaliteediga kompaktkaamerat. Näiteks naisterahvad, kes soovivad enda käekotti häid pilte tegeval kompaktkaamerat, võivad endale südamerahuga valida Canon S110 aparaadi.
Canon PowerShot S110 Photopointis: 449€
Panasonic Lumix LX-7
Minu jaoks on siin võitjaks Panasonic Lumix LX-7 kaamera. Mulle meeldib sellega pildistada, sest see istub suurepäraselt käes ning sellel on muljetavaldavalt tõhus valik füüsilisi juhtnuppe. Kõige enam meeldib mulle selle kaamera juures objektiivi ümber olev rõngas, millest saab seada ava ja ainult ava. Samas on sellisel rõngal ka oma miinuspool, sest tegelik ava võib olla hoopis midagi muud kui see, mis avarõnga peal märgitud. Panasonic LX-7 filmib sama head videot nagu Sony – aga seda soodsama hinnaga. Sel on kõige parem makrovõimekus ja suurepärane dünaamiline ulatus. Autofookus on kiire ning pilte võib tavarežiimil klõbistada väga kiiresti üksteise järel. Kaamerat on lüliti abil (mitte nupu!) mõnus sisse-välja lülitada ning see on pildistamisvalmis sekundi murdosa jooksul. Kõige häirivam on selle kaamera juures praktilise kasutamise korral objektiivikork. See ununeb kaamerat käima pannes ette, tilbendab nööri otsas või kaob ära.
Panasonic LX-7 on sobilik tõsisemale fotohuvilisele, kes muuhulgas teab ka seda, mis on ava ning mis asendis see objektiivi ümber olev rõngas nüüd just täpselt olema peab. Kui sa juhtud neid asju teadma, siis soovitan sulle palavalt just Panasonic LX-7 kaamerat.