Pentaxi ühemunakaksikud: K-50 ja K-500 :: Digitest
Pentaxil on elu sel suvel kiireks ja aktiivseks läinud, uusi kaameraid ja lubadusi veel uuemateks lisandub nagu seeni pärast vihma. Nii kuulutati juunis korraga välja nö algajatele mõeldud Pentax K-500 ja veidi nõudlikumale pildistajale mõeldud Pentax K-50. Kui funktsioonde poolest on neil kahel kaameral siiski mõned küllaltki olulised erinevused, siis välimuse osas ei ole Pentax viitsinud küll millegagi üllatada, ning ainuke erinevus on kerel oleva mudeli nimi. Antropotsentristlikult lähenedes võin öelda, et tegu on ühemunakaksikutega, lihtsalt ühel on silma all olev sünnimärk veidi suurem kui teisel. Iseloomud on ka küllaltki sarnased, kuid siiski mitte 100% ning ka tihendid peavad ühel paremini kui teisel. Seega juhusliku mööduja petab ära, aga kui lähemalt sõbraks saada, siis enam kindlasti mitte ning erinevused hakkavad edasises suhtluses olulist rolli mängima.
Olulisemad tehnilised näitajad
Olulisemad tehnilised näitajad
K-50
- 16.3MP CMOS sensor (23,7 × 15,7 mm, 4928 × 3264 px)
- SAFOX IXi+ autofookus (11 sensorpunkti, tööulatus -1 – 18EV)
- 921,000 piksliga 3″ LCD ekraan
- Optiline 100% vaateväljaga pildiotsija (Pentaprisma)
- AA tüüpi akupatareide kasutamise valmidus
- 77 segmendiga särimõõtesüsteem
- Teravustamispunktide kuvamine optilises pildisotsijas
- Ilmastikukindel korpus (81 tihendit)
- Ühilduvus Eye-Fi mälukaartidega
- Kaamerasisene stabilisaator
- Digitaalne lood
- Automaatne horisondi korrigeerimine
- Kompositsiooni korrigeerimine igas suunas
- Astrotracer režiim (vajab eraldi müüdavat O-GPS1 moodulit)
- Dust Removal mehhanism sensori puhastamiseks
- ISO 100-51200
- 1080p FullHD video (H.264 vormingus 24, 25, 30 fps)
- 720p HD video (60, 50, 30, 25, 24 fps)
- 6 fps sarivõte
- Intervallvideo ja intervallvõte
- Autofookuse peenhäälestus kuni 20 objektiivile
- Auto Picture automaatrežiim
- 19 stseeniprogrammi
- RAW/Fx nupp failivormingu või spetsiifiliste funktsioonide vahetamiseks
K-500
- 16.3MP CMOS sensor (23,7 × 15,7 mm, 4928 × 3264 px)
- SAFOX IXi+ autofookus (11 sensorpunkti, tööulatus -1 – 18EV)
- 921,000 piksliga 3″ LCD ekraan
- Optiline 100% vaateväljaga pildiotsija (Pentaprisma)
- AA tüüpi akupatareide kasutamise valmidus
- 77 segmendiga särimõõtesüsteem
- …
- …
- Ühilduvus Eye-Fi mälukaartidega
- Kaamerasisene stabilisaator
- …
- …
- Kompositsiooni korrigeerimine igas suunas
- Astrotracer režiim (vajab eraldi müüdavat O-GPS1 moodulit)
- Dust Removal mehhanism sensori puhastamiseks
- ISO 100-51200
- 1080p FullHD video (H.264 vormingus 24, 25, 30 fps)
- 720p HD video (60, 50, 30, 25, 24 fps)
- 6 fps sarivõte
- Intervallvideo ja intervallvõte
- Autofookuse peenhäälestus kuni 20 objektiivile
- Auto Picture automaatrežiim
- 19 stseeniprogrammi
- RAW/Fx nupp failivormingu või spetsiifiliste funktsioonide vahetamiseks
Nagu ülalolevatest nimekirjadest näha, siis erinevusi kahe kaamera vahel pole tõepoolest palju – füüsilistest asjadest vaid see, et vanemal vennal on teda ilmastikukindlaks muutvad tihendid. On küll tore omada vihmakindlat kaamerat, aga see pole enamikel juhtudel NII oluline. Kuigi vahel abiks, eriti kui objektiivid samuti WR tähistusega juhtuvad olema.
Teised, juba tarkvaraliselt piiratud omadused, on mõnes mõttes palju olulisemad. Näiteks teravustamispunktide kuvamine optilises pildiotsijas on küll näiliselt väike asi, aga samas käib reaalses pildistamissituatsioonis ikka veidi hinge pihta küll, kui neid seal üldse ei ole. Kui K-500 kasutada alati keskmist teravustamispunkti, siis isegi elab peaaegu üle, aga muudel juhtudel mitte nii väga. Lohutuseks muidugi niipalju, et Live-view‘s kuvatakse teravustamispunktid kenasti sinna, kuhu vaja.
Digitaalne lood koos horisondi korrigeerimise ja kadreerimisvõimalusega kuuluvad juba veidi rohkem mugavusvidinate rubriiki ning fotograafia põhiolemust ei puudutada, vaid lihtsalt muudavad mõnedes olukordades pildistamise tunduvalt lihtsamaks ja sujuvamaks.
Ja sellega kahe kaamera erinevused piirduvadki.
Kui siinkohal avaldada subjektiivset arvamust, siis selline asi eriti tervitatav küll ei ole ning viitab pigem turundusosakonna kasumiahnusele, kui tootearendusosakonna suutmatusele midagi teistsugust ja tõesti sisusuliselt teistsugust ja paremat disainida. Tehti ju üks kaamera ja siis lülitati paar asja tarkvaraliselt välja, et erinevat hinda küsida saaks.
Tundub, et odavama otsa kaamerates kasutatakse kusagilt laonurgast leitud ja seisma jäänud vanemaid tehnoloogiaid – nagu näiteks esimese põlvkonna tolmueemaldus ja ka katikuklõps on samuti tuttavlikult väga vali… täpselt nagu Pentax K10D-l oli.
Sisemus ja välimus
Sisemus ja välimus
Nagu juba eespool juttu oli, on kaamerad välimuselt identsed ja ainuke võimalus neid eristada, on vaadata nurgalt mudelinumbrit. Kui hankida Kit-objektiiviga komplekt, on need erinevate objektiividega (K-500 objektiiv ei ole ilmastikukindel ning on ka optiliselt veidi kehvem ja näeb tunduvalt koledam välja, seda eriti ilma varjukita).
Kummalgi kaameral ei ole eraldi infoekraani seadete muutmiseks, see käib kas tagumiselt suurelt ekraanilt või põhiparameetrite osas optilise pildiotsja abil. Tänud jumalale sellegi eest. Samas vähemalt K-50 turusegmendi kaamera võiks eraldi ekraani ikkagi ju omada – ei usu küll, et K-5II selle pärast oluliselt vähem ostetaks. Kui võtta puht mudelinumbrilise põlvnemise järgi, siis K10D ja K20D ju ometi olid 2 ekraaniga. Kuigi vist ei saa päris üheselt väita, et K-30 ja K-50 on otseselt nende järglastena mõeldud, pigem toimus seal kusagil vahepeal väike lahknemine ning areng erineval tasandil (k-7, K-5).
Kuid enne välisilme analüüsimist vaatame sisemist ilu. Ehket heidame pilgu menüüdele ja tarkvarale ning nende erinevustele kahe kaamera vahel. Kõiki ekraanikuvasid ja seadistusvõimalusi ei ole siinkohal mõtet oodata – neid on Pentaxile omaselt lihtsalt nii palju, et muust enam kirjutama ei mahukski või tuleks mitmesosaline järjejutt teha.
K-50
Esimene pilt on K-50 ootrežiimi olekuvaade. See on mõlemal kaameral sarnane ning sõltub veidi tehtud valikutest ja režiimidest ja lisadest.
Vajutades nuppu INFO saab olekukuva asemel ette tuua kaamera kontrollpaneeli.
Kui nuppu INFO korra veel vajutada , tuleb ette pildistusinfo valikudialoog ning näha on ka esimene erinevus kahe kaamera vahel.
Nii et sellist pilti näeb ainult K-50 ekraanil.
K-50 on selles menüüs paar valikut rohkem – saab sisse lülitada elektroonilise loodi ja horisondi korrektsiooni.
Viimane erinevus kahe kaamera menüüdes peitub Custom Settings menüü valikute all. Tänu sellele ühele seadele laotuvad K-50 seaded koguni üle nelja lehekülje.
K-50-l on siin peidus üks lisavalik – Save Rotation Info. Väga kasulik asi, nii kaamera kui pildivaatamisprogrammid suudavad tänu sellele portreeformaadis tehtud pildi ise õigeks keerata.
K-500
K-500 olekuvaade on teist värvi sel lihtsalt põhjusel, et seda saab ise muuta – valida saab koguni 12 värvistiili hulgast.
Kontrollpaneelilt saab muuta peamiselt neid funktsioone, millele kaamerakerel eraldi nuppu ei jagunud.
K-500 ei ole digitaalset loodi ning selle kuvamise võimalus seega puudub. Teised nupud on samad.
Digitaalne lood on asi, millest vanasti ei osanud puudust tunda. Aga nüüd, olles asjaga harjunud, ei kujuta enam normaalset kaamerat ilma selleta ettegi. Kui päevasel ajal käest pildistades loodi järele väga vajadust ei tunne – saab ka silma järgi aru, kas pilt on otse või mitte – siis pimedas ja statiivilt pildistades on tegu lisaga, mis teeb asjad tunduvalt lihtsamaks. Näiteks kottpimedas käsikaudu kaamerat loodi saada on ikka pagana keeruline. Pildiotsjast ei ole ka abi, et sest silmapiir on ju ka pimeduses ning alles pikk säriaeg toob sealt midagi nähtavale. Hea õnne korral näiteks virmalised või halva õnne korral suvalise linna kuma ja seda veel viltuse horisondiga.
Kui jutt juba pimedas pildistamisele läks, siis muidugi tunneb puudust ka eraldi väikesest ekraanist seadete jaoks – sest suurelt LCD-lt millegi seadmistamine on lihtsalt üks pagana pimestav tegevus ning pärast peavad silmad jälle veidi aega kohanema. Ekraani tumedust/heledust saab loomulikult muuta, aga – aint nobody got time for that. Ja kui veel samal teemal kurta, siis kes pagan see oli, kes Pentaxi kit-objektiivide teravustamisrõngalt igasuguse skaala ära korjas?!?
K-500 saab seadistada ainult pildi kompositsiooni parandamist.
Selle menüü kaks esimest lehekülge on identsed. Seal peitub lihtsalt suur hulk erinevaid seadistusvõimalusi, millega tasub kasutajal kindlasti tutvust teha, et kaamera enda käe järgi sobivaks seada.
Kahjuks ei salvesta K-500 pildi EXIF-i pildi orientatsiooni, mis on eriti tüütu hiljem arvutis pilte töödeldes – vaja alati veel üks lisaliigutus teha. Väike, aga siiski oluline nüanss.
Nüüd veel rida K-50 ja K-500 ekraanikuvasid, et tutvustada erinevaid seadeid ja võimalusi. Igat pilti eraldi kommenteerima ei hakka, aga küllap tagapool ühte või teist asja muu jutu hulgas ikka mainitud saab.
Nupud ja käsitsemine
K-50/K-500 nupud paiknevad suhteliselt käepäraselt ja loogiliselt. Kaamera korpusel asub kokku 20 nuppu, sh režiimivalikuketas, millel omakorda on 12 erinevat valikut. Seega nuppe jagub ning ühte neist saab isegi ümber programmeerida (RAW/Fx). Nupud asuvad üksteisest piisavalt kaugel ja käepäraselt, nii et kui asjad kätte sisse harjuvad, on kaamera kasutamine igati mõnus ja nauditav.
Miskipärast meeldib Pentaxile nuppude asukohtadega mängida – erinevatel kaamerapõlvkondadel paikneb näiteks pildivaatamise nupp täitsa erinevates kohtades. Isegi praeguse lipulaevaga (K-5II) võrreldes on Live-view ja pildikuva nupud kohad vahetanud. Erinevaid kaameraid paralleelselt kasutades tekitab see tihti segadust. Endiselt on alles roheline nupp mistahes režiimis olles keskmiselt heade säriparameetrite saavutamiseks ning rõõmu teeb ka RAW/Fx nupp failivormingu või enda poolt seadistatud spetsiifiliste funktsioonide vahetamiseks. Ei saa kurta ka kahe valikuketta jätkuva olemasolu üle. Võrreldes kõrgema klassi Pentaxitega on kaamerate kerel paar nuppu vähem, aga kõik vajalik siiski enam-vähem kiiresti leitav.
Veidi peab nurisema kere üldise disaini üle – liiga odav ja plastine ning ka käes ei ole paraku väga mugav – ümmargune ja sile ja mittemidagiütlev. Kadunud on Pentaxile iseloomulik olnud veidi nurgeline ja teistest erinev välimus ning K-50/K-500 näevad välja nagu iga teine suvaline sama klassi Canon või Nikon. Igav ja stabiilselt keskmisele maitsele suunatud. Näiteks eelneva põlvkonna K-30 oli veel tunduvalt mõnusama ja ilusama disainiga ning tipptaseme kaamerad (K-5II) on siiani. On siis nüüd tegemist disainisuundade ja -esteetika mingi üldisema muutusega või mindi lihtsalt nö keskmisele maitsele lähemale. Eks aeg ja järgmised mudelid annavad arutust.
Lisaks nuppudele on kaamera keres ka mõned augud, õnneks kõik kenasti kummiste tihenditega muust maailmast eraldatud. Ühte käib muidugi objektiiv. Põhja all on kaks auku – kenasti objektiiviga kohakuti asuv statiiviauk ning enda taga akut peitev luuk. Paremal küljel on mälukaardi pesa ning päästikukaabli pesa. Vasakul küljel universaalne port arvutiga ühendamiseks ja videosignaali väljutamiseks.
Aku võimekus
Tuleb tõdeda, et K-50/K-500 kaasasolev aku (D-LI109) on küllaltki pisike nii vormilt kui sisult, kuid sellel on ilmselt omad põhjused. Lisaks kaasasolevale akule saab kaamerasse pista spetsiaalse adapteri D-BH109 (ei ole komplektiga kaasas) abil 4 AA akut/patareid. Seega suurem aku lihtsalt ei sobituks enam olemasoleva augu kuju ja võimalustega. Seega 1050 mAh aku ei ole kirjade järgi küll eriti muljetavaldav (K-7 ja K-5 sees käib näiteks 1860 mAh), aga lubatakse, et teeb kuni 480 pilti (mis on rohkem kui poole vähem võrreldes K-5II-ga). Nii et selline tublima kompaktkaameraga samas klassis võimekus. Jäägu see, kas AA akude sobimise nimel selline ohverdus on hea või halb, juba igaühe enda otsustada. Kindel on see, et aktiivne Live-view kasutamine lühendab aku tööaega kindlasti, nagu ka see, et kogu seadistamine käib tagumiselt suurelt ekraanil. Seega väga pikkadele pildistamismaratonidele minnes oleks otstarbekas hankida kas lisa-aku või AA-adapter.
Sooritusvõime
Sooritusvõime
Üldisele sooritusvõimele pole kummagi kaamera puhul midagi ette heita – on suhteliselt mugav kasutada, saab seada enda käe järgi ning teeb hästi pilti ja videot. Seda nii valges kui hämaras. Pentaprismaga pildiotsija tagab 100% kaadri kattuvuse ja valge ning särava vaate. Terava ja kvaliteetse pildi saamiseks on abiks nii kaamerasisene stabilisaator kui erinevad pildistusrežiimid ja võimalused oma lõpututes variatsioonides. Seega sobivad mõlemad kaamerad kasutamiseks nii täiesti algajale, kui teatud mööndustega ka edasijõudnud fotohuvilisele. Sest kaameratest leiab nii kompaktkaameratelt tuttavad koerapildistamis- ja maastiku- ja makrorežiimid (mis küll paraku ei toimi päris täpselt nii, nagu kompaktkaameral, aga põhimõtteliselt idee on sama) kui ka kõik võimalused seada asju täpselt nii, nagu fotograaf soovib.
ISO tundlikkus
Et kindlaks teha, kas kaamerad ikka on täpselt sama sisuga nagu spetsifikatsioonid väidavad, sai läbi viidud ühesugused testid mõlemale. Selgus, et on vist tõesti ühesugused. Piltide tooni erinevus on seletatav valgustingimuste väikese muutusega. Lihtsalt lisavalgustuse akud ei pidanud piisavalt kaua vastu. Piinlik, aga tõsi. See väike erinevus ei vähenda aga tõsiasja, et ISO suutlikus on mõlemal kaameral väga hea. Tegelikult on heades valgustingimustes (st kui varjuala on väike) maksimaalne ISO 51200 teatud mööndustega kasutatav. Näiteks vähendatud netipildina või väikese väljatrükina. Seda, kas ja millise taseme kaamerasisest müraeemaldust tasub kasutada, peab igaüks otsustama ise. Kaks viimast pilti on keskmise ja tugeva müraeemaldusega. Detaile läheb kaotsi ohtralt, samas otsest müra on tõepoolest vähem. Veenduge ise. Samas, kui pildistada RAW formaadis, siis annab müra üksjagu edukamalt ka hiljem arvutis eemaldada. Aga see ei olnud selle testi eesmärk.
Täissuuruses otse kaamerast tulnud jpg faili näeb nii, kui thumbnaili klõpsamisel avanenud pildil klõpsata hiire paremat kõrva ja valida seal olenevalt veebibrauserist “Open image”, “Ava pilt uuel vahelehel” vms.
K-50
K-50: ISO-100
K-50: ISO-200
K-50: ISO-400
K-50: ISO-800
K-50: ISO-1600
K-50: ISO-3200
K-50: ISO-6400
K-50: ISO-12800
K-50: ISO-25600
K-50: ISO-51200
K-50: ISO-51200 Medium NR
K-50: ISO-51200 High NR
K-500
K-500: ISO-100
K-500: ISO-200
K-500: ISO-400
K-500: ISO-800
K-500: ISO-1600
K-500: ISO-3200
K-500: ISO-6400
K-500: ISO-12800
K-500: ISO-25600
K-500: ISO-51200
K-500: ISO-51200 Medium NR
K-500: ISO-51200 High NR
Nii et mis siin enam lisada ongi, eks pildid kõnelesid enda eest – kuni ISO3200 võib täitsa rahuliku südamega kasutada igapäevases pildistamises (näiteks tasub auto-ISO ülapiiriks seada), sealt edasi tasub eesmärgist lähtuvalt kaaluda esimeses lahenduses säriaja pikendamist või ava lahti keeramist. Samas on ka kõrgemate ISO-dega pildid täiesti vaadatavad.
Pildistamisvõimekus
Pole kahtlust, et pildid saab tehtud mõlema kaameraga. Digitaalne lood ja teravustamispunktid optilises pildiotsijas on väga kasulikud, et mitte öelda vajalikud, aga nende puudumine K-500 ei takista otseselt pildi tegemist, kui sellest vajakajäämisest teadlik olla. Näiteks tasub kasutada keskmist teravustamispunkti ning tunde järgi teravustada. Või siis kasutada Live-view’d, kus kõik punktid on olemas ja ka paar lisavõimalust, nagu näiteks tracking focus. Autofookus on piisavalt kiire ja saab hakkama ka hämaras. Midagi paha pole öelda ka Live-view režiimis toimiva fokusseerimiskiiruse kohta, võrreldes Pentaxi ühe esimese sellist omadust omava kaameraga (K-7) on vahe väga tuntav ja tehnoloogia jõudsalt arenenud.
Pildistamisparameetrid pole samuti laita – 6 fps sarivõte, minimaalne säri 1/6000 s, maksimaalne säri 30 s, 16.1 MP sensor, arvukalt nuppe, seadistamisvõimalusi ja pildistamisrežiime. Säriaega saab veel pikemaks bulb-režiimiga, millel on kasulikud seadmistamisvõimalused. Saab määrata, kas pildi säritamiseks peab hoidma päästikut all, või üks päästikuvajutus alustab ja järgmine lõpetab. Väga kasulik lisandus, mis ettevaatlikult kasutades paljudel juhtudel ei nõuagi enam pulti pika säriga terava pildi saamiseks.
Nii et vaatame parem pilte. Kõik on tulnud otse kaamerast ja ei ole töödeldud. Kaks viimast K-500 pilti on seetõttu teises mõõdus, et pildistasin ainult RAW formaadis ning enne jpg tegemist keerasin pildi veidi otsemaks – kaameral ju digitaalne lood puudub, nii et pimedas käsikaudu oli veidi raske kaamerat otseks sättida.
K-50
K-50: F/6.3 – 1/640s – 18mm – ISO100
K-50: F/8.0 – 1/400s – 250mm – ISO200
K-50: F/69.0 – 1/400s – 270mm – ISO200
K-50: F/7.1 – 1/250s – 148mm – ISO500
K-50: F/7.1 – 1/250s – 190mm – ISO100
K-50: F/7.1 – 1/250s – 180mm – ISO180
K-50: F/8.0 – 1/50s – 18mm – ISO100
K-50: F/8.0 – 1/160s – 24mm – ISO100
K-50: F/8.0 – 1/400s – 18mm – ISO100
K-50: F/9.0 – 1/500s – 63mm – ISO320
K-50: F/5.0 – 1/320s – 63mm – ISO125
K-50: F/5.6 – 1/100 – 48mm – ISO3200
K-50: F/4.0 – 112s – 10mm – ISO1600
K-50: F/6.3 – 1/4 – 180mm – ISO800
K-500
K-500: F/6.3 – 1/400s – 18mm – ISO100
K-500: F/8.0 – 1/400s – 270mm – ISO400
K-500: F/8.0 – 1/400s – 270mm – ISO100
K-500: F/8.0 – 1/160s – 88mm – ISO800
K-500: F/7.1 – 1/400s – 270mm – ISO100
K-500: F/7.1 – 1/400s – 270mm – ISO400
K-500: F/8.0 – 1/50s – 18mm – ISO100
K-500: F/8.0 – 1/125s – 23mm – ISO100
K-500: F/8.0 – 1/400s – 18mm – ISO100
K-500: F/9.0 – 1/125s – 63mm – ISO800
K-500: F/7.1 – 1/125s – 63mm – ISO800
F/6.3 – 1/100 – 48mm – ISO3200
K-500: F/4.5 – 58s – 10mm – ISO1600
K-500: F/13.0 – 6s – 10mm – ISO100
Näidispildid
Ja nüüd veel üks terve posu pilte, mis on tehtud erinevate seadete, objektiivide ja kaameratega. Mõne puhul on isegi erifunktsioone ja integreeritud välklampi kasutatud, mõni jälle tehtud mõttetult kõrge ISO-ga . Vaata ja imesta.
Probleemid valge tasakaaluga – PROBLEEME EI OLE!
Nagu selgus, siis selles peatükis kirjeldatud probleem valgetasakaaluga ei ole kuidagi seotud Pentaxi kaamerate või nende võimekusega. Probleem on hoopis päevavalguslampide silmale tajumatus “vilkumises” meie elektrivõrgu 50Hz sageduse juures (USAs 60Hz). Seega peaks ja tohiks sellistes tingimustes pilti teha minimaalse säriga 1/100s ning kui aeglasemalt, siis 1/50s või 1/25s, ehket täiskordsetega (kui juhtute USAs pildistama, siis vastavalt 1/120s ja 1/60s).
Allpool olevas videos nähaolevad erinevused tingitud puhtalt sellest, et valisin antud tingimuste jaoks täiesti vale säriaja – 1/320s.
Keda antud küsimus lähemalt huvitab, võib lugeda näiteks siit.
Sellele küsimusele tähelepanu juhtimise ja õige suuna kättenäitamise eest tänan HV-foorumi kasutajat elukaz.
Aga lisaks ilusate ja õigete värvidega piltidele juhtus ka nii, et teatud tingimustes sattusin väikestele probleemidele valge tasakaaluga (WB). Olles parajasti time-lapse’ tegemise lainel, mõtlesin teha väikese sportliku klipikese squashi mängimisest. Sättisin mõlemad kaamerad üles, mõõtsin manuaalselt WB, panin intervalli mõne sekundi peale ja kaamerad kukkusid usinalt pilte tulistama. Paraku hiljem neid pilte vaadates selgus, et hoolimata WB manuaalsest määramisest kõigub see järjestikuste kaadrite vahel päris koledal kombel. Kõik pildistamisparameetrid olid manuaalsed (F/6.3 – 1/320s – 10mm – ISO2500) ning nähtavalt-tajutavalt ükski lamp laes ei vilkunud.
Kas saab selle siiski ajada kehvade päevavalguslampide kraesse või on sel mõni muu põhjus, aga igatahes päris normaalne säärane asi nüüd küll ei tohiks olla. Lisatud videos on 16 järjest tehtud kaadrit. Kuna mingit kena sportvideot nagunii kokku ei saa, näitan hoopis hingetõmbepausiaegset ülesvõtet. Ei oskagi kohe kommenteerida, miks ja mida ette võtta, aga igatahes peab keerukamates oludes sellega arvestama, sest sama probleem ilmnes mõlemal kaameral.
Videovõimekus
On huvitav täheldada, et kuna K-50 ja K-500 on uuemad kaamerad, kui Pentaxi hetke lipulaev K-5II, siis osade videofunktsioonide poolest teevad nad vanemale vennale julgelt silmad ette. Näiteks on üheks oluliseks uuenduseks see, et videorežiimis on olemas manuaalne ja avaprioriteediga filmimise võimalus. Samuti puudub kõrgema taseme kaameral 720p@60fps video salvestamise võimalus ja videoformaadina on motion-JPG asendunud väiksemamahulise MPEG-4 ja H.264 vastu. Erinevate kaadrisageduse ja resolutsiooni kombinatsioone on valikus üldse vägagi palju (1920×1080 @30,25,24 fps; 1280×720 @60,50,30,25,24 fps; 640×424 @30,25,24 fps).
Nii 1 minuti pikkune FullHD (1080p@30fps) kui ka HD (720p@60fps) video võtavad mõlemad mälukaardil ruumi umbes 150-160 MB. Seega kõvakettaruumi madalama resolutsiooniga filmides kokku ei hoia.
Üks asi mis veel silma torkas, mingil imelikul põhjusel Live-view’s olev teravustamise abifunktsioon Focus-peaking ei ole saadaval videorežiimis, kus see võimalus paneks ilmselt igal videohuvilisel silma eriti eredalt särama.
Et näha videosid täiskvaliteedil, tasub HD video vaatamiseks sisse lülitada ja täisekraani kasutada.
Mõneti erinev teravus on tingitud sellest, et ilmselt oli teravustatud veidi erinevasse kohta ning objektiivid on samuti Pentaxi kit-objektiivi erinevast põlvkonnast.
K-50
K-500
Mida nähtud videodest järeldada? Esmalt muidugi seda, et mõlemad kaamerad teevad võrdselt kena pilti – värvid on säravad, muutlike valgusoludega kohanetakse kiirelt ja sujuvalt ning ka heli jääb igati arusaadavalt peale. Viimane on eriti oluline, sest eraldi mikrofonisisendit neil ei ole.
Teiseks seda, et paraku ei tule Youtube’i videodest välja suurema kaadrisageduse olulisus, sest Youtube lihtsalt ei näita rohkem kui Ameerika standardi järgi 30 fps (Euroopas on 25 fps). Küll aga on liikuva pildi sujuvus otse arvutis vaadates kõrgema kaadrisageduse korral tunduvalt parem. Nii et mõlemal kaameral olemas olev 720p@60fps on asi, mida tasub kasutada. Enamikel juhtudel ju FullHD (1080p) ei olegi nii oluline, ning sellega kaasnev madalam võimalik kaadrisagedus on hiljem videot vaadates tuntav. Pilt lihtsalt ei ole madalama kaadrisageduse korral nii ühtlane.
Lisaks lihtsalt videode filmimisele saavad Pentaxi kaamerad tänu sisseehitatud intervalomeetrile hakkama ka sarivõttega ning panevad vajadusel kokku ka video. Nii et suurepärane funktsionaalsus erinevate time-lapse eksperimentide tegemiseks.
K-50
K-500
Kokkuvõte ja järeldused
Kokkuvõte ja järeldused
Pean ausalt tunnistama, et paljuski oli tegu mu kõige keerulisema ülevaatega, mille kunagi teinud olen. Esimesel päeval kui kaamerad kätte sain, olin ikka väga mures – mida paganat on öelda kahe sisuliselt identse, aga seevastu keskmiselt igava ja tavalise kaamera kohta, mis teevad enamikke asju väga hästi, aga oma hinnale vastavalt ehk siis – mitte silmapaistvalt. Põhimõtteliselt tundus, et sellest lausest piisakski ülevaateks… Õnneks need paar nädalat, mis ma K-50 ja K-500 paralleelselt enda K-7-ga kasutasin, siiski tõid üht-teist uut juurde ja kuigi teatud vajakajäämistega, on omas segmendis vaieldamatult tegu tugevate tegijatega. Eriti K-50 oma ilmastikukindlusega, mis lubab tal rõõmsalt märja muru sees mütata, kui enda sama klassi sõbrad C ja N koos noorema vennaga ettevaatlikult kuival peavad olema. Kaamera, mis sobib sügiseses vihmas ja halluses tubliks kaaslaseks iga kell ja iga ilmaga.
Plussid
K-50
- Väga hea ISO võimekus ja pildikvaliteet
- Kiire ja täpne teravustamine
- Suur hulk seadmistamisvõimalusi
- Manuaalne ja poolautomaatne videorežiim
- AA akude/patareide kasutamise valmidus
- Ilmastikukindel korpus
- Digitaalne lood
- Automaatne horsiondi korrektsioon
K-500
- Väga hea ISO võimekus ja pildikvaliteet
- Kiire ja täpne teravustamine
- Suur hulk seadistamisvõimalusi
- Manuaalne ja poolautomaatne videorežiim
- AA akude/patareide kasutamise valmidus
Miinused
K-50
- Üsna plastise ja “odava” tundega kere, suuremale käele ei ole kõige ergonoomilisem
- Puudub lisaekraan seadete muutmiseks
- Tagasihoidlik aku võimekus
- Kasutusel on vähemvõimekas esimese põlvkonna tolmueemaldus
- Kohati probleemid valgetasakaaluga
K-500
- Üsna plastise ja “odava” tundega kere, suuremale käele ei ole kõige ergonoomilisem
- Puudub lisaekraan seadete muutmiseks
- Tagasihoidlik aku võimekus
- Kasutusel on vähemvõimekas esimese põlvkonna tolmueemaldus
- Kohati probleemid valgetasakaaluga
- Kere ei ole ilmastikukindel
- Puudub digitaalne lood
- Puudub automaatne horisondi korrektsioon
- Puudub piltide orientatsiooni jäädvustamine EXIF-is
- Optilises pildiotsijas ei kuvata teravustamispunkte
Lõpetuseks
K-50
Üks on selge – kui eelarve vähegi lubab, tasub siiski osta K-50. Kui rahakott luba ei anna, eks siis võib ka vähema vennaga leppida. Mis aga veidi kripeldama jääb on see, et kärped torkavad mõlema kaamera puhul silma igast otsast – odava tundega plastisest kerest sai juba räägitud, aga näiteks puudub kaasaoleval kit-objektiivil varjuk ning ka AA-akude adapter tuleb eraldi juurde osta. Tobe nagu mingi “kaminavalmidusega” korter mõnes kinnisvaraportaalis…
Varem koonerdasid varjukitega ainult kõige populaarsemad fototööstuse lipulaevad, nüüd on siis ka Pentax selle suurepärase kokkuhoiukoha leidnud. Ei ole ju põhimõtteliselt tea’p mis suur asi, aga põhimõtteline… Seega vihjavad need mõned puudused ja küsitavused teatud muudatustele Pentaxi senises filosoofias, mis ilmselt pikaajalisi Pentaxi kasutajaid väga õnnelikuks ei tohiks teha. Kas kardetakse, et ei olda piisavalt populaarsed, et julgeda massist erineda? Paraku aga sellise keskmise maitse ja “tavaliste” lahenduste poole liikumine toob paratamatult kaasa selle, et kaotatakse ära oma nägu – viimanegi omapära ja iseloom – mis varem teistest eristas ja esile tõi. Ning see saab viia ainult ummikteele, sest tõepoolest – miks peaks ka varasemalt Pentaxile truuks jäänud kasutajad seda jätkuvalt tegema, kui kõik on täpselt selline, nagu teistel. Kui omaduste osas enam vahet pole, siis on ju igal juhul mõtekas eelistada suuremat ja populaarsemat tootjat, sest järelturg on tunduvalt mahukam ja parema hinnaga, sest pakkumine ületab nõudlust.
Loodetavasti on see vaid ekslik ja ajutine kõrvalekalle Pentaxi veidi isepäiselt ja innovaatliselt kursilt, mis korrigeeritakse peagi lubatud uue lipulaevaga, mis taaskord loob uued standardid omas klassis ning raputab tardumisest ja stabiilsusest üles ka teised tootjad, nii nagu seda kunagi tegi legendaarne K10D.