Reaalses kasutuses

K-5 aku laadis sarnaselt Sony NEX-5 akuga tõsiselt kaua. Aga peale umbes nädalast kasutamist ja enam kui nelja tuhandet (!) kaadrit ma selle koha pealt rohkem ei kobise – lõviosa pildistamistest toimusid õues, kus temperatuur üle kümne pügala kunagi ei tõusnud ning kogu selle “tulistamise” järel oli aku kolmest pulgast veel kaks järel. Tõsi, suur osa nendest klõpsudest olid time lapse-i seeriad, kus kaadrite vahel pilte ekraanilt ei vaadanud-suuminud, aga siiski. Ei Nikoni ega Canoni profikaameratega (mõlemad kasutavad füüsiliselt kaks korda suuremaid akusid) ei ole ma sellist vastupidavust näinud. Nagu üks sõber ütles – kui keskmine hobipildistaja selle kaamera koos täislaetud akuga puhkusereisile võtab, ei ole põhimõtteliselt akulaadijat vaja kaasa pakkida. Eeldusel muidugi, et ta enamuse ajast videot ei tee – pidev live view kasutamine kulutab akut kiiremini.

Enamuse ajast oli mul K-5 ees Pentaxi 50mm f/1.4 objektiiv, mis on sama pisike, kui Canoni EF 50mm f/1.8. Kokkuvõttes oli nende kahe kombo mõnusalt kompaktne, mahtudes vabalt fotokoti ühte lahtrisse koos muu kolaga.

K-5 näol on tegemist esimese Pentaxiga, mida ma oma elu jooksul käes olen hoidnud. Kuigi pildistamine käib sõltumata tootjast iga aparaadiga ühtmoodi – mõõda säri, kadreeri, fokusseeri ja vajuta – on iga firma kaameral siiski omad nüansid ja lisavõimalused, samuti küllaltki erinev loogika, kui rääkida menüüde ja funktsioonide toimimisest. Lühidalt – ma kartsin hullemat. Tarka raamatut ei olnud kordagi tarvis kätte võtta, kõik oli loogiline ja käigu pealt arusaadav.

Menüü on sel kaameral pehmelt öeldes põhjalik, aga midagi muud oleks ühe tootja lipulaevalt ka vale oodata. K-5 on viimse detailini oma käe järgi seadistatav, lisaks peidab ta endas võimalusi, mida näiteks Canoni profikeredel ette näidata ei ole. Alustades kasvõi vanast heast digiloodist, lõpetades sisseehitatud interval timeriga, mis kindlasti time lapse-i fännide näod särama lööb – pole tarvis programmeeritava distantspäästiku peale raha kulutada kui töö saab tehtud kaamera menüüst.

Teravustamispunkte võiks selle klassi kaameral veidi rohkem olla – 11 ristanduriga punktiga saab küll töö tehtud, aga kaamera muid võimalusi arvestades ootasin siit veidi enamat. Autofookus on täpne ja kiire, kottpimedal ööl õuelaternate poolt valgustatud objektidele teravustamisega sai K-5 ilusti hakkama ning fookuse “saagimist” ei tulnud ette. Keresisene pildistabilisaator ja suure avaga 50mm objektiiv tootsid teravaid kaadreid ka väga madalatel säriaegadel käest pildistades.

Pentax K-5 lubab RAW vormingus valida kahe failitüübi vahel – Pentaxi enda PEF ning laiemalt levinud DNG. Kvaliteetoptikaga võetud 16-megapiksliseid, detailseid faile on rõõm vaadata.

Müraga tuleb K-5 kõrgetel tundlikkustel hästi toime. ISO 51200 on küll päris koledalt värvilist “läbu” täis, samas ei söö müra nii hullusti detaili, et ka teravus kaoks. Kuni ISO 12800-ni on tulemused väga head.

Menüüdes seiklemine, samuti piltide vaatamine, suurendamine ja kustutamine võiks veidi kiiremini toimida.

Videopool tahab siiski veidi nurisemist. Canoni peegelkaameratega võrreldes on K-5 võimalused siin nadimad. Full HD vormingus filmides on kasutada ainult 25 k/s, Canonitel on valikus ka 30 ja 24 k/s.

Lisaks avastasin klippe arvutis vaadates huvitava anomaalia – Maci peal suutsid K-5 (Motion JPEG) AVI failid QuickTime Playeri kapitaalselt kokku jooksutada, kuigi arvutis olid installeeritud kõikvõimalikud koodekid (vabandage mu otsetõlget) ning nii levinud formaatide (DivX, Xvid, Windows Media) kui pro-koodekeid kasutavate failide mahamängimisel ei ole kunagi ühtegi probleemi olnud. Peale (vabavaralise) MPEG-Streamclip-ga failide ümberkodeerimist oli kõik korras. VLC Player sai K-5 videofailide mahamängimisega veidi paremini hakkama, kuid paar korda õnnestus ka temal hing kinni pigistada.

Ülalmainitust suuremaks miinuseks on aga manuaalkontrolli puudumine filmimisel – kui ava saab kaamerale ette anda, siis säri ja tundlikkuse valib ta ise, ning kui filmimise ajal kaadris heledamad või tumedamad objektid vahelduvad, toimub pildis päris järsk hüpe. Jääb vaid loota, et võimalus täismanuaalseks seadistamiseks antakse mõne järgneva püsivarauuendusega.

Nagu pildistamisel, on ka K-5ga filmides võimalik menüüst pildile erinevaid efekte peale keerata. Minule meeldis neist varianteidest enim Toy camera nimeline funktsioon, mis (video)pildile väga mõnusa, filmiliku tonaalsuse andis. Etteantud variantidele lisaks saab kasutaja endale sobiva “pildituuningu” valmistada ja menüüsse salvestada. Abiks funktsioon, kui arvutis ei ole selliseid võimalusi pakkuvat videotöötlustarkvara. Neid keeramisi kasutades tekib muidugi oht, et halvemates oludes võetud klipid jäävad mürasemad või nähtavalt halvemate tooniüleminekutega, kui puhas materjal. Sel põhjusel eelistan mina neid keeramisi järeltöötluse käigus teha.