Reaalses kasutuses

Kõikvõimalikud automaatseaded ja pildituuningud menüüdest välja lülitatud, asusin kaamerat lähemalt testima. Esimese asjana huvitas mind, kas kõik 39 fookuspunkti toimivad sama hästi kui keskmine. Nikoni kunagisel lipulaeval, D3-l, võis kehvemates valgusoludes või vähekontrastsetes tingimustes äärmised punktid põhimõtteliselt ära unustada. Kasutasin hämaras toas D7000 KIT-objektiivi, mis just maailma kiireimate torude hulka ei kuulu.

Väike vahe keskmise ja äärmiste punktide vahel oli olemas, kuid päris “saagima” hakkas kogu kupatus alles väga nigelates valgusoludes. Seega, peale põgusat testi otsustasin kõik fookuspunktid pädevaks tunnistada.

Paraku pidin oma arvamust siiski veidi korrigeerima peale mõnetunnist makrotoruga lumehangede vahel nokitsemist. Jääpurika-juppi (kaader nähtaval näidispiltide peatükis) kontrastse päevavalgusega pildistades jäid äärmised punktid võrreldes keskmisega tihti hätta. Kord ei suutnud fookust ära lukustada ning jäi saagima, kord fokusseeris sihitud punktist konkreetselt mööda. Tõsi, jääpurikas oma mitmetasemeliste õhumullikeste ja muude viguritega ei ole ühelegi kaamerale nii lähedalt pildistades väga lihtne sihtmärk.

Kaks mälukaardipesa oli meeldiv üllatus – kui mõlemas pesas suuremahuline kaart sees, ei ole vaja muretseda, et keset kõige kibedamat pildistamist mälukaart täis saab – kaamera on võimalik seadistada nii, et ühe kaardi täitumisel võetakse pikemalt mõtlemata kasutusele teine. 16-megapiksliseid RAW faile (sekka ka videot) salvestades täituvad ka suuremad kaardid kiiresti!

Nagu varemgi rääkinud olen, on enamikel Nikonitel menüüst valitav intervallvõte, mis on sõna otseses mõttes kingitus time lapse-i sõpradele. Kui ma nüüd ei eksi, ei ole Canon veel ühtegi enda kaamerasse suutnud seda võimalust sisse ehitada. Eks ikka seepärast, et kasutajad seks puhuks kalli distantspäästiku soetaksid. Kaamerasisene intervallvõtte võimalus on mugav ja praktiline lahendus, mis muideks olemas ka uutel Pentaxitel.

16.2 megapikslit annab hea optika korral väga detailse ja kvaliteetse pildi. Kuigi KIT-objektiivide kvaliteet on viimaste aastatega tugeva hüppe paremuse poole teinud, tundus mulle, et selle kaamera KIT-toru (Nikkor AF-S DX 18-105mm f/3.5-5.6G ED VR) ei ole talle päris õige kaaslane. Seega, et kuueteistkümnest miljonist pikslist täit rõõmu tunda, soovitan soojalt kvaliteetsemaid Nikkori objektiive kasutada.

Kõrgete tundlikkuste müratase vastas ootustele. Nagu testipiltidelt näha, on ISO 12800 ja 25600 küll juba päris koledasti müra-läbused, samas ISO 3200 ja 6400 suurteks trükkideks vabalt kasutatavad.

Paraku lõpeb Nikon D7000-le pühendatud kiidulaul videopoolele jõudes. Nagu juba öelnud olen, pakub D7000 Full HD rezhiimil vaid 24 k/s salvestamise võimalust, nagu teistelgi Full HD-suutlikel Nikonitel. Keegi põhjendas seda kunagi nii, et Nikon ei tee telekaameraid, vaid (kino)filmikaameraid. Lubage naerda. Ma ei ole küll kaameraid ise kokku pannud ja välja mõelnud, aga teoreetiliselt ei tohiks siin midagi ületamatut olla. Saati siis veel, kui Canon ja teised neid kaadrisagedusi pakkuda suudavad. HD (720p) vormingus on D7000-l nii 25 kui 30 k/s valitavad.

Veelgi arusaamatum oli minu jaoks manuaalrezhiimil filmimisel ava muutmise võimaluse puudumine. Otsisin mis ma otsisin, aga kuskilt seda välja ei kaevanud ka. Ehk siis ainus variant ava väärtuse muutmiseks on korraks live view rezhiimilt lahkumine, soovitud numbri ettekruttimine ning siis taas live view aktiveerimine, et edasi filmida. Enam ebamugavamaks ei anna asja ajada!