Pentax on tänapäeval peamiselt tuntud oma digi-peegelkaamerate poolest, kuid kas Sa teadsid, et eelmisel sajandil olid nad ka tuntud tootja filmikaamerate maailmas?

Nende valikus leidusid peamiselt standardseid 35mm formaadis ning 6×7 laiformaadis filmikaamerad, millest mõningaid kasutatakse tänase päevani analoogfotograafia harrastajate poolt.

Nüüdseks on möödunud juba 20 aastat viimasest Pentaxi filmikaamera väljalaskest ning selle aja jooksul on analoogfotograafia palju kallimaks läinud. Seega, kui Pentax otsustas taas proovida oma kätt analoogkaamera tootmises, siis pidid nad välja mõtlema viisi, kuidas teha see ahvatlevaks ka noortele, kellel ei pruugi olla kõige paksem rahakott krõbedate hindadega filmirullide ostmiseks.

Pentax 17 on nüüd lõpuks müügile jõudnud ning mulle anti võimalus see paariks nädalaks proovile panna. Selles artiklis jagan Sinuga selle kaamera põhifunktsioone ja -omadusi, enda muljeid ning loomulikult ka kaameraga tehtud näidispilte.

Pentax 17 kere & disain

Üritades vastu võidelda aina kallimaks minevate filmirullide hindadele, siis Pentax 17 filmikaamera kasutab poolkaadrilist formaati, mida ei tasuks segamini ajada digikaamerate poolkaader APS-C formaadiga.

Nimelt, Pentax 17 kasutab ühe pildi tegemisel vaid ühe poole 35mm formaadis kaadrist, andes Sulle kaks korda rohkem kaadreid kogu filmirulli ulatuses. Seega, standardse 35mm laiuse kaadri asemel saad Sa kaks 17mm laiust kaadrit, kust tuleneb ka Pentax 17 mudeli müstiline nimi.

Sisuliselt võimaldab selline formaat saavutada ühe 35mm filmiga kaks korda rohkem kaadreid kui filmikarbil reklaamitud, mis tähendab omakorda seda, et ühe kaadri tükihind muutub samuti kaks korda odavamaks.

Küll kaasneb poolkaadrilise disainiga ka paar kiiksu — peamine neist on kaadrite standardne asend. Kui muidu oleme fotograafidena harjunud, et kaamerat horisontaalsena hoides saavutad horisontaalse pildi, siis Pentax 17 filmikaameraga on asjad hoopis vastupidi. Standardina pildistab see vertikaalses asendis fotosid, ning kui soovid kaadrit horisontaalsel kujul, siis pead kaamera vertikaalseks pöörama.

Oma kaadrite paigutamisele aitab kaasa Pentax 17 optiline pildiotsija, mille kaudu sisse vaadates näed Sa kahte erinevat markeeringut. Suurem markeering on mõeldud kaugvaadete jaoks ning väiksem markeering lähivõtete jaoks.

Pildiotsijaga kaasneb veel üks tähtis elupäästja, milleks on selle kõrval paiknevad indikaatorlambid — need annavad Sulle pildistamise ajal teada erinevatest kasutajavigadest ning muudest probleemidest.

Kuigi mina ei suutnud meelde jätta, mida üks või teine tuluke täpsemalt tähendas ning mulle öelda üritas, siis ma sain vähemalt aru, et midagi on minu poolt jäänud tegemata, mis takistab mul järgmist kaadrit pildistada.

Sel juhul kontrollisin, et objektiivikork ei oleks külge jäänud, film oleks edasi laetud järgmisele kaadrile ning fookustsoon oleks olukorrale vastavas kohas.

Pentax 17 pildirežiimid

Parimate tulemuste tagamiseks on Pentax 17 peal ka režiimiketas, mille pealt saad valida olukorrale vastava režiimi.

Esialgu kasutasin peamiselt “AUTO” režiimi, kuna ma ei tundnud ennast veel piisavalt enesekindlalt sellega pildistades. Sellega teeb kaamera kõik Sinu eest ära ehk valib sobiva särituse ning kasutab vajadusel välku. Fookuse poolest kasutab see fikseeritud fookuspunkti, mis jättis kaadrid enamus ajast teravaks.

Paarikümne kaadri pärast proovisin järele ka “P” režiimi, mida on tegelikult sellel kaameral kaks tükki. Üks on valge tekstiga ning teine on kollase tekstiga — mõlemal juhul valib kaamera ise sobiva särituse, kuid kollase režiimiga annad Sa kaamerale nõusoleku ka vajadusel kasutada välku. Sobiva fookustsooni pead Sa ise valima.

Muud režiimid, mida minu kasutusaja jooksul vaja ei läinud, kuid on siiski teatud olukordades väga kasulikud, on nt. “B” ehk Bulb režiim, mis hoiab katikut püsti senikaua kuni Sa katikunuppu all hoiad. Kuu sümboliga “Slow-speed” režiim aitab saavutada midagi sarnast, kuid kaamera valib ise sobiva säriaja.

Bokeh-efekti armastajate lemmikuks saab ilmselt “BOKEH” režiim, mis lülitab kaameras sisse maksimaalse ava, mida antud olukorras on võimalik kasutada. Parimal juhul on selleks f/3.5, kuid väga eredal päeval, kus säriaeg on juba nii kiire kui võimalik, ei pruugi Sa nii suurt ava saada.

Kuigi Pentax 17 ei lase Sul täiesti manuaalselt juhtida selle säritust, siis üks viis püsida võimalikult kontrollis oma lõpliku kaadri üle on kasutades filmitundlikuse (ISO) ning särikompensatsiooni kettaid.

Just nende kahe kooslus määrab suuremas jaos Sinu kaadri särituse ehk säti neid kindlasti olukorrale vastavalt, et tagada parimad tulemused.

Näiteks teades, et valge taevas võib petta kaamera valgusmõõtjat ning jätta mulje, et stseen on eredam kui see reaalsuses, siis alavalgustatud piltide ennetamiseks võiks särikompensatsiooni ketast keerata eredemaks — mina keerasin selle peaaegu igal pildil +0.3 kuni +1.0 stopi võrra. Kui sain oma ilmutatud filmid kätte, siis nägin kohe, et tegin selles osas õige otsuse.

Juhul, kui kaamera sees olev filmirull jääb Sul sinna pikemaks ajaks, siis mingi aja jooksul võib Sul meelest minna, mis film selle sees oli. Oli see nüüd mustvalge või värviline? 24 või 36 kaadriline? ISO 200 või ISO 800? Kaamerat ei tasu selleks lahti ka kiskuda, sest sel juhul saaks film valgust.

Sellise segaduse vältimiseks paikneb Pentax 17 tagumisel küljel märkmehoidja, kuhu saad pista väikse tükikese filmikarbi küljest, mis käesoleval hetkel kaamera sees on. Seega on Sul alati kiire ülevaade olemas, mis film Su kaamera sees on ning pildistada sellele vastavalt.

Muuhulgas leiad kaamera külgedelt ka kinnituskohad, kuhu külge saad kaamerarihma kinnitada. Minul oli kogu kasutuse ajal kaamera küljes Peak Design Slide Lite ning just “coyote” värvitoonis, mis läks selle Pentaxi kaameraga ideaalselt kokku.

 

Pentax 17 pildikvaliteet

Arvestades, et tegu on analoogkaameraga, siis enamus inimestel ei ole ilmselt pildikvaliteedi olulisus esikohal. Tänapäeval pildistatakse filmile pigem eesmärgiga, et põgeneda steriilsest digiformaadist, mille piltidel puudub iseloom. Mõned filmikaamerad lähevad aga liiga ekstreemselt teises suunas, mille tulemusel on pildistatud kaadrid lihtsalt fookusest väljas või väga pehme teravusega.

Pentax on minu meelest leidnud selles osas kuldse kesktee, sest kui nägin esimest korda oma skaneeritud kaadreid, siis ma olin päris üllatunud kui teravad osad pildid välja nägid. Samas oli neil siiski see iseloomukas filmi välimus, mida digikaameratega saavutada ei saa.

Sellise teravuse eest saame tänada Pentax 17 ees paiknevat 25mm f/3.5 fiksobjektiivi, millel on veel lisaks HD (High Definition) kate. Pentaxi sõnul optimiseerib see vääristus poolkaadrilist formaati, et tagada teravamad ning selgemad kaadrid.

Tegelikult on võrdselt oluline ka see, millega Sa oma negatiive skaneerid. Kõik antud näidispildid on skaneeritud Photopointis oleva filmiskänneriga ning pisut kõrgema resolutsiooniga kui tavapäraselt, et aidata välja tuua detailsust poolkaader filmilt.

Täpsemates numbrites, iga 35mm suurune kaader (kuhu sisse kuulub 2 kaadrit) on tehtud 2516×3544 pikslise resolutsiooniga. See annab mulle piisavalt ruumi, et vajadusel lõigata pilte üksteise küljest välja ning esitada neid üksikute kaadritena.

Kuigi tasuks teada, et kõrgemate resolutsioonidega skännimine ei ole just kõige odavam teenus, sest iga kaadri skaneerimine võtab rohkem aega. Kui plaanid pilte jagada peamiselt vaid sotsiaalmeediasse, siis kindlasti kõlbab selleks ka Photopointi kõige odavam filmiskaneerimise teenus, mis annab Sulle 1818×1228 pikslised failid.

 

Isiklik kogemus

Kõige suuremaks jututeemaks on Pentax 17 puhul selle poolkaadriline disain, mis on mõne jaoks suur pettumus ning teise jaoks suur pluss. Kumba punti Sina kuulud sõltub eelkõige sellest, mida Sa saavutada üritad ning mida analoogfotograafia Sinu jaoks tähendab.

Mina isiklikult pildistan filmi peale väga harva. Kui ma haaran oma filmikaamera, siis ma üldiselt pildistan sellega väga tagasihoidlikult ning mõtlen iga kaadri põhjalikult läbi. Seetõttu eelistaksin mina kindlasti pigem 35mm või mõnda veel laiemat formaati, millega küll ei saa nii mitu kaadrit ühe rulliga, kuid mille võrra on iga kaader aina erilisem.

Reaalsetes numbrites, üks laiformaat film võimaldab teha umbes 10 kaadrit, kuid 17mm poolkaader kaamera võimaldab teha kuni 72 kaadrit.

Kui Sa oled inimene, kellele meeldib igapäevaselt filmikaameraga ringi käia ning sellega muretult klõpsida, siis Pentax 17 on kindlasti rohkem suunatud Sulle. Samuti sobib see neile, kelle jaoks pole resolutsioon ning üldine detailsus esikohal, vaid pigem taskukohasus ning kaadrite arv.

Üks viis, kuidas kasutada Pentax 17 poolkaadrilist disaini enda kasuks on fotokollaažidega. See tähendab, et üksikute kaadrite pildistamise asemel proovid Sa pisut ette planeerida ning pildistada hoopis kaks samateemalist kaadrit üksteise järjest. Selle abil saad jutustada kahe pildiga suurema loo, kui mida üks pilt üksinda jutustaks.

Sellise minikollaaži tekitamiseks, nagu alloleval pildil näed, pead lihtsalt silma peal hoidma filmirulli kaadriarvu peal, et esimene pilt oleks paaritu arv ning teine pilt oleks paaris arv.

Pentax 17 filmikaameraga pildistamine oli paras lõbu ning see tekitas minus tahet pildistada asju, mida ma oma professionaalse hübriidkaameraga ei raatsiks iial pildistada.

Igapäevaseks kaameraks on see selle pärast kindlasti sobilik ning vahva variant. Kuigi Sa ei näe oma pildistatud kaadreid otsekohe kaamerast nagu tänapäeva digikaameratega, siis mina ütleks, et see on pigem pluss kui miinus.

Selle asemel, et hakata kohe oma tehtud digipilte uurima ning üle kontrollima, siis filmikaameraga teed Sa klõpsu ära ning liigud eluga edasi, mis võimaldab Sul püsida hetkes ning seda lihtsalt nautida. Seda veel eriti, kui pildistad “AUTO” režiimis, millega Sa ei pea kaamera tehnilise poole peale mõtlemagi.

Igakord, kui ma oma filmi saadan ilmutusse, siis ma alati ootan oma fotosid suure huvi ning põnevusega.

Pentax 17 filmide puhul oli mul ka väike hirm, kas pildid üldse välja tulevad, sest ma ei olnud kunagi seda kaamerat varem kasutanud. Tundub, et tegu on väga lollikindla kaameraga, sest ükski kaader ei tulnud üle- või alavalgustatud ega jäänud fookusest välja.

Juhul, kui mul aega jagus ning tahtsin ideaalse särituse ning fookusega kaadrit saavutada, siis kasutasin “P” režiimi, valisin sobiva fookustsooni, keerasin särikompensatsiooni ketast valgusele vastavalt ning paigutasin oma kaadri pildiotsija kaudu sellisena nagu tahtsin.

Pildiotsija näitas üllatavalt täpselt, milline mu kaader välja hakkab nägema, mis oli minu jaoks üllatav, sest see ei kuva vaadet läbi objektiivi nagu mõni prisma disainiga pildiotsija, vaid lihtsalt otse läbi klaasi, sarnaselt “rangefinder” kaameratele.

Ainus probleem, mis sellise pildiotsija disainiga kaasneb on see, et Sa ei näe täpselt seda, mida kaamera näeb. Kui Sa unustaksid oma objektiivi ette korgi, siis selle pildiotsija kaudu Sa seda ei taipaks, kui selle kõrval ei oleks indikaatorlampe, mis sellisest veast Sind hoiataksid.

Lisaks jäi osade kaadrite peale mu näpp, kui üritasin kaameraga pildistades seda kähe käega paigal hoida — sellisest asjast kahjuks indikaatorlambid Sind hoiatada ei saa.

Kõik muud probleemid, mis minu kasutusaja jooksul Pentax 17 filmikaameraga tekkisid olid peamiselt harjumise küsimus. Kui see kaamera oleks mu kätes kauem kui paar nädalat olnud, siis oleksin kindlasti selle rohkem käppa saanud ning sellega enesekindlamalt pildistama hakanud.

Samas, kaamera oli piisavalt lihtsa ning tuttava disainiga, et sain ilma ühegi õpetliku videota sellega pildistama hakata. Enamus vanakooli filmikaameratega seda teha ei saa — paljudel neist on omad kiiksud ja selle aja jooksul ka vead, millest pead teadlik olema enne pildistamist.

Kuigi ma olin juba vahepeal unustanud analoogfotograafia ja sellega kaasneva võlu, siis Pentax 17 tuletas mulle sellest taaskord meelde ning inspireeris mind vana filmikaamera kapist välja võtma.

Fotograafina võiks ka enda elu vahest jäädvustada ning kui professionaalne kaamera on selleks liiga kallis või tülikas kaasas kandmiseks, siis selline kompaktne ning kerge filmikas nagu Pentax 17 võib Sinuga vabalt igalepoole kaasa tulla.

 

Lõpetuseks

Pentax 17 filmikaamera ei ole kindlasti mõeldud igaühe jaoks, kuid see on väga mõistlik variant inimestele, kes soovivad kogeda analoogfotograafiat ilma eriti suure püsiva väljaminekuta.

Samuti tasuks mõelda, et tegu on täiesti uue filmikaameraga, mis tähendab, et see päriselt töötab nii nagu peab ning juhul, kui midagi juhtuma peaks, siis sellega kaasneb ka tootjagarantii. Samuti võid loota ka varuosade toele päris pikaks ajaks.

Kui otsid põnevamat viisi oma igapäevaste hetkede jäädvutamiseks, siis Pentax 17 on kindlasti minu soovituste hulgas. Kui Sa pole veel oma ostus kindel, siis see on peagi saadaval ka Photopointi fototehnika rendis, kus saad sellele ise käed külge panna ning veenduda selle ägeduses ise.

 

• Telli Pentax 17 poolkaader filmikaamera Photopointist »