Reaalses kasutuses

Akut kaamerasse pistes avastasin, et lisaks traditsioonilisele pisikesele akule “sööb” Pentax K-r ka tavalisi AA-tüüpi patareisid. Väga abiks, kui  näiteks reisil olles avastad, et laadija on koju jäänud. Kiire põige esimesse bensiinijaama ja pildistamine võib jätkuda. AA elementide kasutsmiseks tuleb siiski hankida spetsiaalne raam, mis Photopointis 599.- eest saadaval on.

Vool sees ning Pentaxi 18-55mm KIT objektiiv ette keeratud, asusin kaameraga lähemalt tutvust tegema. Esimeste proovipiltide järel oli selge, et fookus paneb veidi puusse. Õnneks leidsin menüüst kiiresti funktsiooni nimega AF fine adjustment – Canon 550D-l näiteks seda luksust ei ole. Paari katsetusega sai fokusseerimine paika. Nimetatud omadus võib kasutajale sõna otseses mõttes raha kokku hoida. Ette-taha fokusseerimist kohtab iga tootja objektiividega, ka väga kallite superteledega. Kui kaameras vastav funktsioon puudub, tuleb objektiivi ja kerega teenindusse minna (Eestis pakub sellist teenust vist ainult Overall) ning õige mitu kopikat letti laduda. See tee seisab näiteks ees ühel mu sõbral, kelle 550D ja üks kallis Canoni suumtoru omavahel läbi ei saa.

Menüüd ning võimalused aparaati oma käe järgi paika sättida on K-r’l selle klassi kaamera kohta pädevad. Kolm ekraanitäit peenhäälestusseadeid, lisaks juba K-5 ülevaates mainitud foto-video tuunimise võimalused ning palju muud, mida ühelt tänapäeaselt digipeeglilt oodata võiks.

Minu (mitte väga suure) käe jaoks on Pentax K-r pisut liiga väike. Aparaadi käsitlemine on seetõttu veidi ebamugav, näiteks ei ole võimalik kaamerat käes hoides sama käe sõrmedega osadele tagaküljel olevatele nuppudele pihta saada – toeks tuleb võtta teine käsi. Mälu järgi oli näiteks Canon EOS 550D-l need asjad paremini lahendatud. Ma ei ole küll ühtegi kaamerat ise disaininud või kokku pannud, aga peale vaadates tundub, et kaamera tagaküljel olevate nuppude asetust oleks saanud paremini planeerida. Fookuspunkte on K-r’l sarnaselt suure vennaga sama palju – 11. Selle klassi kaamerale täitsa tubli number.

Nagu Pentax K-5’l, on ka K-r’l olemas interval timer (vaata videot Pentax K-5 ülevaatest), mis teeb mitme järjestikuse, kindla intervalliga võtte (näiteks time lapse) võimalikuks ilma programmeeritava distantspäästikuta. Paljudel Nikonitel on see võimalus ammu olemas, Canon ei ole selle vajalikkusest kahjuks siiani aru saanud.

Nagu juba Pentax K-5 ülevaates kirjutasin, on menüüd lihtsad ja käigu pealt, ilma tarka raamatut sirvimata arusaadavad. Autofookus on K-r’l üllatavalt kiire ja täpne. Testimisel kustutasin toas laevalguse ning jätsin põlema vaid laualambi. Hämarates oludes leidis kaamera fookuse kiirelt. Kui oma mõistusest väheks jäi (mida hämaras toas väga tihti juhtus), tuli appi roheline abivalgus ning pilt sai kiirelt teravaks. Tundus, et autofookuse kiirus jääb pigem KIT objektiivi, kui kaamera enda taha.

RAW vormingus pildistades saab valida Pentaxi enda PEF-i ning universaalse DNG vahel. JPG-vormingut kasutades saab lisaks 12MP failile valida ka 10, 6 või 2MP salvestussuuruse vahel.

Videopool on K-r’l Canoni analoogiga võrreldes nõrguke. Filmida saab vaid HD 720p või VGA formaadis. Samuti puudub videot tehes särituse või tundlikkuse määramise võimalus, ise saab paika panna vaid ava. “Koduvideote” meisterdamisel ei ole see eriliseks probleemiks, sama loogika järgi töötab enamik kodukasutajale suunatud videokaameraid. Inimese, kellel videoga tõsisemad plaanid, teeb selline asi aga meele mõrudaks.

Nagu K-5’l saab ka Pentax K-r’l videot võttes (või pildistades) kohe menüüst pildile erinevaid efekte peale panna, samuti meisterdada endale sobiv värvituuning. Tore lisavõimalus, kui arvutis ei ole korralikku videotöötlustarkvara.